Missiooni +15 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 2 episood.
Maranea ja Kamien teab kus asju ajamas. Huvitav kas oleme nüüd Maraneast pikaks ajaks lahti.
Seisame kääpsu varustusega teeninduskäigus ja kaalume edasisi tegevusi. Hinkus soovib/soovitab minna käiku edasi uurima kuigi annab aru selle idee ohtlikkusest. Huvitav kas ta ei usu enam oma “inspiratsiooni”. Melangel pakub kila kola identifitseerimist. Erbelius avaldab arvamust, et “kägu” seal toas sobis meile vosi kombel öelduna kui rusikas silmaauku. Käigu laes kajab sellepeale uruisanda irve.
Oskal, märgin Melangeli nõusoleva noogutuse saatel, et “süvatasku” läbikammimine saab olema ohtlik. Melangel on nõus seda riski võtma, juhul kui turule tuuakse meie õuelauliku nahk. Viimane väljend on väga morbrünnilik, leiab Oskal.
Kass on taas ükskõikne. Kratsik soovitab riskida, väites et julge kratsiku rind on blüüžine.
Filip on nõus taskuga riskima, kuid soovib teada kaua kestab täiskuu. Vaidlust kasutab Melangel “lauldes” legendaarseid teadmisi Dorolea asemest allapoole.
Kokkuvõtvalt: siin on puhanud kuulus Dorolea, preestrinna ja võlur, täpse ametinimetusega nõidpreestrinna. Dorolea oli suur “loomade”sõber. Ta maeti siia (mitte ei pandud puhkama) maha. Elemendiga ta ei ühinenud, sest Ruorniliga tehtud lepingu kohaselt jäi käiku kaitsma. Ohu tekkimisel “tõusis üles” ja kaitses. Oskal: igal juhul jäle ebasurnuline trikk, järjekordne tõestus jumaldeemonite perverssest ja loomuvastasest iseloomust. Dorolea, olles kuulus preestrinna ja Ayani sõrmede pühimast pühim teener, oli oma vaenlase Serpendi teenri jälitusobjektiks. Viimane, ehk salapärane vaenlane, plaanis pikalt kättemaksu ja tuli Dorolea tapmist lõpule viima. Doroleale pääses vaenlane ligi sellega, et Serpendi käsilane varjas ennast Dorolea sõbra vormi alla. Nii sai vaenlane ligi ja haavas pool- või ebasurnud Dorolead sellisel viisil, et too oma elemendiga siiski ühines. Eelnev osa tekitab Oskalis kõhkluse kas eelnev väljend matmisest on täpne, sest kui Dorolea ei olnud ebasurnuna siin vaid ajutiselt peatatud suremisega, siis suhtumine Rilnisse võiks olla positiivsem, sest haldjal vabadus teha oma viimaste südamelöökidega mida heaks arvab.
Käik mida Dorolea, valvas viib salakambrisse, kus on pühad raamatud.
Melangel, ihalustuluke oma haldjasilmis: see on Ruornili raamatukogu.
Viimane lause ajab haldjatest eriüksuse pool, päris ja värdnõiad pöördesse. Nad on niigi humanismusest tulenevate arhiivide ja kartoteekide meelevallas ning nii on edasine tegevus otsustatud. Oma südame tunnistuse rahustamiseks ja feisi silumiseks tehakse küll nägu info kogumise näol taskust ja nooletupest, kuid keda nad petta üritavad. Oskal saab sellest aru, ja kuigi tal on arusaamatul põhjusel veidralt halb tuju, on ta sündmuste ettemääratud kuluga nõus.
Melangel “lausub sissepääsule “alarmi”. Filip laulab endale “resistentsuse” ja Hinkus midagi samalaadset, kuid vingemat. Kratsik ei saa ometi kõrvale jääda ja kuna Filip on ilma oma kenasti helendavatest sarvedest, siis Kratsik vajutades oma karvase pöidlaga otsa ette, teeb midagi, mille tulemusena Filipi eesmine pool kattub roosaka blüüžist karvastikuga.
Kratsik: ära vaata midagi, see neelab endasse tubli osa esimesest kahjuliku keskkonna ohust.
Seltskond laseb muukival bardil lõpuks taskut avanema hakata ja taganeb ise ristuvasse koridori ja peitudes isegi seal nurga taha. Filip mudib ja uurib taskut ja kuna midagi targemat ideed ei tule avab tasku “ehku ja kehku” väega (activate blindly). Toimunut kirjeldab teistele ja ettevaatlikumatele nii: kotist tõuseb vine, mis on suuteline tugevamaidki nõrgaks ja süldiks tegema, tungides läbi liha ja vere, lahustama luid, konte ja hambaid.
