Missiooni +12 päev (oletus), 5s episood.
Maranea siin ja Kamien ära. Ehnat siin, jätkuvalt.
Maranead, keda on hetkeks kaks vahetavad pilke.
Ahne Trolepsis- kadunud, jää sees seda miisut ei paista.
Maranea initsiatiivi mul ei olnud, teab uru-isand.
Seis viimati olid Melangel ja Hinkus altari ruumis, Maranea, Kratsik on Aspersixi juures soendatud veega piklikus jäätorus, Filip gaasiliselt oma mullis ja Erbelius vaatas viimati kahte abjuratiivse spelli emanatsioone sissepääsu juures jääga täitunud korrusele. Filareena seisab täitsa sõltumatult jääs.
Melangel: kumb teist nüüd Erbelius on?
Üks Maranea deformeerub Kamieniks ja teatab, et tema Maranea pole. Erbelius kuulutab lähenevast jalgademüdinast ehk kaklusest. Oskali küsimusele, kes siis, kas tõesti orogid kostetakse mitte-teadmise eksponeerimisega. Melangel “vaatab” üles koridori ja korraks vilksatab vaateväljast kaduv punakaskuldne saba. Midagi sellist pole tema varem näinud.
Hinkus “sõnab” auguurse tunnetuse, olukorra ohtlikkusest ja enda kaitse tugevdamise vajadusest. Vastus on soovituslik.
Haldjad lausuvad kiirustades igasugu kaitseiseloomuga asju endale. Erbelius tekitab endale naha epidermise jäigastumise (koor-nahk) ja Oskal “teeb” endale orienteeritud kaitsevälja (shield). Hinkus peab vajalikuks hoida kõik elus endast eemale (antilife sphere).
Viimase Hinkuse tegevusele sajab kaela Kratsiku Kommentaar: Hinkus teeb sohki!
Oskal: miks see sind häirib, kas sa oled siis elus?
Kratsik: minu sisemine elu käib üle minu välisest ilust? Oskal- vaikimisi, seega võib ta siiski pseudo-elus olla.
Erbelius Melangelile: kontrolli (scry), kus saba on?
Melangel: väekasutus kordade limiit hakkab vastu tulema?
Erbelius: nõrk oled vend.
Melangel, ülejäänud seltskonna tähelepanu all: sa oled ka ilus!
Filip püüab pinget tasandada: Melangelike, sa olid sinisilmadega kulmu peal nõnda nunnu!
Kratsik haarab sõnast kinni ning Melangeli jah sõna peale kasvatab kulmudeks kaks sambla tutti pohladega. Erbelius teritab oma käed parandatud küünistega (create magic fang) ja kõigile meile grupiviisilise külma vastupidavuse (mass ice resist). Melangel ei ole pohladega vist rahul, sest norib kiusu Filipiga. Hinkus tüdib sellest ja suundub omal käel punasabasid otsima.
Jõudes eelnevale korrusele näeb ta Erbeliuse poolt “tehtud” kivi seina ja suundub oletuslikult saabujatele vastuvasakule pöörates. Selliselt kordab ta ei tea mitmendat korda teise korruse ogre kakluse ja kambrite juurde. Siin lõpuks näeb ta värskeid jälgi. Hea jäljekütina, et siit kappas läbi neli kaheksajalgset üsna rasket puuma mõõdus olendit. Olendid ise olid naturaalselt rasked. neljas oli kas kergem/noorem või kandsid ülejäänud kolm mingit koormat. Hinkusele tulevad need oktopedaalsed isegi tuttavad ette ja äratavad temas huvi nende organismi kõrge kullasisalduse tõttu. Merkantilismist ja soovist vabaneda alalisest norimisest ning sellest oma ullindarieni feisi põhjani tülpinuna valib ta personaalse saagi kogumise.
Jälitades jõuab ta ogrede turvakäikudega ruumi, kust jälitatav nelik olid käiku pidi oma laskumist aeglustanud seinu kriipides lahkunud. Hinkus tuhiseb järgi. Käik nagu eelnev koobas on pinnasesse uuristatud. Käik ei lasku sirgjooneliselt vaid teeb pöördeid ja igasugu jõnkse kuid õnneks ilma hargnemiseta. Käiku hakkab eestpoolt kumama kollakat valgust ja hetk hiljem, umbes 220′ pikkuse käigu algusest, suubub too suurde sopilisse saali.
Sopid ruumis meenutavad rottide käikude urge. Ruumi põrand on kaetud kergelt väreleva punakaskuldselt helendava õlitaolise vedelikuga. Kuulatades Hinkus kuuleb eemalduvate jalapaaride eemalduvat müdinat. Privaatseiklust Hinkus siiski ei jätka, ilmselt mingi ohutunne soovitab tal tagasi pöörduda. Viimase pilguheiduga täpsustub asukoht. Nimelt heljub haldjas saali lakke kujundatud Azrai sümboli suus. Lagi ja sümbol on kujundatud ümbritsevast pinnasest ja pole laotud.
