Yearly Archives: 2002

Olen koos haldjatega kusagil Giantdowns'i päramises urkas. Haldjad arutavad, kuhu edasi minna ja kuidas. Vaieldakse ja vaieldakse. Lynessa laseb Oskali greifi välja - Oskalit jääb sellest meenutama arm tema otsaesisel. Lõpuks otsustatakse minna Lluabraight'i, ja JALA. Minnaksegi. Lendame 10 tundi Giantdowns'i künkaid pidi (mõned äpumad haldjad kõnnivad ka). Veidraid elukaid on siin hulgem: näeme intelligentseid hiidliblikaid, vilkpantreid, goblinite ja päkapikkude sõjasalkasid, künkahiiglasi ja muud. Õhtul pärast laagrisse jäämist ründavad meid stirged (kelle greif Oskaliga eemale peletab), ja hommikul. . . Hommikul tulevad meid lagendikule lõbustama kaks laika moodi kutsat. Milvi saab aru, et asi pole õige, aga ei tee selle vastu midagi. Kutsad meelitavad tuulepeast Lynessa kaasa oma kutsikaid vaatama ja veavad ta LÕKSU. Lõks on lihtne - laikad muutuvad hiigelhuntideks, põõsa tagant astuvad neile paar sõpra ligi ja koos rabavad nad Lynessa maha. Kära peale lähevad kõik haldjad appi, aga hundid jooksevad laiali, üks neist veel Lynessa seljakotiga. Erbelius saab Lynessa enda taas surmasuust tagasi toodud, ja tänu Milvi ämblikuvõrgu-loitsule püütakse seljakotiga hunt kinni, aga ülejäänud hundid plagavad minema ja kogu päev on rikutud. Kui eile püüdsid haldjad võõrastest arukatest olendistest kaarega ringi käia, siis täna…

Haldjad seisatavad, et arutada, mida teha hiiglaste rõngaga. Pakutakse variante ta kuhugu linnast väljapool ära peita, talle tinast peitekirst ümber teha, ta salamahti Lynessa koju Rhosneibali viia, või ta lihtsalt linna kaasa võtta. Minu arust oleks mõistlik sellest koledast esemest kiiresti lahti saada, aga selleks on haldjad liiga edevad. Kõik aga muutub, kui Erbelius rõnga enda kätte võtab ja end selle abil suureks kuldseks karukujuks muudab!!! Erbeliuse saab suur kullast karuskulptuur, veidi teistsugusest kullast rõngas ümber õla. Ei liiguta ja ei paista üldse elus olevat, ainult Milvi ütleb, et kuju "mõtleb" ja et Erbeliusel seal sees ei ole häda midagi. Milvi ja Lynessa jälgivad võlusõrmuste abil, kuidas Erbelius oma mõtetesse süveneb ja iseendaga kahekõnet peab: hiiglaste sõrmus on meie druiidi mõistust kuidagi mõjutanud või avardunud ja ta avastab nüüd oma uut teadvust. Vahepeal sekkub mõttekõnesse Erbeliuse sau, mis on samuti kuju sees "lõksus" ja tahab sealt välja pääseda. Igatahes kuuleb Erbelius meid. Nii areneb tema, tema saua ja Milvi-Lynessa vahel välja kummaline poolmentaalne, poolverbaalne suhtlus. Mitme tunni pärast proovib Erbelius esimest korda oma tavalist kiilaka pikk-kõrva kuju tagasi võtta, aga see ei lähe korda - ainult tema…