Kohtumine ebavalguse kõrgmaagidega.
Missiooni +10 päev, 4s episood enne +11.
Meeldetuletus eelnevast- meie hulka on tormamas pea lapiliseks ehmatatud Kratsik. Sellisest emotsionaalsest mürast ei lase end häirida Hinkus ja Erbelius. Hinkus vaatab kahtlustava pilguga meid ja meie varustust ja teatab Erbeliusele, et selle saua “x-mõõtme vari” on varsa taoline. Järgnevalt lühidiskussioon aset leiab kus Hinkus keeldub pauna ülekoormatuse tõttu vaiba asetamisest sinna ning vaibaküsimus lükkub lahendamisel edasi.
Küsime Kratsikult mida ta siis nägi.
Kratsik: järgmises toas istub laua taga surnud humanoid.
Lähme Kratsiku sõnu kontrollima. Viimases ehk järgmises kambris on laua taha toolile end seadnud skelett õigemini skeleton. Hinkuse kiirhinnang näitab näivuses oleval kaootilis-kurjamlikku loomust, tema toolil kaootilis neutraalsust. Tema ees olev on kaetud musta kaleviga , kalevile lauanurkadesse on tikitud põhjapõdra kujutised. Põtrade sarved on paberist väljalõigatud kuid asuvad kangal väga kohatruult. Tikand põdrad on tehtud luitunud kontide värvi niidiga.
Hinkus ruumi sisenedes ega siin olles “ei näe” salauksi. Püüame kiirelt meenutada, millise hjumanite usuga on tegemist, kuid ei tule tuttav. Vähemalt Oskalile.
Skeleton asub liigutama, esmalt ringutab nii et liigesed ja selgroolülid nagisevad lõbusalt. Oskalil tekib kange tahtmine mõõk haarata, kuid tema alateadvus peatab tema. Olukord on seda hullem, et skeletonil on kasutada kasel kasvanud puuvõõrikust vand. Hinkus näeb vist midagi muud sest ütleb:
Hinkus, elvenis: oo Teil on siin vist tõeliselt lõbus.
Oskal arvab, et Hinkus on kontrolli alla võetud, ja ütleb selle välja.
Hinkus: olen vot jah!!
Kratsik: asi on kahtlane.
Skeleton hakkab oma luiste kätega mingeid liigutusi tegema, keerutab ja vehib nendega.
Tegevuse lähem analüüs näitab, et seda maagiat tegi skeleton enda pihta ja oli see “ebasurnu energiajoone katkestamine”. Erbelius arvab, et selline tegevus ebasurnu poolt on väga tervitatav ja lisab:
Erbelius: ilus päev enesetapuks.
Skeleton vajub laiali ja meie peame oma tahet mingil põhjusel jälle kokkukoguma. Skeletoni hunnikuks vajunud kondid muutuvad lumeks. Viimasest hakkab aeglaselt keereldes tõusma valkjas udu. Udu tõuseb toolile. Toolile oli see liiast ja variseb kokku. Tool vajus kokku mingiks punaseks pulbriks. Nüüd on põrandal pulseerimas valge udu ja punase tolmu segu. Puna-valgest segust võtab kiiresti püsiva vormi punasesse kuude riietatud pika valge habemega haldjas. Habemega haldjas näpib eemaloleva ilmega alguses oma vasakut kõrva. Näppimine annab huvitavaid tulemusi. Alguses tõmmatakse sellest välja veel üks kõrv ja seejärel sellega ühe tervikumoodustava teise habemega haldja. Viimane on siiski kasvult veidi lühem ja kergema kondiga.
Oskali mõtted hüplesid vastavalt väe kulgemisele- Belinik/Kriesha- Aftane punaste mantlitega võlurite vennaskond- habemega päkapikku mänginud Xawiel. Ükski mõte ei olnud eriti julgustav ja aktiivsest tegevusest hoidis Oskali ainult tema alateadvus.
Habemikud, kaasaegses veatus lluabraidi elvenis: Tervus, igatsesime teid ammu näha.
Erbelius ja Melangel: meie igatsesime ka, kuigi kelle järele igatsus käis ei oska isegi arvata.
Habemikud: need on siin olnud viimase aasta jooksul piisavalt head haldjad ning selleks parajalt kurje tempe toime pannud. Teades piisavalt teie (st meie) igatsusi ning omades soovi teie pimedatesse, sopas sonkimise argipäevadesse, veidi valgust tuua on meil teile midagi.
