Trügime väravast läbi ja olemegi metsas.
See võib tõesti jälle see Cerilia olla. Mets on paks okaspuumets, sajab kerget valget lund, õhk on puhas ja külm. Ja siin on päev, mitte must öö nagu Acheronis. Haldjad ohkavad korra kergendatult ja asuvad divineerima.
Järgmine ohe on neil juba jahmatusest. Oleme jah Cerilias, aga ühtlasi oleme sattunud GROVNEKEVIC’i METSA, ühte selle maailma kõige neetumasse kohta.
Nendele, kes ei tea, mis on Grovnekevici mets, oleks ära kulunud Lynessa loeng selle koha koleduste kohta. Refereerin lühidalt:
Grovnekevici mets on NEETUD! See on saatanast, deemonist, kuradist! Siin ei käida – isegi ümbritsevad barbarid (vossid) ei käi! See on täis jubedat varju-elu ja transmuteerunud loomi! Kohalikud elanikud (zegrakid) on kõigesööjad kannibalid, kes pistavad pintslisse kõik ettesattunud humanoidid, nii ümarkõrvsed kui pikakõrvalised! Ümberringi on gnollide (vosipäraselt – gnullide) elualad, lõunas on hullude hallhaldjate riik ja põhjas on suur liustik! Ja koju Lluabraighti on siit nutuselt pikk maa. . .
Aga praegu ei paista siin midagi väga haldjaohtlikku olevat. Oleme välja lennanud päkapiklikest kiviväravatest, mis on ühe vana kindluse kõrvalhoone keldri sissepääsuks. Allapoole viib trepp, kust tuleb koledat surnuhaisu. Tallatud rada viib ukselt metsani ja kaob siis suurte ilusate seedrite vahele. Kindlusevare paistab olevat rahulik ja asustamata, keegi ei sihi meid vibuga ega ähvarda paha haisu lasta.
Milvi leiab siitsamast võluripuu ja näitab selle Erbeliusele ette. Erbelius teeb kindlaks, et seda puud olla viimati kasitud alles kaheksa aasta eest ja siis ka mingi mittehaldja poolt, ja muutub hoobilt hoolitsevaks. Oma ülejäänud päeva sisustab ta võluripuu võra lõikamise, okste piiramise, juurte kastmise, puukoore puhastamise ja muu taolise nokitsemisega ning on kõige muu suhtes eemaolev ja huvitu.
Lynessa-Cordelia jälle harrastab oma öökulli-hobi, nendega koos viuksudes ja ise kakuna ringi lennates. Mõistliku piuksu peale saab ta küll ainult ühega neist ja seegi räägib põhiliselt hiirtest, aga vähemalt on tal tegevust ja ta ei karda. LC käib ka teed luuramas ja ümbrust vaatamas.
Milvi ja teised uurivad siis kindlust. Keldrisse ei söanda keegi minna. See-eest varemete maapealne osa nuhitakse ja kaevatakse üksipulgi läbi. Üldine hinnang on, et seda kohta siin on rünnatud maagiaga, ja rünnatud vingelt. Ülevalt on tuldud tulega, ja altpoolt druiidi-nõidustega: osad seinad on hiiglaslike väänkasvude abil täiega pikali murtud, võlvide päiskivid siniseks kristallipulbriks muudetud. Vägevale võitlusele viitavad ka kondid, mis vaatavad vastu kõikjalt, kus labidas maasse lüüa. Siin on surnud päkapikke, inimesi, igasugu muid kolevusi, isegi vist üks pegasus!
Aga Milvi jaoks on kõige olulisem päkapikkude luude peal kasvav SAMMAL.
Teadagi miks: just päkapikukondisammal aitaks teda tema ilusast, aga väga-väga ebamugavast käevõrust ja selle needusest lahti. Muidugi ei uskunud ma, et ta siit Vosgaardi pära-august seda õiget leiab, aga ennäe, leiab! Ka Erbelius kinnitab, et see sobib. Milvi hakkab palavikuliselt konte otsima ja neilt sammalt kraapima ja lõpetab päeva suure hunniku kontide ja pisikese peotäie samblaga.
Kaevamiste käigus leitakse ka üks haldjapealuu, mis on kurioosum, sest haldjakondid säilivad üldiselt väga halvasti.
