Missiooni +12 päev (oletus), 8s episood.
Maranea siin ja Kamien ära. Ehnat puudu.
Pimedusest kostab Aspersixi hirnatus: ma voltisin lilla udu siia hunnikusse.
Melangel Maraneale: kas selle neetud pimedusega saaks midagi ette võtta?
Maranea: paanikaks põhjust pole ning üldse on see parim pimedus, mida ma teha oskan. See on kohe selline, et selles pimeduses pole Varju.
Erbelius ilma igasuguse pieteedi tundeta: kas sa oled mingi ülima Seaduse haldjas? Õigemini kuidas on Teie xavielliku tervisega?
Maranea: mul on isegi selle tervisliku seisundi kohta võluripuulehele kritseldatud sertifikaat pitsatite ja puhaga.
Erbelius ei jäta mette: kas sa Pähklisalu Kojas oled olnud? Oskal- seniste seikluste käigus on tekkinud arvamus, et nii nimetavad mõned haldjad kohta kus üli-veidrustega haldjate rändamistuhk summutatakse. Viimase tõttu pannakse sinna muidki ebasobivaid tegelasi. Näiteks minu minevikus oli üheks võimaluseks lõpppeatuseks lluannal-aunglori saatjaskonnaga mullegi. Võib olla.
Maranea: kahjuks veel mitte, sest Viimase Varjupaiga jaoks on veel palju tegusid vaja teha.
Erbelius: miks küll võsavõlurid seda Pähklisalu, siis seda valvama peavad?
Maranea: te mõistate piiratult Pähklisalu haldjate ja muude haldjate tegevusmotiive ja sihte.
Melangel: ja jaa, eluterve egoism ja individualism ei vii pähklisallu, vähemalt mitte alati, vaid ka troonile.
Erbelius nokib edasi: kas kõik Pähklisalus elavad ja sealt jooksuläinud xavielid (Oskal- kas seal tõesti kedagi teisi pole, või viimase segaduse ajal ainult nemad tahtsid sealt sääred teha) kokkukorjatud/kinnipüütud?
Maranea vastus jääb kuidagi ebalevalt ebakindlaks!?
Pöördun Erbeliuse tungival palvel Hinkuselt endale ravi saama. Hinkus paneb “käe peale. Enesetunne ja nõrgaks tegevad külmavärinad ning nõrkus läheb üle. Oskal- kes on nüüd rohkem feisi omavahel üksteisele ümberjaotas selles uues kolmnurgas Oskal-Erbelius-Hinkus. Hinkuse meditsiin-maagilised eksperimendid jätkuvad katsega lahutada Melangel tema privaatsest kassiahastusest “needuse äravõtmise” abil. Viimane siiski pole valmis Melangeli mahajätma.
Lõpetanud käte-panemise ja välja-ajamise räägib bojaar meile musta kirstu, mis ta muud ikka on, salauksest. Filip asub lõkse otsima ja ei leia. Hinkus püüab ust mitu korda nähtavaks manada. Kordi on mitu, sest alles kolmanda katse peale muutub uks meile nähtavaks. Filip omakorda tormab ust lahti muukima kuid paisatakse hoogsalt ja valuliselt uksest eemale.
Ukse edukas tõrjetegevus annab talle ehk uksele julgust juurde ja muutub meie silmade jaoks jälle monoliitseks kiviks.
Hinkus muutub veidi kurjaks ning lisaks ukse taas nähtavaks tegemisele “koputab” selle lahti ning vaatab sarkofaagi sisse. See on TÜHI, kui välja jätta mõlemas otsas olevat kahemeetriseid postamente, millest kaugemat ehib selle kohal hõljuv poolemeetrise läbimõõduga poolkuu ja teist öökull. Hinkuse arvates on see väga Vorynni kummardajate moodi. Uksel lasub abjuratiiv-konjuratiivne väli ning arvatakse, et see on midagi Vorynnile omast. Kuna Vorynn oli tõeliselt neutraalne, siis nügitakse Oskalit sarkofaagi sisenema. Ennem laotakse mulle “esmane resistentsus” ja “väe-tunnetus”. Sisse ma astun. Üllatuseks on kaks muudatust. Öökull ei paista sellest rakursist enam skulptuurina ja seni siledal põrandal on nüüd eristatav hauaplaat. Sellel on mingi vana-vosi tähtedega pikem jutt. Ukse poole vaadates näen seda kaetuna mingi läbipaistva kergelt lillaka värelusega. See miski meenutab Aspersixi poolt kokkupuhutud udu.
Tundub, et olen kõike näinud mida suudan ja astun välja ning olles väljas meenub mingi idee ja sisenen taas. Sees olles tõmban viiesoonelise sõrmuse näppu ja muutun pistrikuks. Vaatan nüüd pistrikuna, kuid midagi ei muutu, muidugi kui vaatepunkt ja teravus välja jätta. Lõpuks võtan piiratud ruumis hoogu, lendan mõne tiivalöögi kauguselt öökulli eest läbi, too vahib ikka tuimalt deemonid üksi teavad kuhu, ja teen ilusa manöövri läbi ukse välja lennates ja perfektselt maandununa libistan küünise sõrmuse varjust.