Hinkuse tagasipöördumine saab olema täidetud üllatusega, sest ogre koopa asemele vuhistab bojaar sisse kuhugi mujale. Saabumiskoht ei ole ogre koobas vaid sellest kaks korda suurem. Ruumi keskel Hinkuse vastas seisab 30 cm kõrge mustast kivist alusel seisab 2 meetrine otsast teritatud prisma. Obeliskis keerlevad pöörlevad segunematult erinevad värvi jooned, mustad, punased, kollased. Obeliski tipus seisab või hõljub vahetult selle kohal viie sentimeetrise läbimõõduga helendav säde.
Samba tagant vaatab üllatusest istuli vajunud monster. Olend on kahemeetrise tüvepikkusega, kaetud mustade soomustega, nelja jala ja nelja silmaga. Lisaks omab ta ühte komplekti musti nahkhiire disainiga tiibu, kas see tähendab seda, et lennus ulatub tagajalgadeni välja- Oskal? Ründe varustus: hõõguvpunased küünised käppadel, hõõguvi kihvu täis lõug, mille vahelt lipsab sisse-välja kaheharuline keel, ja paar sarvi, huvitav milliseid- Oskal?.
Hinkus teeb oma liikumisse täispöörde ja kihutab käiku pidi tagasi, otsides suuremat kivi kuhu varjuda. Eemaldudes tunneb ta nagu järgneks talle mingi jahekülm kombitsake ta juukseid sasides. Kivi leitud sulandub sellesse. Kivis olles kasutab hetke ja “kontrollib” leia kindel tagasitee toimimist. Selle leidmisel tuleb ta suurima võimaliku kiirusega tagasi meie, ülejäänute juurde. Tulles pikki “tunnetatud” õiget rada peab ta ühes kohas musta seina sisse pöörama. Must sein osutub uduks, kuid ülimalt ebatervislikuks uduks. Nii moodi tõsiselt kahjustatuna tormab läbi signalisatsiooni ja üllatusega avastab, et initsiatiivitud haldjad on ilmse-võsanõia-ässituse tulemusena kuhugi mujale liikunu. Ülejäänud haldjatest erilisi vaimuvälgatusi ootamata ületab ta maa-aluse jõe ja seal ta meid leiabki.
***
Hinkuse lahkumisel “teeb” Melangel ülessuunduva spiraaltrepi mademele Hinkuse kadumisel signaali.
Püüame midagi välja pinnida Filareenalt elust-olust teisel poole jõge ja saame loomuliku vastuse- see tabu on!
Meile see tabu ei ole ja kes kuidas saame jõest üle Oskal näiteks hüpates. Pilkudele avaneb ruumilahmakas, mille keskel tõuseb kummava lae kohale ligi kümnemeetrine valge härmatisega kaetud küngas. Laest ripuvad kogu koopa ulatuses jääpurikad. Lähme kolmekesi, mina, Erbelius ja Melangel, küngast uurima. Erbelius püüab küngast kui kivi rääkima meelitada ja saab vastuseks vaikuse. Erbeliuse tammub seejärel künka tippu ja soovitab meile ülejäänutel rottide urgude suudmeid meenutavad avaused üle kontrollima hakata.
Hetkeks on algamas ülimalt otsustav vaidlus kas urud vaadata üle alates vasakult või paremalt, kuid lõpeb see sellega, et Oskal longib esimese parempoolse juurde. Ta saab mõned sammud käiku astuda kui algab plõgin ja nagin. Oskal astub kohe koopasse välja tagasi. Filip kuulatab ja teatab, et see on rottide plõks-plõks. Inimesed kasutavad samas funktsioonis kusagil “khinasistanis” tam-tami.
Seejärel teen andestamatu vea, feisikaotuslikult, sest lähen teatan Erbeliusele küsivas võtmes oma tegevusplaanist ülejäänud käigud ülekontrollida, muuseas ka plõks-plõksi asjus. Erbelius leiab, et see on väga tore, et teda suure”isana” koheldakse. Kontrollitud seitsmest käigust kolm on plõks-plõksu suhtes anomaalsed ehk ei oma sellist efekti.