Hinkus: oo-oo, see oli “nekromantiline” “elder bones”. Oskal arvab, et seda tuleks siis tõlkida eeterlike (gaasiliste) luudena.
Vine levib pooleteise jardi raadiuses ja hajub seal paari minutiga olematuks.
Nurga tagant piiluv Erbelius: Filip, ae, oled sa veel elus?
Filip: vähe hingemattev oli kuid, mis ta haldjale ja seiklejale ikka teeb.
Vine lahtudes laob Filip igasugu kola enda ümbrusse. Loetelu neist: 7 kepikest (wandi), 15 pudelikest, 1 raamat, mille kaanel sõna “Traviaal” ning mille kinni klammerdatud lehtede vahelt pillub välgunooli ja ere-lillakaid sädemeid, 1 nahast kitsaääreline kübar, Erbeliuse kompassi meenutav seade, kuid ainult rebase-seieriga, särav (poleeritud) rauast kuubik, 20 4′ piikust maagilist bambusritva, maagiline käo kuju, tikutoosi suurune maagiline karbike, luuderohust kaunistustega maagiline medaljon, Khinasi sümboolikaga maagiline kilp, keskmise väeline maagiline falhion ja rohelisse kalevisse seotud nutsakas seal oleva 2, 5m köisredeliga. Viimaseks riidekirstuke halli värvi rõivaste komplektidega khinasi, anuria, brechti, rjuveni, halflingu, haldja ja orogi tegumoodidega, eraldi kimp erinevaid loomanaha proove/tükikesi.
Filip asub esmalt raamatud uurima. Traviaal on mustale kaanel kuldsete, põimitud hõbedaste niitidega, kirjutatud. Köite vahelt pressib välja välgunooli. Filip on julge ja avab raamatu esimeselt lehelt. Alguses on seal mustal lehel mingi sügav-neelav-lämmatav mustade kirjajoonte segadus, mis tõmbleb ja voogab justkui sobivat vormi otsides, muundub haldjakeelseteks sõnadeks: Lootusetuse test (test of desperation). Kui Oskal ei eksi, siis siit lehelt taobki isegi kinni oleva raamatu vahelt välke.
Filip on hoos, sest pöörab lehte. Tema ümber igas suunas loobib 30′ raadiuses sulakivimi laava pritsmeid ja piisku. Siin kordub kirjatähtedega sama. Näib, et raamat on piisava eksisteerimisvõimekuse kontrolliks, sest siit vormuvad sõnad “Intelligentse olevuse rumaluse test” (test of humiliation). Iga lehe pööramisel avaneb ühesugune vaade, paremal sobivat vormi võttev sõnum testi nimega ja paremal pool pilt hõõguvatest, põlevatest, ergavatest punastest pilvedest.
Filip tõestanud, enda vastavust kahele eelmisele testile a’la lootusetu ja rumal, keerab lahti kolmanda lehekülje. Igas suunas 60′ raadiuses keerlevad ja vihisevad mõõgad, mis milleski on sarnased tema enda täiuslikule paladiinsusele ja väljavingerdavad sõnad “läbikukkumise test” (test of the doom). Filip sooritab vastavuse sellelegi, kuid lööb millegi pärast oma lemmik raamatu kinni. Tõesti veidrik, ta sobib ju sellega, seda raamatut oleks hea une-eelse, igavese une ja loodusega ühinemise eelse, lektüürina pidada: Oskal.
Filip avab nooletupe ning sealtki tõuseb ja voolab laiali tuttavat vinet. Näib, et Filip on harjumas selliste asjadega, sest seekord pole asi nii halb kui esimesel korral. Oskal: äkki Traviaali lehitsemine mõjub nii. Nooletupes, karbis on kaksteist pesa, milles igas on kaks noolt, kuigi mahuks isegi neli. Kõik nooled on maagilised. Noolte vartele on kantud mingid tootemlikud märgid, kuidagi pidi isegi rjuvenlikud.
Melangel “laulab” kogu komplektile “Cerilia päritolu täpsustus” ja Ceriliaga pole neil mingit pistmist.
Kratsik on jälle sedamoodi nagu oleks seda distsiplineerivat ülikratsikut näinud: arvan, et kõik need asjad on vastikud, jäledad ja kurjad.