Erbelius katsetab kompassi nägemaks kaugelt ta väravat tunneb. Läbi paari ukse ja ümber nurga piki koridori oli seda vist 15-20 meetrit.
Melangel püüab “analüüsida” väravat ja saab analüüsi asemel hoopis vatsulöögi. Veel veidi ja selgub, et portaal on kaetud/kaitstud veel ühe arkaaniga.
Sarkofaagi suhtes üliuudishimulikud haldjad otsustavad ukse barjääri ületada loomadena. Esimesena siseneb Filip paabulinnuna oma pikka saba kiigutades ja teisena taarudes koprana Erbelius, võttes imenippidega hambusse oma kraamihunniku. Mina astun sisse vabalt. Sisenema hakkav Hinkus kutsub esile reaktsiooni. Kaugemas otsas olev poolkuu saab endale hõbedaselt helenduva aura.
Filip püüab oma sabasulgedega teatada, et põrandal olev asi vana-vosis mida tema piisavalt ei oska.
Asun siis hauaplaadi teksti Hinkusele vahendama. Mu kaks leherulli saavad peatselt täis sigrimigritud tekste siit ja sealt sellest AS’ist. Enamik on neist vana-vos ja vana-vos-infernalis.
Kui Oskal lõpuks paberile joonistatud teksti Hinkuse silmadele ilmutab, siis selgub tekst:
Hiljem kuuleme Filipilt, et tema on sellele nimele sattunud kunagi AS’i kohta teavet kogudes. Seni aga tegeleb paabulind-Filip katsetega tõmmata enda kuhugi vaatava öökulli tähelepanu. Kogu seda keerutamist, saba voltimist ja sulgede helkimist tasub ülim mittemärkamine.
Solvunud paabulind suundub lõpuks kuldset poolkuud uurima. Postament võib olla kriidist, nii valge on see kivi.
Kobras-Erbelius uurib kompassi ja öökull ei ole vist “loom” õigemini “lind”. Liivakell toimib reeglite kohaselt.
Põranda materjal on imelik, see tundub pool-pehme olevat. Kui jäljed jäävad siis tõmbuvad ruttu tasaseks.
Väikese arutluse tulemusena “sõnab” Hinkuse Oskalile tõese nägemise. Nii ma sinna sarkofaagi tagasi lähen. Midagi uut ma ei näe, kuid saan teada, et hõljuv kuusirp ja öökull omavad isikule omast kalduvus-aurat. Mis veel imelik: püüd ja katse näha läbi loori varju annab tulemuseks vastuse või tunde, et varju kui sellist pole üldse olemaski.
Viimane hoolikas pilk kuusirbile ütleb, et see on kas kullast või kullatud hõbedast.
Lähen välja ning järgnevad saba kõigutav paabulind kui ka paterdav kobras.
Käime korjame vahepeal üles taas tagasitulnud Filar-noorema, kelle jätkuvalt segadusse ajamiseks nimetame Filariiha-ha-haks. Filariiha on üsnagi sassis, oma minevikus toimunud asju ta enam eriti hästi ei mäleta, vähemalt neid mis tema roti minevikus olid.
Tuleme täisjäätanud koopast tagasi vaatama siia alla täiendavalt uuristatud käiku vaatama. Tuba või koobas on üsna suur ja üleni härmas. Samamoodi on härmas osa käigust. Käigu sissepääsust kaugemas osas on avaus kust jätkub üha alanev käik. Laskuva käigu avauses seisab valge härmatusega post ja kolm jäist mügerikku põrandal. Posti meie poolsesse külge on tehtud kaunistus. Lähemal uurimisel on see punane ring, milles sisse on joonistatud haldja pea profiilis. Punase ring on poolitatud mööda diagonaali punase joonega, mis käib ka üle haldja profiili. Igaljuhul omapärane kunststiil. Siin puhkab oma igavest und maagia kaitsja, kuu hoidja, ükssarvikute taltsutaja, inimeste, haldjate ja päkapikkude sõber, varju vaenlane ja Cerilia parim rabarberi koogi küpsetaja auväärt kääbik ARDANNA CEREBIA, Vorynni ülempreestrinna.
Filip vaatab posti ja mügarikke hoolikalt ja on valmis vanduma, et neile on arkaane laotud süle ja seljaga. Laskuvast käigus paistab valguse kuma. Meid jälgitakse, näiteks meid seiravad punases ringis oleva haldjapea silmad.
Melangel tuleb Filipi uurimistöö ajal hoopis minu juurde ja soovitab kirjutada kroonikasse: “Meie otsustav tegutsemine lubas tagada lühemad varustusteed. ”
Filip paneb sõrmuse sõrme ja läheb paabulinnuna. Esmalt paabulind läheb ja toksib nokaga posti. Ja astub siis ettevaatlikult piki käiku veel mõned meetrid edasi, kuid siin on tema paabulinnu jalgade jaoks külm. Nii käigu lagi, seinad kui põrand on kaetud jää ja härmatisega. Tagasisaabununa teatab ta, et seal edaspidi on mõttetult külm.
Käes on 13 päev, 1ne osa.