Käime efemeeride maal ja vahetame neilt vabaks kunstnik Leila.
Saame Nelgiõielt pildi. Neetud Milvi jääb neetud unitõppe.
7. päeval hommikul Rhosneibhal’ist lahkumisest lugedes asus haldjate kamp viimasele teelõigule Alusterist piirini.
Külmamürgitusega Milvi oli alguses väga hädas ja vigises vaikselt, aga siis tegi ta oma haldjanõidust ja tal hakkas parem. Siis riputas ta endale kaela koobastest leitud sitasitikakujulise amuleti ja see tegi ta tuju paremaks. Aga siis hakkas ta kurtma, et ei näe. . ja et on märg. . ja veel sada häda.
Õhtuks jõuti peaaegu piirile. Nägime kampa pikakõrvalisi nolke, kes ühe duretiili juhtimisel metsas läbustas, ja kahte seltskondlikku rajavalvurit. Rajakad jagasid meile laias kaares igasugu hoiatusi – nad teadsid muideks Leilast – ja mainisid, et Valget Nõiamoori kavatseb siiakanti tulla. Kogu ülejäänud öö passisid piirivalvurid laagri lähedal, piilusid häbitult edvistavat Lynessat ja saatsid talle kingiks maitsvaid lilli.
Hommikul raporteerisid rajakad minu haldjatele, et neid haldjaid otsitakse; nii oligi. Nende juurde laekus TANGO ORDURIEL, pealinna üks tuntumaid peoloomi, barditar ja muidu moekas beib, kaasas Valabryn’i soovituskiri seltskonnaga ühinemiseks. Seepeale pandi ette maha istuda, veini juua ja tuttavaks saada, aga võitis kärsitum otsus hakata kohe edasi liikuma ja tuttavaks saada minemise käigus. Nii hakatigi Tangole hinge tõmbamiseks mahti andmata kohe piiri poole kõmpima. Milvi ilmselt kadestas seda haldjatibi, igatahes proovis ta kohe tema kleiti selga ja tegi muid nägusid.
Pool-efemeeride ja päris-efemeeride maade vahel voolab jõgi. Haldjatel oli sellest üle lendamisega suuri raskusi, sest nad kartsid jões elavaid taimi, kes pidada liha sööma. Ainsas taimevabas kohas, mille Milvi neile kätte näitas, oli kärestik ja sealt julgesid üle minna ainult mõned. Lõpuks pidi Milvi kartjatele oma peleriini laenama – sellepoolest on Milvi teistest pikakõrvalistest kõvasti üle, et õhku ta ei karda.
Teisel pool jõge keerasid haldjad täiesti ära! Minu jaoks oli õhk siin täiesti harilik metsakas, puhas ja kerge nagu nende koduski. Aga haldjad virisesivad kooris, et siin olevat “halb” ja “raske” ja mets olevat “vale”. Nende tavaline sujuv haldjakõnnak muutus puu tagant põõsa taha ja põõsa tagant puhma taha hüplemiseks; ebaefektiivne ja ääretult kahtlasena näiv. Iga krõps pani nad võpatama, iga liiga tavaline puu näis kahtlasena, iga uue metsatuka varjust kardeti välja hüppavat efemeeride patrullsalka.
Ja siis leitigi kaks INIMEST.
Kõigepealt nähti nende laagrisuitsu. Inimestel ja paljudel teistel mittehaldjatel on komme puid põletada ja see näitab nende asundused ja laagripaigad kaugele välja. Vaieldi pikalt, et kas minna vaatama või joosta ära; julgemate partei võitis. Seejärel hüpeldi (hiiliti) kohale, ainult Oskal jäi hobuseid valvama. Ja siis peideti ennast nende lagendiku-laagri äärele ära ja jäädi “vapralt” vaatama. . .
Tõepoolest, olidki efemeerid. Ehtsad inimesed, mitte õpetatud goblinid ega poolhaldjad ega päkapikud ega miski muu. Onnikene, magav valvur, kaks hobust, põletatud puuoksad, kõik nagu humansite laagripaigas ikka.
Haldjad jõllitasid inimesi pikalt. Maganud või magamist teeselnud valvur ärkas üles. Viskas haldjate peidukoha suunas nuiaga. Tuli ta sinnakanti põõsastesse ragistama. Ajas oma kaaslase (igavesti pirakas sell) üles. Pakkis koos sellega laagri kokku. Lõpuks ratsutasid koos kindluse poole ära. Ühesõnaga – oli väga põnev.