Viimaste sõnade järel avatakse üks laua sahtlitest ja habemega haldjad tõstavad kahe peale lauale mingi ilmselt kaaluka kasti. Kast õigemini kirst on küll haldja töö kuid nüüdseks piisavalt roostes, vetikates ja muudes meretaimedes. Kirst ja taimed selle küljes alles tilguvad. Erbelius taimede tundmine ei andnud ühest vastust kas kirst on olnud soolases või magevees ja kui sügaval on olnud. Selline asi on Erbeliuse puhul imelik! Hinkus “näeb” kirstus teisi, väiksemaid laekaid, topsikuid, karpe ja muid omakorda õõnsaid objekte. Viimastes on ilmselge võimalik tajuda võluesemeid.
Toekam habemik: me lasime selle kirstu päkkadel meile tuua, näete üks neist on tüki ennast siia unustanud. Habemik eemaldab sellepeale ühe sanga küljest parajalt kõdunenud päka käe.
Habemik: palun troppige korraks oma kõrvad, sest meie korgime selle kirstu lahti. Haldjad topivad kärmelt sõrmed kõrva ja Erbelius teeb suugi lahti. Kuuleme üsna kõva heli “plinn”
Kleenum habemik: need asjad on päkad meile andnud teile üleandmiseks. Oskal: päkad haldjatele ja eriti meile, väga kahtlane.
Erbelius ütleb küsivalt: hmm, see võib olla Godie kingitus. Kirst, mis nüüd avatud on suurusega 25x75x100 cm laegas. Kirstust võetakse välja esimene vähem karp. Suurem habemik virutab puuvõõrikust vandiga vastu sahtlit. Sahtlilt läheb maha kaitsemaagia ja sellest võetakse välja soomustega kaetud raamat. Viimane ulatatakse Melangelile nii öelda individuaalseks tarbimiseks ja arendamiseks. Melangeli kätte antakse esmalt ka prillid, täpsustusega et viimased on meie grupile ühiskasutamiseks.
Võetakse välja teine sama suur laegas, mis avatakse samal meetodil. Sellest võetakse välja metall, mis metall, mithril !!! traadist punutud võrku mähitud mithrilist kaantega, lukuga raamat. Läbi imepeene võrgu on võimalik lugeda, vanas kirjaviisis, “MITHRILI SALADUSED”. Raamat ja mithril ketikesega mithrilist võti ulatatakse mulle. Teen “mitteuskumist”.
Võetakse ja avatakse kolmas laegas. Selleski oli raamat, puha elvenis. Kaanelt saab lugeda “Koorijuhtimise õpik”. Õpikuga koos antakse Filipile üle mithrilist 1, 5′ taktikepp. Erbelius ütleb viimase kohta, et sellega on pöörd pentagramme hea õhku joonistada. Kratsik arvab, et nüüd pöörati Filipi eluraamatupuus uus lehekülg.
Järgmisena võetakse välja juba vähem laegas. Viimase avamisel vuhiseb selles välja tuulekeeris. Viimases põimuvad, keerlevad mõned oranzikas, kollased, roosakaspunased tulekeeled. Tuulehoog võtab püsivama kuju Hinkuse ees, keda jääbki põrnitsema. Kujuks on kerge ratsahobu piimjasvalges, kergelt läbipaistvas kehas, saba ja lakk lehvivad peatumatult ja üha uutes mustrites kui tulekeeltena. Lõpuks laskub ta Hinkuse ette ühele põlvele, teist jalga ette sirutades.
Hobune: olen Aspersix, soovin oma päevad veeta lähedal oma elementidele, õhule ja tulele.
Aspersix, väga sisendavalt: Hinkus, me saame headeks sõpradeks.
Hinkus kontrollib kiirelt- Aspersix näib kaootiliselt hea.
Nüüd võetakse kastis veel väiksem karp. Selle seest võetakse välja veel üks mithrilist adamantiit vitstega tugevdatud karp. Viimase avamiseks on vaja kahte puuvõõrik vandi hoopi. Sellest võetakse välja umbes 2-3” kuldne uuri meenutav seade. Oskal sisimuses loodab et lluabrraidi elvenis on olemas mõisted uur ja seade, kui mehaaniline või magotehnoloogiline kaadervärk. Seade on kullast. Tema pinnale kantud kujundid on kaetud, sissetöödeldud mithrillist. Seadmel on üks, või on neid kaks, nuppu. Ühele vajutades seade pooldub st avaneb ja teisele vajutades klõpsatab mere või järvekarbina taas kinni. Oskal mõtleb modroniseeritud merekarbist või viimase järgi disainitud modroonsest moodustisest. Kogu seade on roppumoodi maagiline. Jälle mingi trauthismuse asi. Avatud seadme sees on näha kolme osutit. Osutid, nooled, on kaunistatud kolme sümboliga: rebane, puu tüvest ja okstest moodustunud värav ja 7 haruline täht, taevatäht.