Mina katsetan, oletatavat kääbiku sõrmust, sõrme pannes. Uhh: küll on see käik suur ja need kaaslased nii pikad. Põrand on päkkade all neetult külm. Olles kuulnud kusagilt kääpsude võimet varju vaadata, teen minagi katse, edutu muideks. Külma tõttu panen loomasõrmuse teise kätte ja muutun kulliks. Vähemalt tallad ei külmeta ja Filip ei vahi ülalt alla kaastundliku ja jälestava pilguga. Ta just ütles mulle, et ma näen jäle välja. Melangel soovitas selliseid trikke vähemalt Lluabraidis, mitte teha, sest see võivat lõppeda sunniviisilise füüsilise töö lauskohustusega. Olgu, eks ma ole siis parem see suleline.
Plaani tõuseb edasine uurimine ning Filip ja Melangel pööravad ka loomadeks.
Kass teeb nüüd veel ettepaneku: äkki jätaks selle raamatukogu uurimise katki, lükkaks edasi nii sajaks aastaks.
Ta on hiljaks jäänud. Hinkus “lausub” mulle “rajaleidja Dorolea valvatud pühade raamatute juurde ja Melangelile “fikseerida maagia olemasolu” (detect magic). Erbelius nõiub mulle, Melangelile, Filipile ja Kratsikule “loomsed-streoidid” (animal growth). Tunnen ennast üle kasvanud kullina ja mõistatan kas kotkad tunnevad ennast kuidagi nii või teisiti. Kratsiku arvates on nii suur olla imelik. Kas ta peab imeliku all silmas võimaliku super-kartsiku kasvu või midagi muud jääb täpsustamata. Minek Dorolea puhketuppa toimub vahejuhtumiteta.
Selgub, et mehhanismi käivitamiseks peame kõik kolm so kull/Oskal, kass/imelangel ja paabulind/Filip plaadile ning plaat vajub sisse, tegelt see ainult tundub nii, sest ta hoopis hajub nagu kogu postament ja madalalt kukume trepimademele. Löön langemis pehmendamiseks korraks tiivad laiali, kuid erilist vajadust selleks eriti polnudki.
Meie ees laskuvad mustad trepiastmed. Graveeringutega kaunistatud astmed. Kuusirbid ja erinevad loomad. Trepikoridori seinas on sinaka leegiga lillakat valgust andvad tõrvikud. Trepist laskudes näib, et käik teeb poolpöörde. Poolpöörde lõpus ootab meid eeskoda suurusega 3x4y. Eeskoja põrand on doominomustriga mustade ja valgete plaatidega. Plaatides on kivimiga põimunud kuldsed niidid. Toa kaugemas otsas on ukseava.
Hinkus, tunnetab maagiat oma verega ja nii koridor ning veelgi enam tuba on maagiline. Nii trepp, kui põrand ning põranda erivärvi plaadid erinevalt ja erineva tugevusega maagilised.
Trepi sisenemisele vastasküljes on võlvialune ukseava. Lähen lähemale ukseavale ja vaadates näen peale varjus nähtamatuks jääva alalõpus teist võlvitud ava, milles raamatud, kirjutuspult ja keegi kes meie poole seljaga kirjutuspuldis kirjutamas.
Meie poolsel ava võlvil on poolkuu ja madude märgid. Neetud see on ju hoopis Vorynn. Ühel pool on alt ülesse kirjutatud “kes minevikku ei mäleta elab tulevikuta” ja teisel pool “kes igavikku ei himusta (ihalda) elab olevikuta”. Uurin kahe võlvi vahel asuvat oma hoolika pilguga, kuid ei midagi. Hakkan vaikselt lähenema võlvile. Erbelius püüab hüüda midagi selle sammu arukuses. Oskal: millal ma ennem arukas olnud! Kass/Melangel ja Paabulind/Filip on üsna mu juures.
Astun … ja kukun ja libisen ja tiivad ei toetud … kuni käkaskaela tuppa kukun. Saan alles toas tiibadesse tuule alla, kuid suled on ikkagi luuserlikult sassis, nagu oleks õhus oma vanemalt vennalt rappi saanud, või mis veelgi hullem, mingit gnippi põdev tõbine varblane.