Lynessa arendab vahepeal vestlust ühe dresseeritud hiirega ja lubab sellele igasugu asju kokku. Hiir on tõesti imeline, raudrüüs ja odaga relvastatud, ja pakub Lynessale vist suisa mingeid hiirte nõidusi selle eest, et tema (haldjad) kaks suurt kärpi maha notivad. Pärast tuleb hiiri veel, neil on roosa lipp hernekauna ja pealuuga, ja nad toovad haldjatele kaardi ka. Varsti saavad mu pikk-kõrvadest päris palgamõrtsukid!
Õhtul juhtub veel see, et Milvi loeb endale Valabrynilt saadud needusevastase loitsu ette ja saab oma kurjast käevõrust lahti. Loits pole kerge, Milvil on lugedes higipull otsa ees, aga see-eest on see ka tõesti üks tõhus nõidus. Milvi muutub nagu tuhat aastat nooremaks, kortsud kaovad, viimase kuuga tekkinud kohmakas ümarus kaob, nägemine taastub jne jne. Äbarikust poolinimesest saab jälle krapsakas haldjaneiu!
Hommik algab päikeseliselt ja haldjapäraselt. Hiilitakse nende suurte kärpide lähedusse ja saadetakse Lynessa-Cordelia luurele (kaku kujul). Kärbid on täiesti olemas, mängivad lähedasel lagendikul omavahel ja on Lynessa hinnangul ekstra ilusad, aga ka ekstra ohtlikud. Nende uru juures on poolest saadik maa sisse kaevatud luukere. Siis hakatakse siis vaidlema, kas minna loomadele kallale või ei: et kas metsa tasakaalule on parem kärpide või hiirte võim, kas hiirte nõidused on kaklemist väärt, ja nii edasi.
Lõpuks tehakse otsus minna luukere vaatama ja “kui kärbid meid seal ründavad, siis vastu hakata”. Aga enne selle plaani teoks tegemist astuvad põõsast välja kaks suurt irevil hammastega vurrukat looma ja vajadus kuhugi minna langeb ära.
Enne kui haldjad reageerida jõuavad, muutub suurem kärp INIMESEKS. Temast saab hiigelsuur metsmees, räpane ja habemesse kasvanud ja musta sagrise peaga. Tal on inimese kohta kummaliselt pilukil silmad ja kõrged põsesarnad – ilmselt siinsete humansite eripära. Ta kannab nahkrõivaid (nahkrüü, rebasenahast müts, mokassiinid) ja on paksult nõiavärki täis riputatud.
Teine kärp jääb iseendaks, näitab hambaid ning on iga hetk haldjatele kallale hüppamas. Inimkärp aga hakkab rääkima. Ta pursib segast ja viletsat sylvanit, aga tema sõnade mõte on liigagi selge: kaduge siit, muidu lööme me teid lihtsalt maha.
Haldjad jonnivad natuke. Oskal sogab midagi mingis mörisevas haldjadialektis, tüdrukud üritavad mehe tähelepanu lobaga hajutada, aga humansit see eriti ei morjenda. Tema suhtleb ainult Erbeliusega, kes aga oma hiirte-juttudega meest ainult vihastab. Paistab nii, et metsmees kavatseb haldjad tõsimeeli maha lüüa, kui need kohe jalga ei lase. Erbelius lööbi igatahes varsti kartma – või ei taha ta lihtsalt kaklust, seda enam, et pisem kärp on varsti poegimas – ja ta asub mehe näidatud suunas astuma, teised haldjad reas järel. Kärbid jälitavad neid viisakas kauguses kuni õhtuni, veendudes, et meie kamp ikka tõepoolest põgeneb, aga enam meil nendega tegemist ei ole.
Kärp käskis minna loode poole – mis seal siis ka poleks. Haldjad võtavad kursi NNW ja tambivad aga käia. Õhtupoole hakkab jälle lund sadama, haldjad aga libisevad jälgi jätmata üle lumise maa ja muudkui astuvad, astuvad ja astuvad.
Laagrisse jäädes ootab meid aga jube ehmatus!
Õudne ulg kõlab üle metsa. See on kirjeldamatu ebamaine terror, midagi nii koledat pole ma Cerilial veel kuulnud! Haldjad vist ka mitte, sest pooled neist kakavad seepeale lihtsalt püksi!