Toekam haldjahabemik: see on nüüd kõik.
Habemikud tõstavad nüüd juba tühjad laekad kirstu tagasi. Tühjad laekad on sulgunud ja taas omandanud kaitsva maagia välja.
Väiksem habemik: pea, pea, see ei ole kõik. Meil on teile viis täiesti tavalist ja teie personaalsust avavat sõrmust. Vabandust seitse sõrmust. Üks antakse teie kätte hoiule Duracile üleandmiseks ja teine kellegi jaoks, keda te veel ei tunne.
Melangel etleb mingist imelikust saagast, mis kõlab kuidagi brecht-rjuriklikult: seven rings vor elvenlords … . Kõlas see lühike fraaski kuidagi hirmutavalt ja kurjalt.
Aspersix teatab Hinkusele, nemad on juba tükk aega omaette nihelenud: tead mis, kui mul end vaja ravida on, siis ma vajan tuld või õhku.
Järgnev on vä-ä-äga imelik. Habemik haldjad tänavad meid. Oskal teeb teise tõsise katse nähtut mitte uskuda, sest pidi ju juba kusagil üsna mausoleumi alguses olema illusioon olema, millest haldjate loomulik intelligents üle ei käi.
Erbelius tänab neid ja kingib neile, koos Melangeliga, kaks ühekordse vääristusega falchioni. Ehk Erbelius ja Melangel kingivad, mitte ei kingita kahte falkioni koos Melangeliga.
Habemikud meile: Peatse kohtumiseni. Seejärel võtavad kumbki laualt ühe jala, teine kaob kuhugi. Laud jääb endisele kõrgusele hõljuma. Lauajalad kujunduvad mõladeks. Habemikud istuvad lauale ja aerutavad mõladega seinani ja kaovad sellesse. Filip ja Hinkus ütlevad, vist, et see polnud üldse nii. Nemad nägid, et laud hõljus kogu aeg ja mõlad mis tõesti laua alt tõmmati, kuid mis ei olnud lauajalad ja mis ei olnud ammugi mõlad vaid tavalised sauad. Habemikud ei aerutanud toast minema vaid virutased sauadega vastu maad ja portisid lihtsalt minema. Ennem portimist oli nende punaste ürpide alt isegis punakat valgust, leeke paistnud.
Hinkus: mina nägin nende habemest läbi ja jätsin nende näod meelde.
Mina: aga Kratsik ei saanud midagi.
Kratsik oma tömbi näpuga minu poole osutades: ma võtan veel kõik teile antud asjad endale.
Peale habemike lahkumist tunneme ennast veidi nõrgalt ja näeme, et Skõk ja Tskõk, vastavalt Erbeliuse ja Filipi rott, on hingusele läinud. Unkheg on täitsa aktiivne, elus ei anna küll tema kohta öelda.
Erbelius hakkab uurima “seadet”. See on kaunistatud taime ornamentidega. Puu, selle all istuv rebane. Puu oksad langevad kahelt poolt maapinnani välja ja moodustavad värava, tegelikult isegi kaks väravat. Puu kohal aga seitsme harulise tähe kujutis. Osutid kolm on kinnitatud ühele teljele kuid ei ole omavahel jäigalt ühendatud. Iga osuti näitab ise suunas. Seadme teisele küljele on midagi kirjutatud. Pealiskaane siseküljel on mingi kummaline piktogramm, peaaegu koomiks, ning tekst. Viimast ei lase Erbelius meil lähemalt vaadata. Hinkus lubab küll kiusama hakata ja ikkagi lugeda. Arutame selle peale kuidas segada Hinkuse kõikjale ulatuvat pilku. Viimane, ilmneb ei olegi väga keeruline, kuid eeldaks maagilise, perioodiga 1 raund, liikuva kattevarju rakendamise varjatava eseme kaitseks.
Osutitest rebase ja tähe märk helendavad, värav mitte.
