Erbeliuse tagasihodlik kõrvalepõige.
See must, jäine ja sünge vesi kohe tõmbas Erbeliust enda poole. Ilma pikemalt mõtlemata moondas ta ennast keskmisest suurema suurusega hiidkaheksajalaks ning sulpsatas vette asudes mööda maaalust jõge ülesvoolu ujuma. Mõningase lausujumise järel õnnestus tal leida koobas juba ammusurnud hüdraga. Andnud järelejõudnud Hinkusele lahkesti soovituse koobas läbi otsida ning ignoreerides kaugeid appikarjed asus Erbelius uuesti teele ülesvoolu.
Siin lausa pidi midagi veel olema. Peale pikka-pikka teekonda suubus tunnel lõpuks nii 100 jalase läbimõõduga maa-alusesse järve. Järv tundus olevat lehtri kujuline ning järve suubus veel 4 tunnelit ehk jõge. Kiirelt oma hea pimenägemise abil kindlaks teinud et ruum on täiesti ohutu ja elanikest vaba asus ta lehtri põhja lähemalt uurima, kui ta oma suureks pahameeleks alla neelatud sai. Ilmselt oli ta allaneelanud elukal suur nälg. Sellest väikesest tagasilöögist ei lasknud meie vapper puunõid ennast suurt heidutada.
Muutnud ennast happekindluse abil halvastiseeditavaks asus ta eluka organismi koormavatest ainetest puhastama, muuhulgas välja selgitades et elukal puudub soodumus mitmesuguste haiguste suhtes. Olles eluka tervisliku seisundi tuvastanud ja leidnud eest tugeva kuid väikest paastu vajava indiviidi, asus heatahtlik druiid paljujalgsega sinasõprust sõlmima, pakkudes talle iseenda näol ka tema lemmiktoitu. Elukas aga osutus ettenähtust jäärapäisemaks ja ei tahtnud kuuletuda ka järgnevale resoluutsemale soovitustele tervise parandamise suhtes.
Kuna see tohtrile vastuhakkamise nali hakkas kärsitule haldjale pikapeake tüütavaks muutuma otsustas too seedimise hõlbustamiseks elektrifitseerida oma amorfse ilu põhjustades niiviisi eluka sisikonna sundtühjenemise.
Ilmselt oli elukas vahepeal oma asukohta vahetanud. See ruum paistis olevat vastupidine eelmisele, lehter mis läks ülevalt kitsamaks ja mille alumises servas võis hoomata 5te käiku.
Paljujalgne elukas, kelle turjal ilutses madude vahele põimunud pealuu, ei paistnud soovitatud paastu tõsiselt võtvat, igatahes lausus too endale peale kaitse elektri vastu ning asus siis Erbeliust välja eskortima. Püüdes lihtsustada oma võõrustaja elu lausus Erbelius endale peale ka kiiret kojujõudmist soodustava loitsu.
Et teed näidata, kiirustas elukas Erbeliusest ette, kuid kahjuks jäid kaks tema pisut elektrikrampides kombitsat tunnelitesse kinni. Mitte tahtes oma võõrustajale liigset tüli teha valis Erbelius lahkesti endale ühe teise sobiliku käigu. Austusest Erbeliuse vastu vabandas elukas ja teatas et ta isand jõuab peagi.
Kahjuks polnud Erbeliusel aga aega isandat ära oodata sest tema lõbus reisiseltskond vajas abi. Aga ohh häda, kogu selle hoogsa külaskäigu ajal oli Erbeliuse kurk kangesti kuivama hakanud. Pisut nagu vastu tahtmist muutis too siis end uuesti päkapikuks ja lasi mõnusalt karastaval kangel võlujoogil hea maitsa.
Tagasitee kaaslaste juurde oli üksluine. Osavalt tuli puunõial paar korda kuju vahetada, et paremini kohaneda muutuvate veeoludega. Aga peaagi oli ta taas tagasi tuttavas ülakorruse jõega koopas, kus nende rännaku alguses libarottidega suurt pidusööki peetud sai.
Dungeonis sõprade juurde naastes juhtus ühest käigust kostma kahtlast müdinat. Ilma pikemalt mõtlemata paigutas druid müdina teele kiviseina ning jätkas oma teed sõprade juurde. Loomulikult olid nood jälle ülipabinasse sattunud, nii et Erbeliusel oli tükk tegemist et neid rahustada ja selgitada et tema väike eksirännak oli möödunud sõbralikus õhkkonnas ja suuremate vahejuhtumiteta.