Olgu, see oli asja halb külg. Hea on see, et siin on kulli/Oskali silmavaadet ja sulist keha paitav soe valgus. Kull ei saa ometi mingi äpu olla. Ajan enda suled sirgu ja kohevale ja väärikalt astun kirjutuspuldi ette, et näha kirjutajat. Selle tegevuse ajal näen kuis sama äpu maandumise teeb kass/Melangel, kes peatub alles karmi vaiba küünistamise abil, ja mul on kohe parem tunne.
Püüan teha ennast suuremaks, et kassile liigset ja varast tähelepanu ei pühendataks. Kass/Melangelil on kassiahastus ja kaotatud tunne kuidas siit tagasi saaks. Küll on siin maagiat, raamatutes, kirjarullides, raamatukogust väljuvas ukses ja teab kus veel.
Olend vaatab mind ja näitan talle loomsõrmusega varvast. Žest tuleb midagi omanäolist. Vaataja on mees haldjas. Selle peale võtan varba loomsõrmusest ja seisan kääpsuna kirjutuspuldi ees. Vaatan nüüd omakorda rahulikult ja enesekindlat muljet püüdes jätta teda. Tal on pikad lumivalged juuksed ja pea lillad silmad. Kroonik: huvitav kas punakas- või sinakaslillad. Tema ees kirjutuspuldil on lahti raamat ja selle kõrval wandi laadne ese. Valge pulk on 40 cm pikk ja kaunistatud punaste kollaste ja roheliste mustritega. Kirjutuspuldi kohal põleb “alaline valgus” (continual light), see on arkaan mis maailma muutuste käigus on kaduma läinud.
Toa süsimustas laes tiirleb propeller.
Ta naeratab, ütleb: tere, vapper kääbik, mis sind siia toob, seikleja. Sa oled leidnud just ühe Ruornili saladuse. Veelkord tere tulemast minu krüptooriumi. Ilmselt pole sa lihtne hauaröövel ja sinu võluesemete praegune arsenal on muljet avaldav.
Melangel mulle: see räägib siin puhast lluabraidi elvenit. Nii puhas asi võib isegi “keeleoskuse” arkaani kasutamise tunnuseks.
Melangeli sõnade peale ärkan minagi ja teatan: tere austat võõras, meie küll hauaröövlid ei ole … mina vähemalt mitte … ja kääbik pole ma ka.
Ka Melangel astub haldjana siinolija vaatevälja. Paabulind/Filip saabub perfektselt kombekalt ja pea silmapilkselt lahti ja laialilöödud sabailuga. Paabulind/Hinkus kordab minu saatust ja on eriti häbistatud Filip/paabulinnuga võrreldes. Viimasena saabuv kobras rullib oma ninaga suurema osa vaibast hunnikusse kokku ennem kui pidama saab.
Kohale saabununa on aega tuba täpsemalt üle vaadata. Siit viib välja teistsugune uks, kui see millest sisenesime. Toas on mõned riiulid kirjarullidega ja raamatutega, kolm suurt kirjutuslauda ja laes rippuv, vabandust hõljuv lühter. Lühtris põlevad mõned küünlad ja tõrvikud. Põrandat katab punane/sinine valge mustriga vaip. Muster ei ole ei haldjalik ega rjuveni või vosi kaunistustega.
Meie tundmatu haldjas kannab tulipunast rüüd, hõbedaste kaunistustega. Hinkuse hinnangul nende mustrite järgi ta küll mingi tunnustatud ja teada oleva deemoni kummardaja ta pole.
Tema kirjutuslaual on samaaegselt avatud kolm raamatut, üks pärgamendi leht ja varem kirjeldatud kepp, mis on igaviku saua juppi. Meil olemasolevast on ta 10 cm pikem ning ühes otsas on mingi eriline moodustis. See on ilmselt alumine saua ots.
Vaipa sukeldunud kobras/Erbelius haldjakeeles: tere, peremees.
Hinkus haldjana: tervist, ega me ei seganud.
Tema: ega te ei seganudki.
Filip ja Erbelius tulevad haldjavormi.
Erbelius esitleb: Erbelius Rändaja
Filip: Filip ilus, rändlaulik, kuulus.
Hinkus: bojaar Hinkus Ullindarien, me ei oodanud siit kedagi eest leida.
Tundmatu: ma olen siin hulgim aega olnud.
Tundmatu, omaette: kellel oleks mul end kõige arusaadavamalt tutvustada?
Hinkus kontrollib tundmatu hingeheadust, mida pole seda pole. Kui Filip sama kurjuse asjus teeb, siis jääb tal hetkeks hing kinni. Nii kurja olevust pole Filip seni kohanudki peaaegu.