Esimese vasakpoolse ava ei ole tee rotiurgu vaid kahe meetri kõrguse ja pooleteise meetri laiuse rauast ukseni. Ust tundub, et on külmtöötluse võtetega järeldisainitud. Metalluksest on pea läbilöödud või reljeefselt viienukilise rusika jäljend läbisurutud. Viis nukki tähendab vähemalt kuuesõrmelist olendit. Ukse ülaosas võlvkaarele on raiutud kaks kujundit: kolp ja poolkuu ning selle all mingi tekst meile mittearusaadavas kuid kuidagi tuttavlikus kirjaviisis.
Ajal kui ma rjurikute oinana tundmatuid kirjatähti silmitsen saabub meie juurde ohkega tõsiselt lössilöödud Hinkus.
Erbelius ei jäta juhust kasutamata: Hinkus, mis juhtus, kes sulle liiga tegi.
Hinkus vastamise asemel taastab esmalt olulisel määral oma tervist. Tervenevana räägib ta oma juhtumustest kuldsete loomadega, kuldse basseiniga, neljasilmalise ebasõbraliku monstriga, sambast ja teda ruineerinud lõksudest tagasiteel.
Filip kuuldes mustast elukast valgustab meid meie sügavas teadmiste puuduses, et Hinkuse nähtu on “Varjust” pärinev varju monster, kes toitub olendite hirmust ja õudusest. Olend on üsna võimekas ja teatud juhtudel kui tal õnnestub “protektorit” ootamatult tabada viimast isegi tappa. Olend suudab emaneerida tohutus koguses negatiivset energiat tänu, millele enamik ebasurnuid lõpetavad suurimast õnnest ja eba-tervisest pakatades oma eba-eksistentsi. Peale selle suudab ta luua ja levitada õudus unenägusid ja unerännakuid, huvitav kas siia alla käiks ka haldjate puhkemeditatsioon- Oskal?, oskab leida aardeid, luua maastikku, illusoorset või ka tegelikku, varjus suurt erinevust sellel pole. Loori taga elab neid kümneid. Kõige selle juures olend ise ei ole ebasurnu.
Erbelius räägib oma muutuva struktuuriga käigustiku juhtumist, mida tal õnnestus kogeda hiidkalmaari kõhuhäda ravi eel, ajal ja järel. Kokkuvõtvalt leitakse, et AS’is võivad esineda ühepoolse pääsuga pinnad ja peeglid.
Välja tuuakse topaas, mille Hinkus leidis hüdra kontide alt. Lähimal proovimisel selgub, et see on verekivi, mille abil ma saaks oma vereneedust märgatavalt tugevdada. Olen kahevahel, kas ikka tasub mängida sellise vere-needusmaagiaga.
Hinkus on õnneks suuteline lugema ukse kohale raiutud teksti. Vana-vosis ja infernaalses kirjaviisis on seal: Sheki-Nesteri reetlikud pojad teavad, kus lõpevad riigid ja kojad. Filip vist teab, või oli see Hinkus, et Sheki-Nester on nagade jumal. Ühte naga õnnestus meil näha ja temaga suhelda Tuarannwni Meite Pääliku hõljuk-tugitooli juures.
Teine anomaalne käik päädib samuti suletud uksega ning selle tõsise uurimise asemel võtame ette tõeliselt anomaalse mitte-plõks-plõksiva rotikäigu. Käigus lähevad goblinitari jäljed seinani. Hinkus igaks juhuks proovib ja PISTABKI käe küünarnukini seinasse. Illusioon. Hinkus võtab kätte ja astub seina … ja kaob mu silmist. Püüan järgneda kuid mind paiskab see illusioon paraja hoobiga eemale tagasi.
Hinkus on nüüd kaheksanurkses toas, mille vastasseinas on mõneastmelise trepi otsas poodiumil kõrguv altar. Mustadest maopeadest küünlajalgade otsas põlevad kaks musta küünalt. Madude kaheharulistel suust väljaulatuvatel keeltel on kaks võtit- kuldne ja hõbedane. Mis iganes siin oli või valesti oli seda teab meist vaid Hinkus, kuid miski tahtis teda tema usus pöörata. Raske on see religioossete haldjate elu- Oskal.
Seinast läbiastumine läheb kergelt Melangelil ja samamoodi saab vastu oma haldjalikku eneseuhkust Filip, kes kerge oigega minust mööda suurde saali taandub.
Melangel Hinkusele: mis sümboolsed küünlajalad need siin on?
Hinkus: oh, ei midagi uut, üks paljudest Azrai sümbolitest.
Melangel “vaatab” võtmeid. Üks võti kannab abjuratiivset maagiat ja teine entsantivat. Sümboli ise on altereeriv-konjuuriv. Hinkus “püüab” ärasõnuda mind ja Filipi takistanud barjääri ja tal ei ole täna selles õnne. Selle asemel läheb Hinkus ja võtab entsantiva võtme!!!