Ulgumise järel lendab meile kallale HUNT. Nagu vari, nagu must välk, nagu tükk pimedust keset lumist metsa. Osad haldjad põgenevad, osad püüavad ennast peita. . . Aga hundil ei ole pikka pidu – Oskali vahe mõõk lööb tal raksuga pea otsast ja hiiglaslik koletis kukub. Laipa uurides selgub, et see ei ole päris hunt, vaid midagi hiiglasliku koera taolist. . .
Maa meie ümber on hundiverd ja haldjasitta täis, vahepeal on ka Lynessa öökullikakat. Tahaks kiiresti ära, aga ei saa, sest kohe ründab meid uus ulguja. Ka see põhjustab alguses palju sitta ja jooksmist, aga Oskali mõõk annab end tallegi tunda ja sellegi hiigelkoera pea kukub lumme.
Öökullina lahingute käiku jälgiv Lynessa märkab eemal paistmas valguskuma. Haldjad hiilivad lähemale, ehkki huntide jäljed lähevad selles suunas aina tihedamaks, kuni jõuavad päevavalgust tulvava koopa juurde. Aga koopa ees on maa huntidest täiesti ära trambitud ja lähemale kui kümmekond meetrit keegi minna ei julge. Haldjad tõmbavad oma pikad kõrvad ludusse ja sabad jalge vahele ja lähevad siit hundirikkast piirkonnast eemale. Lynessa küsib kohalik öökullide käest ohutu ööbimispaiga ja sinna jäädaksegi laagrisse.
Haldjad jätavad olukorra ohtlikkust arvestades valve välja ja see on hea, sest keset ööd rünnatakse neid taas. Seekord tulevad tüli norima viis musta varju. Varjudel ei paista olevat keha: nad libisevad tumedate laikudena üle maapinna ja põõsaste.
Haldjad rakendavad oma läbiproovitud võitluskorda, mis näeb välja nii:
— Oskal vehib mõõgaga ja tapab vaenlasi;
— Erbelius ja Melangel loitsivad täiest torust;
— Lynessa-Cordelia ja Milvi põgenevad lennates. Tango, kes tavaliselt ohtlikes olukordades laulma kipub, valib seekord samuti loitsimise tee.
Varjudest saadakse kiiresti jagu. Oskali mõõk välgub vahedalt ning Erbeliuse, Milvi ja Tango valgusnõidused on seekord eriti tõhusad; varjud helendavad roheliselt, taanduvad erevalgete plahvatuste eest ja hajuvad ise helenduvate roosade pahvakutena.
Tuleb veel mainida, et Milvi esineb seekord eriti nõrgalt. Ühe korra ta küll püüab mingit agressiivset roosa tulega loitsu tekitada, aga see läheb varjust kauge kaarega mööda. Ülejäänud aja ta kukub ja haliseb – küll olla miski tema südame kallale kippunud ja ta jõu ära võtnud, küll olla keegi ta vastu maad virutanud ja ta käeluu ära murdnud. Oh häda!
Viimane loits varjude pihta ei tule a1ga enam meie haldjatelt, vaid kusagilt eemalt?! See on nagu välk, mis ei haju, vaid jääb siniste valgusrullikestena kaduvate varjude asemele püsima.
Vaatame kõik ja näeme:
Meist veidi eemal metsas seisab üks sauaga kogu.
Järgmise laksuga kustutab kogu ära kõik maagilised tuled (neid on terve ümbrus täis ja haldjad ise samuti sirasid sinakas kumas) ja hakkab siis kohmakal sammul meie poole komberdama.
Saabuja on täiskasvanud haldjast veidi pikem humanoid. Tal on (kihvadeta) koon ja lühikesed vurrud; kikkhabe; lihaselised koivad; pikkade küünistega käed ja jalad; ning rüü alt välja ulatuv pikk rotisaba. Pruunides silmades on särav ja sõbralik pilk. Tema rüü on mustjasroheline, tikanditega ja väga ilus. Ühes käpas hoiab ta saua, mis on lihtne puust tümikas ja mida Milvi peab üpris intelligentseks.
Haldjas esitleb ennast kui Arkaneos’e, Cerilia kõikide metsade kaitsjana. Haldjad ei ole seda nime kuulnud ja nad ei saa esialgu aru, mis olend neil vastas seisab, aga Erbeliuse põõsassõber Merbau valgustab neid nende pimeduses. Haldjate ees seisab GARRADALAIGH!