Tundmatu: olen Eloria zelemiadh Erol. Oskal: selgituseks Eloria oli ida ja kirde Cerilia varanehaldjariik, mille tillukesed ja väikesed jäänused nüüd Tuarannwn, Innishire ja muud vist on, zelemiadhide hulka kuulus ka Dorolea ja zelemiadhid olid ka need, kellel oma ülemkoja loal olid erilised suhted darkhartidega. Tutvustan end Lluandrahti kojast pärit oleva Oskalina. Vaatan otsivalt mustreid kuuel ja kogu toas ning mingit vastavat sümboolikat ma ei leia !?
Hinkus: kas teid saab kuidagi päästa? Oskal ?!
Melangel: kas see pole vahva ja üllas vanade sugupuude võrsumine ja kestmine?
Hinkus: hulkudes sattusime siia, kus see siin tegelikult on?
Erol: see on Vorynni raamatukogu.
Erbelius: kus see asub?
Erol: asub “Hõbedase kuu” valdustes kooskõlalise vastasseisu maailmas. Siit tagasi ei saa, aga õue saab.
Erbelius: kas sa oled siin ka külas?
Taipan alles nüüd kääbikvormi sõrmuse näpust ära võtta. Melangel püüab kasutada arkaani “portaali analüüs”, kuid hetkel kui arkaan peaks rakenduma tunneb ta vaid kuidas maagia “justkui kukub” musta lakke.
Oskal: siis saaks ju kiiresti minna inglileegionidega kähmlusse.
Erol: välja minek pole siiski soovitav. Uksest ju välja saab, kuid seal ootavad Vorynni inglid.
Filip: kuidas teie siis siia saite.
Erol, muiates: väga, vä-äga ettevaatlikult.
Erol, nähes Melangeli katset väravat analüüsida: ka must lagi meie toal osutub “väravaks”. See pakub katust sellele toale ja on väravaks negatiivse energia plaani.
Erbelius: kuidas siis välja saaks?
Erol: esmalt ootasin ma teid.
Hinkus: kuidas siis saab aidata?
Erol: vaat nii, meil kõigil kokku on juba kolm neljast saua jupist. Üks, vaadake, tiirleb laes, üks on siin minu juures kirjutuspuldil ja üks on sinu kotis,
Melangel: miks arvad üldse, et nimetatud asi minu käes on?
Erol: kas arvad, et on midagi mida põhimõtteliselt teada saada pole võimalik?!
Erol: meil oleks varsti vaja evakueerida, sest aeg, aeg!, võib otsa saada, näiteks toit ja jook.
Erol: teate, meie 15 minutilise jutuajamise ajal on Cerilial läinud mööda terve aasta.
Erbelius: tegelikult tahaks siin spelli õppida.
Järgneb Eroli pinnimine vastavalt igaühe huvialadele ja soovidele. Erbelius tunneb tõmmet ajamaagiasse, kuid Erol teatab, et vastavad teosed on tema kui varemtulnu poolt kasutuses. Melangel saab teada kus sõja ja lahingmaagia raamatud on, kamina jätan selle meelde. Küsin ise igasuguste tõenäosustega haakuvate arkaanide ja relvavääristuste ja eriliste esemete valmistamise kohta. Eroli sõnade kohaselt neid ei olevat. Kahju.
Hetkeks tekib mõttevaikus, sest püütakse vahetada infot irdhingede vahel. Melangel pakub saua asjas anda vastuseks, et me andsime selle kassile. Muideks Ehnat Rolepsis ei saanud meiega kaasa.
Hinkus pakub divinatiivsete arkaanidega katsetamist ja võimaluselt teha neid oma urust. Lõpuks pidavat olema võimalus kasutada “plaani-nihet”. Bard katsetab oma teadmisi kohaliku valla suhtes selgusele jõudmiseks. Nimetatud “Hõbedane kuu” on Ruornili ja Vorynni vald.
Tegelikult jagavad eksistentsiaalsed küsimused järgnevalt:
– kas, kui palju uskuda ja kuidas kontrollida Eroli juttu ning kuidas tast mööda minna, või üle minna, mis juhtub sauaga laes kui … ütleme, et Erol ühineks alg elemendiga
– kuidas siit üldse lahkuda,
– kas siin tegeleda õppimise ja uurimisega, ehk kui tõene on jutt 15 minuti võrdlusest aastaga.
Käes on 15 päev, 3s episood.