Vaauu-uu. Meid, saalis olijaid ümbritseb ja püüab täita jää. Jää on kõikjal, kõrva ja ninaaukudes ja püüab täita kopsusid. Filareenal ja Maraneal täidab jää isegi kopsud. Jää ise on aga kristallpuhas ja läbipaistev. Mina, Erbelius ja Filip seisame jäätäitena absoluutselt kinnitatuna, Filareena hakkas kustuma, Krastik ja Maranea teevad kangelaslikke jõupingutusi ja enim effektiivselt tegutseb Aspersix, kes hakkab läbi selge jää meie suunas põletama-sulatama.
Aspersixit eeskujuks võttev Erbelius püüab sauast väljapigistada tulekera jää sisse. Viimane hakkab tekkima kuid peatud oma kasvu siis pisitillukesse hallika uduga täidetud mullina. Aspersix jätkab kahanedes sihikindlat jääsulatamist ning teatab telepaatiliselt hirnatades, see neetud väevallatu jää on võikalt maagiline.
Hinkus: kas jää on maagiline või on vaid mingid omadused maagilised?
Aspersix: jää on maagilisest energiast läbi põimunud, nõrgendab mu võimeid.
Melangel Hinkuselt: küsi oma “juhilt”, kas teise võtme võtmine on kaaslaste jaoks hea või halb!
Erbelius pigistab veel korra saua ja kaob meie juurest, sinna kus Hinkus oma proteiini kördiga nüüd juba varalahkunud rottidele viimse õhtusöögiaja korraldas.
Hinkus laseb võtme käest ning viimane olles keele külge kinnitatuna tõmbub tagasi algsesse asendisse. Vabanenud kätega liigutades “lausub” Hinkus koopasse tuleseina. Õigem oleks seda nüüd nimetada suhteliselt kitsaks jääseintega 2′ laiuseks akvaariumiks nimetada. Meie, jäässe fikseeritute jaoks oli see paras kõmakas. Aspersix jätkab puristades ja viisakalt, tuliselt ja maruliselt vandudes puhudes jääsulatamist. Kratsik on enda ümber jää sinise, rohelise ja lillatäpiliseks mananud. Kel aega see näeb; et Erbeliuse endist asukohta täidab jäätühi Kamieni kujuline mull. Kel aega ja võimalust see saab näha, et Ahne Trolepsis on meid, vähemalt ajutiselt, hüljanud.
Mina tegelen sügavmõtteliselt kannatamisega, ei õhku hingamiseks ning ei sooja raasugi oma kangestuva maise keha soendamiseks. Filip teeb vähemalt midagi, ta muudab end gaasiliseks. Kratsik vihastab jäässe uusi maagilis-värvilisi mummukesi. Erbelius alustas tulekut meie täisjäätanud korruse suunas. Hinkus katkub lüürast kaevetööde lugu välja. Lugu algab ja jätkub õnneks niipalju, et jää saab välja uuristatud mu selja tagant.
Lüüra seiskub ilmse kavatsusega mitte lasta ennast nii lihtsalt jääd uuristama meelitada. Kerge jääkooriku prõginaga saan välja astuda oma külmumisvormist kuhugi kus pole nii külm ning kus on võimalik hingata. Maranea kaob oma jäisest vangistusest ja ilmub Aspersixit ümbritsevasse mulisevasse tiiki ja kasvatab tuld puhuva suksu taas suuremaks. Erbelius jõuab taas endise hüdra pesapaiga juurde. Trepi madalaimast astmest alates on koobas täidetud jääga. Mina püüan ennast liigutada ja tunnen kuidas mu saapad on oma väest loobunud, vähemalt ajutiselt. Filip hõljub oma mullitühjuse tahkete seinte vahel edasi. Kratsik ei suuda rahuneda ja värvib jääd ikka edasi.
Melangel “katsetab” piiratud sooviga võtme võtmise kohta. Katse kukub läbi. Hinkus pritsib kätest tuld ja sulatab veel 1′ jääd ära. Erbelius “vaatab” mis maagia siis koopa suudmes on. Ootuspäraselt kaks abjuratiivse iseloomuga arkaani.
Panen ära oma maagilised esemed ja selle asemel panen sõrme viiesoonelise sõrmuse. Teen katse muutuda loomaks ja see õnnestub. Kõõlun nüüd pistrikuna jäänukkidel, nähes ümbritsevat läbi jää kumava Aspersixi valguses. Näiteks näen Filipi gaasimulli. Kratsik vihastab veel ühe osa teda ümbritsevast jääst sinakas roheliseks ning siis ta vabaneb sulpsatamaks sooja mullivanni, millega jõuavad temani Aspersix ja Maranea.
Sellises õdusas vanni meelelolus jätkub tegevus.
Käes on 12 päev, 6s osa.