Arkaneos võtab istet ning tema ja haldjate vahel areneb vestlus. Arkaneos on Lluabraght’is korduvalt käinud ja palub sealset valitsevat tütarlast (Llaedrat) tervitada. Ta teab, kustkaudu siit sinna kõige otsem tee on. Tal oleks hea meel haldjaid sellel teel saata. Üleüldse on ta nii lahke ja heasoovlik kui üldse olla saab, ning tal endal ei paista mingit huvi või isiklikku eesmärki olevat – ta lihtsalt tuleks kaasa ja teeks seejuures omi asju. Ajapikku kogunevad seltskonna juurde metsa pisiloomad ning saua soojus sulatab meie ümbert ära sadanud lume.
Haldjad muidugi suhtlevad nii kuis jaksavad. Lynessa-Cordelia pakub Arkaneosele bezheekooki ja Milvi joodab talle veini. Erbelius uurib hiigelkärpide ja superhiirte suhtelise orgaanilisuse kohta (metsakeskkonna suhtes).
Järgmise kuu veedame koos Arkaneosega Grovnekevic’i metsa võluripuid hooldades. Haldjatele on see aeg täis uusi “huvitavaid” teadmisi. Arkaneos puistab õpetlikke teri ja metsatarkusi nagu varrukast. Misiganes uut ja koledat looma haldjad ka ei näeks, on Arkaneosel tema kohta nimi teada ja arvamus olemas. Teine olend, kel iga asja kohta oma arvamus on, on Arkaneose sau; niikui ta mingit endale ebameeldivat nähtust või looma vüi metsa mittekuuluvat koletist näeb, annab ta selle pihta kohe tuld või tõrva või teeb mingit veel koledamat loitsu. Sau ise soovib tagasihoidlikult, et teda kutsutaks “Punaseks Roosiks”.
Muidugi ei juhti iga päev, et uudishimulik haldjarahvas Arkaneose-sarnase ürgolendi enda valdusesse saavad, seepärast küsivad nad temalt lisaks ka igasugu muid asju. Põhiliselt muidugi kõike, mis on seotud maagiaga: tavalise maagiaga, kõrgmaagiaga, materialiseerunud maagiaga. . . Grovnekevici mets on koht, kus maagia vedeleb “vabalt”, tal ei ole veel omanikke ja tema allikaid on oma looduslikus olekus. Samuti on siin mingi “maagiaväe sein” ja dimensioonidevaheline sein mõlemad õhemad kui mujal Cerilias. Lisaks täiendavad haldjad enda teadmisi lohede toitumisharjumuste ja trauthade keele õppimisvõimaluste kohta. Trauthade keelt saavat nimelt õppida Drachewardis Drauchi provintsis justnimelt ühelt seal resideeruvalt lohelt.
24 päevaga leitakse ja hooldatakse tundmatuseni ära 12 kohalikku võluripuud. Milvi muudkui aga peilib neid välja ning Erbeliuse juhtatusel tehakse nad siis korda. Arkaneos käib koos meiega, jutustab ja laseb oma saual Grovnekevici värdloomade kallal kurja nõiatööd teha.
Siis aga jõutakse Gnullfellsi piirini ja siit peab hakkama teistmoodi teekond. Gnullfells seetõttu, et me peame siitkaudu minema Hjorigisse, kus on värav Lluabraight’i. Arkaneos teab, et kui täiskuuööl üle ühe suure järve sõita ning kuuvalguslaigus õigesti manada, satub paat otse Lluabraight’i külje all olevasse järve.
Gnullfells on teistsugune kui Grovnekevici karge humanoididest puutumata mets. Siin on maastik mägisem ning märgata on gnullide asustust. Haldjad muidugi püüavad linnadest, küladest ja patrullidest mööda hiilida, aga alati see neil ei õnnestu.
Kohe esimesel päeval peavad nad ühe gnullide jalaväepatrulli mättasse lööma. Kolmandal päeval märkab neid ratsapatrull. Selle hävitamine on juba raskem, sest hobustel on gnullid liiga kiired, pealegi on neil kaasas kaks shamaani. Igatahes saab kuuest gnullist kolm põgenema, maha lüüakse üks shamaan ja kaks tavalist gnullisõdalast, ülejäänuid aetakse ainult natuke taga. Kolmanda päeva õhtul tuleb haldjatele kaela kamp metsagnulle, aga neile puhub osav Zephyros kaela lumetormi ja Erbelius oma “kõikehaaravate taimede” needuse ja sinna nad surevad. Enamik vähemalt. Aga muidu on haldjad gnoll-landi läbimisel üllatavalt edukad ja see läheb neil libedamalt kui ma oleksin osanud arvata.