Aspersix Hinkusele, nii et ka teised kuuleks: tead ma olen keevaline ja tuline.
Hinkus Ashperixile: kas sa oled mu teener või mis see meie vaheline suhe siis on? Mis masti siis oled?
Aspersix, iridiseerivate silmadega: ärtust ikka. Ma pean tuhat aastat teenima haldjaid.
Hinkus: kes selle kohustuse sulle pani?
Aspersix: ma ei või öelda;
Hinkus: sa valetad
Aspersix: ma ei tea, ei mäleta selle nime (viimane on tõde)
Hinkus: ma võiks aidata meelde tuletada.
Aspersix: sa võiks ja sest siis ma saan vabaks.
Jutuajamise käigus ja ajal tuleb Aspersixi sõõrmeist tuld.
Melangel vaatab oma raamatut ja loeb sellel kirja. “Täiesti salajane, enne lugemist järele mõelda”. Viimase kirja mõtleb sinna Oskal, meenutades viimaseid eksperimente Filipi peal.
Mina avan ettevaatlikult oma mithrilli köidetud käsiraamatu. See avaneb ilma eriliste lõksudeta. Raamatu lugemiseks osutus valikuks sõnada “maagiline kirjaoskus”. Kasutasin ka prille kuid olulist vahet polnud. Raamat on käsitsi kirjutatud ja ohtralt kaunistatud jooniste, skeemide, diagrammide ja muu säärase värgiga. Tekst on vanas kirjaviisis kuid täiesti arusaadav. Sisukorrast loen ja joonistelt näen soomusrüüde eriversioonide valmistamise kirjeldusi ja juhendeid. Näiteks plate-rüü on selline nagu oli mul järvest saadu, ratsu soomus, selline mille olemasolust kuulsin Tuarannwnis, erinevad haldjarelvad, kuidas vääristada mithril relvi ühe kuni viiekordselt, kuidas kanda neile erinevaid muid väelisi omadusi. Terve üks peatükk on pühendatud raamatus vere-mithrili loomisele. Veel üks peatükk käib purunenud relvade ja kaitsekomplektide taastamise kohta. Oskal kontrollib kolmandat korda lühikese ajajooksul asjade ja ümbritseva reaalsust. Kui mind miski ei sega siis olen niimoodi pöördes terve tunni.
Kuulen taustaks teiste juttu. Hinkus on jälle paranoiliseks muutunud. Nüüd mõõdab ta meie intelligentsust. Selgub muuseas et Filaril on see kõrge. Ex-roti kohta kõva küll.
Asperix: minu kõrge intelligents lubab mul rääkida ja suhelda kõrgelt intelligentset olenditega elvenis, abyssalis ja celestialis. Kahes viimases on aktiivne oskus sõimamise kujul aga aru saan täiesti.
Kui tund on möödas ja esmane raamatute ja seadmetega suhtlemise nälg ületatud. Pööratakse tähelepanu juba teist korda unustuse hõlma vajunud personaalsõrmuste üle. Sõrmused on valmistatud põimitud kullast ja hõbedast. Kuld on minu hinnangul enam vähem puhas kuld, hõbe aga mingi sulam. Hõbe on kulla sees viie juuspeene soonena, Hinkus näeb nii. Sõrmuste tehnoloogia ja töötlus meenutavad Melangeli käes olevat kontrolli sõrmust ja endist Tango haldjalikkuse-sõrmust.
Sõrmustesse on kantud ühekaupa meie nimed. Panen sõrmuse sõrme ja tunnen, et kaitsemaagiad on kadunud. Teised teatavad, et sisuliselt ei kiirga ei mina ega ükski ese minul maagiat. Teen ühe eksperimendi. Lasen Kratsikul enda pihta teha ühe maagilise noole. Ühest küljest ebameeldivalt kuid teisalt teadmise võrra rikkamana saan selle sisse nii et valus on.
Oskali arvates: iseenesest on sõrmus tõesti hea, sest lubab maagiat äratundvatest barjääridest läbi või mööda minna. Mõneti väga kasulik. Halb on aga see, mida Erbelius teatab meile. Tema seadme rebasega nool hakkas osutama lähima sõrmusekandja peale. Seega piisava või vastava maagilise tehnoloogiaga detektorid tunnevad meid ära ja jälgivad selektiivselt.
Nii jäi veel kord, neljas kord, pooleli tegevus 10 ja 11 päeva vahel.