OR86 – Segoovia 12
12 päev Segoovial Meie, lõbus looma- ja sulislooma- elik linnupere, jätkame öövarjus liikumist üle tähevalguses laiuva pühvlimaa. Pistrikuna on seda valgust siin neetult vähevõitu kuid viimastes valguskiirtes lend lasi heita pilgu äraneetud maale. Pühvli valdused olid, Tango hinnangul on praegugi, laialdased, suuremad kui kellelgi meist. Arvestades, et milline osa maast on muudetud kehvaks. Meeldetuletuseks võib vaid märkida, et maa muutmisel viljatuks on maa kunagi kaetud siin kuni kolme meetri paksuse kivi kihiga, kunagi oli see monoliitne. Aeg ja erosioon on oma töö teinud ja siin seal on pragudesse ja lohkudesse taas mingit elutoetavat huumust kogunenud, kus siis nüüdseks mõned visad rohututid ja ogalised kidalised põõsad on juured ajanud. Maalapp oli pühvlil 7 kuni 8 kilomeetrit pikk ja 2 kuni 3 kilomeetrit lai, ebaühtaste servadega valdus. Öökull, meite kass Melangel, arvab et tema läheb viskab sellele pilgu peale. Tiirleb veidi ülal taeva all ja näeb, et maapinnal moodustub eritooni hallidest laikudest muster, mis plaanide ringijalutanud kodukassile meenutab enim ristsõna mõistatust. Tinglikult, maa-alast moodustava ovaali ühes fookuses, nii enam vähem, mustab puudesalu. Kahjuks jääb õhuvaatlus pooleli, sest üle piinatud maa hakkab kostma haldjalikku laulu. Laul oma kurbuses räägib haldjate…