Kolmandama päeva õhtul teatab Arkaneos, et siinkohal peab ta lahkuma. Ta annab haldjatele kätte suuna järveni – see on lähedal – ja räägib neile selle ääres ootavast paadikuurist. Ta annab neile ka maagia toimimiseks vajaliku loitsu – see on “Rilni tahtel, Sidhe nimel” – ja seletab põgusalt, mis on KUUMAAGIA.
Järgmise päeva hommikul saab iga haldjas (aga mitte tiiger ega mefit!!!) Arkaneoselt lahkumiskingituseks ristikheinalehe, mis tuleb ära süüa, kui tunned, et õnn maha hakkab jätma. Siis teeb Arkaneos meile leff-leff ja komberdab minema. Meie hakkame järve poole liikuma.
Ümberringi on männimets ja õhk on koduselt värske. Järveni viib jalgrada. Rajal aga on saapajäljed, mis on samuti värsked, ja mis ilmselt viitavad kohalike elanike inimsusele.
Järve ääres on päris inimeste maja moodi maja, mitte mingi kuur. Paate on siin küll ka, ja järve peale viib puust tee, mille äärde need kinni on seotud. Ranna ääres on astang, selle all liivarand. Maja ees mängivad kaks karu. . .
Haldjaid nähes tormlevad karud tuppa ja välja astub noormees. Tumedapealine, sale, särgihõlmad eest valla. Tõeline leonardo! Lynessal läksid jalamaid silmad põlema. Aga mees üllatub haldjaid nähes ja astub tagasi tuppa.
Järgmiseks ilmub maja rõdule torukübaras pliks. Tema on hoopis jutukam. Lubab, et see on tõesti paadimaja ja paati saab küll, aga et oodaku me tema meest. Või äia? Tundub olevat äsja tanu alla saanud noor naine. Sõbraliku moega igatahes.
Mees tuleb. . . seesama tumedapäine nooruk. Aga ta on muutunud! Lahtise särgi asemel särab tal seljas haldjarüü. Vööl on pikk mõõk ei vähema kui kolme Reyniri verekiviga.
Ja sealtsamast rõdult esitab ta ERBELIUSELE vereväljakutse.
Olukord on pingeline! Vereväljakutse on Cerilias üsna haruldlane sündmus ja kunagi ei ole teada, kuidas kutsutu sellele reageerib. Aga Erbelius oma soliidse kiilaspea ja kuldketiga käitub kindlasti adekvaatselt?
Tõepoolest. Erbelius võtab kutse stoilise rahuga välja, nagu tõelisele puunõiale kohane. Ta vabandab küll, et ta veri ei olevat päris puhas, aga noormees ei tee sest väljagi ja pakub, et kohtutakse kahe tunni pärast paadisillal. (Seal on vist varemgi kakeldud, sest paadisilla ots on kergelt põlenud, ja mets maja ümbruses on kergelt kannatada saanud, ja rohi ei kasva siin ka nii nagu mujal). Aga seniks kutsutakse kõiki sisse. Noormehe nimi on muideks Anatore Trance, aga ta unustas end esimese ähmiga tutvustada. Saame veel teada, et nooriku nimi on Roele ja poisi isa on Meré Trance. Ja Anatore lubab selgitada, miks ta möödujatele selliseid väljakutseid esitab.
Karud aetakse välja – et nad tiigritega raksu ei läheks – ja haldjad palutakse teelauda. Teed tuuakse suure vasest sepistatud nõuga, millel on kraaniga tila küljes, ja peale selle on veel liha ja kukleid ja aedvilju. Tuppa tulevad ka noorhärra ema – vanem naisterahvas – ja isa.
Isa on täielik ekstravagant. Käed värskelt sidemes. Kulme ega vuntse ei ole, isegi juukseid ei paista – Erbeliusega paras paar? Tal on ees isetehtud spektaaklid, taskust paistab võluripuust võlukepp, kaelas pirakas amulet. Tal on ülestikku seljas neli mantlit ja vähemalt kaks neist on täiesti närudeks kulunud. . Noormees seletab seda kõike leiduri ohtliku elukutse harrastamisega.
Haldjad söövad ja kuulavad noormehe nukrat lugu. Siin on see nii, nagu Milvi selle mulle ümber jutustas:
Kalurite elu on väga keerukas. Võiks arvata, et elad lihtsalt – püüad kala, magatad oma noort naist, kedagi ei sega -, aga ei! Nimelt sattus siia paari päeva eest nende valitseja. Käis jahil, nii ja naa, ja siis nägi minu uut naist. Naine hakkas kuningale meeldima ja see otsustas ta endale võtta. Ja valitseja esitas Anatorele vereväljakutse. Anatore aga vihastas hirmsat moodi ja väljakutsele vastamise asemel muutis valitseja lihtsalt kiviks – ühe oma toreda verevõime abil.
Aga kuna see ei olnud väljakutsele kohane tegevus, siis hakkas tema oma veri talle vastu ja seesama võime kadus tal ära. Nii et tagasi ta valitsejat enam muuta ei saa, ehkki tahaks. Ja ongi tal nüüd valitseja kuju, kivist, ja riigil kuningat ei ole!
Lisaks pani kohalik õuenõid Anatorele needuse, et kui see ühe aasta ja ühe päeva jooksul kuningat tagasi ei tinista, siis hukkub kogu tema sugu hirmsates piinades ja sureb välja.
Nüüd on poisi eesmärk nüüd saada tagasi oma veri, et panna uuesti tööle oma verevõime, ja seeläbi kuningas lihaks ja vereks tagasi teha, siis tema väljakutse vastu võtta ja seejärel ausalt võitluses hukkuda.
Haldjad kuulavad ja muutuvad ühelt poolt nukraks, teiselt poolt rõõmsaks. Lugu ise on ju kurb. . . aga lahendusi on see-eest nii palju! Kõik hakkavad üksteise võidu pakkuma erinevaid variante, mismoodi või kuninga lihaks või õuenõia seebiks saaks. Vaest kalameest püüti põhiliselt veenda selles, et haldjaga võitlemine ei ole eriti soodus variant – tõenäoliselt saab ta ise surma ja teeb ka oma suguvõsale karutüki, sest kuningat ta nii ju ei päästa. Või et kui, siis tuleks see see jätta viimaseks pääseteeks juhul, kui kõik muu on tõesti ebaõnnestunud. Aga enne tasub proovida maagiat selle igas muus avaldumisvormis. On ju loitse, mis verd tugevdavad või taastavad või sellele võimeid lisavad. . ja neid saab nii õppida kui lihtsalt osta.
Anatore neelabki lõpuks alla pakkumise talle haldjamaal maagiakohast õpetust anda, aga ta palub kuni järgmise hommikuni aega pakkumise üle mõelda. Haldjad lubavad, et nende sõbrana ei juhtu seal talle midagi kurja ning et üleüldse on Lluabraight’is kõik täiesti viimase peal.
Ülejäänud õhtu aetakse juttu. Noorperemees ei ole eriti roosilises meeleolus, ilmselt oma rõhuva needuse tõttu. Isegi Lynessa-Cordelia häbitu flirtimine ei rõõmusta tema südant. Aga ta näitab haldjatele oma toredat kividega mõõka. Lynessa-Cordelia tõlgib talle mõõga haldjakeeles tekste – mõõga nimi on “Maagi silmad”, selle on keegi kinkinud loitsukapten Aunglorile ja sellel on ka esimese Trauthade-järgse haldjate ühenduse “Army of Art” kiri. Mõõk ja haldjarüü ja palju muud olevat kalurite perekond õngitsenud siinsest järvest, mis üleüldse “toitvat ja katvat neid”. Haldjad käivad ka kuninga kivist kuju vaatamas, see on ühes kõrvalises toas. Nagu päris, aga kivist!
Haldjad puhkavad öösel õunaaias. Õhtul teeb Erbelius õunapuudega midagi kahtlast. Ta nagu hooldaks neid, aga kuidagi hoopis teistmoodi kui tavaliselt! Aga ju siis on nii vaja.
Järgmisel hommikul tuleb haldjate juurde Meré ja teeb kõigepealt Lynessale kerge noomituse oma pojale külgelöömise pärast. Lynessa muidugi eitab kõike ja viib siis vanahärra enda metsa jalutama! Ülejäänude lähevad tuppa teed jooma.
Anatore on Erbeliuse pakkumise vastu võtnud, nii et hommik algab heatujuliselt. Tema vanemad teevad meiega juttu ja aegapidi hakkab nende pere kohta selguma hoopis teistsugune tõde kui eile. Tüdruku vanemad on nõiasuguvõsa Greencloak’id; tema ema on kuulus Melissa Greencloak. Poiss on aga RZHLEV’i seadusliku valitseja poeg. . eksiilis. . ja tema isa, see ekstsentrik-leiutaja, on siis Rzhlev’i kuningas!! Anatore vereliine tajuv amulet on tema ämma-äia pulmakingitus ja ilmselt ei ole ka tema mõõk ega haldjarüü mitte siit järvest “õngitsetud”.
Haldjatel lubavad need teadmised üldiselt vaka all hoida.
Räägitakse veel Rzhlev’i riigi olukorrast. Seda valitseb praegu vossitar Marissa, kes on siinkandi kõvem nõiaella – ainult Hag’ile endale jääb alla. Riigis käib ühe vastiku vossi deemoni (Beliniku) kummardamine. Anatore arvab veel seda, et Marissa ei ole kõiki nende kaheksat võlujõu allikat üles leidnud, sest ta tegeleb rohkem poliitika ja sõjavärgiga. Aga see-eest on tal palju verevõimeid ja üks neist lubab tal ka otse maagiat teha. . .
Aga kokkulepe jääb siis selline:
Kui haldjad lubavad Anatoret ja Roelet haldjariigis korralikult protezheerida ning kui neil on tõsine plaan, mismoodi neile maagia õpetamise kaudu kuningas kivist tagasi nõiduda ja needus ära kaotada, siis tulevad noored haldjariiki kaasa. Ja Anatore taastab oma au ilma Erbeliusega verevõitlust pidamata.
Õhtul minnakse vaatama järve. Tulevad Anatore ja Roele ja muidugi kõik haldjad ja mina ja Zephyros, ainult tiigrid jäävad maha. On peaaegu täiskuu
Tõepoolest. Järve keskel HELENDAB midagi. Põhi on sügaval ja kõik on ähmane, aga selgelt on näha, et kaugel all on külm valguskuma.
Näeme ka seda kohta, kuhu homme peaks tekkima värav Lluabraight’i.
Ja veel järgmisel ööl lähemegi haldjate koju. On täiskuu. Taevas on selge. Kõigil on kaasas haokubud, mis peaks aitama puhuks, kui äkitselt väravast läbi teise järve satutakse.
Minek on väga kummaline. Kui kuumaagia nii töötabki, siis on see üks igavesti väärt kunst. Meré sõuab meid paadiga järvele ja hakkab piki sädelevat kuuviirgu edasi minema; aga juba paar tõmbe järel tõuseb paat õhku ja hakkab piki kuukiiri üles libisema. All paistab järv, mis helendub taas, ja nüüd on juba selgelt näha, et valgusest kumavad haldjatornid – linn! Meie aga läheme Kuule lähemale ja lähemale, kuni me oleme üleni külma sillerdava valguse sees. . .
. . . paat kaob. . . haldjad ja inimesed kukuvad kuhugi. . . lendan neile järele – ka Milvi ja Lynessa on oma tiivad välja sirutanud. . . kukkumine on pikk. . . ja siis plärtsatavad kõik taas vette. Uus järv, mis on läbisegi pikk-kõrvu ja inimesi ja haokubusid täis! Lendajad lendavad kaldale, teised tulevad tasapisi järele, ja Lynessa teatab, et see on tõepoolest Lluabraght’i kaguserv ja me oleme õiges kohas.
Metsast astuvad välja kaks haldjas-piirivalvurit. Ühte neist tervitab Milvi rõõmuhõiskega – Rinaldo!!! – ja piirivalvurid kaovad taas.
Mis edasi? Inimesed kipuvad hädaldama. Nad tahavad end niisama, ilma cantrippideta kuivaks teha – haldjad laidavad selle mõtte kui olemuslikult vale kiiresti maha. Siis on neil külm ning nad tahavad metsa põletada ja ennast suitsu sees soojendada. . . – ka selle laidavad haldjad kui olemuslikult vale kohe maha. . . Tundub, et kuigi tegu on üsna mõistlike humansitega, tuleb nende mõttelaadiga veel palju tööd teha!