Haldjad ise olid oma “saavutusest” muidugi vaimustuses. Ajasime inimesed minema, jee! Eks ta ole, kes mida asjaks peab. . . Muidugi olid kõik kindlad, et just need olidki kardetud seiklejatüüpi inimesed: ühel oli soomusrüü ja hulk erinevaid relvi, teine oli ise tohutusuur, punase habeme ja kiilaspeaga ning kandis laialt levinud seiklejanime “Erik”. Laagris oli neil värskelt tapetud leocrotta pea ja nahk, mille nad endaga kaasa viisid.
Päeva teine pool hüpeldi metsatukki pidi Valgenõia kindluse poole. Meie selja tagant liikus läbi pirakas hundikari, mille eest rajavalve oli hoiatanud. Humansite elukohtadest ja neist endist mindi ringiga mööda – ju ei olnud haldjad kindlad oma võimes teinegi kokkupõrge võita. Suitse ja luusivaid efemeere oli siin igal pool. Nägime koledaid inimeste maju, mis olid tehtud puude tükkidest, kuidagi nurgelised ja lõpetamata. Vägivaldne ja arenemata ehituskunst.
Õhtuks jõuti metsa lõppu. Siit kindluseni jäid vaid põllumaad üksikute metsatukkadega – veerand tundi lennata.
Milviga on lood halvad. Erbelius vaatas ta läbi ja konstateeris needuse süvenemist. Tagatipuks jäi Milvi looma kombel MAGAMA. Silmad vajusid kinni, pea rinnale ja teadvus kadus. Teised kogunesid tema ümber irvitama. Arusaadav kah, magavat haldjat ei ole isegi minu silmad varem näinud. Äkki on see tema lõpliku SUBSTANTSIGA ühinemise algus? Ei tasu vist siiski veel loota. . .
Mõne aja pärast ärkas ta üles, uue häda kätte: ei näe. Pime! Ja nii ratsutaski Milvi edasi laternavalguses, teised temast aupaklikult eemal pimeduses.
Nii jõuti külani, mis ümbritses kindlust, kus hoiti Leilat. Küla oli ehitatud kindluse värava ümber. Väike, 50 suitsu, aga vähemalt 100 koera – nende lärm oli kõrvulukustav. Lynessa teadis, et siinsed koerad hauguvad haldja peale ja et ilmselt oli mõni peni meie pikk-kõrvade haisu ära tabanud. Aga kuna inimesi ei paistnud haukumine morjendavat, siis ei muretsenud ka meie selle pärast. Kindluseks oli kivitorn puutükkidest taraga ümbritsetud kivitorn. Lynessa läks hommikul selle lähedale luurama ja salakuulama ja tuli tagasi alles keskpäeval. Uudised oli head: siin on tõesti vang, oodatakse raha, ja toodaks see ometigi enne Valgenõia siiajõudmist.
See lõpetas haldjate nägelemised taktikalistel teemadel. Otsustati minna ja kaubelda.
Nii minek kui kauplemine olid tüütud. Minna tuli läbi vaenuliku küla ja tigedalt põrnitsevate efemeeride aheliku. Lynessa pahandas Milvi, eputades inimeste ees täiesti kohatult. Kindlusesse sisse saamine nõudis pikka kahepoolset ebaviisakuste vahetamist minu haldjate ja kindluse efemeeride vahel. Seespool tara ümbritsesid haldjaid laetud ammud. . . aga läbirääkimisteni siiski jõuti.
“Kauplemine” oli muidugi farss, sest nii hind kui kaup olid eelnevalt kokku lepitud ja nii pikk- kui ümarkõrvad ajasid lihtsalt oma nägu üles. Inimeste põhirääkija oli silmaklapiga sõjamees Umbertus, hiigelraske mõõga ja soomusrüüga tegelane, kes paistis olevat teistest targem ja vähem ülbe ja oli vist seotud libahuntidega. Lisaks seisis tornitipus inimnaine, keda Milvi ei näinud, ehkki ta teda maagiliselt tunnetas – lühike, tumedas riides, pikad mustad lokid, nägu kapuutsiga varjatud. Haldjatest ajasid asju Milvi ja Erbelius. Inimesed tõid näitamiseks välja Leila – ta oli raudpuuri topitud ja väga katki, aga hingas. Teda oli ilmselt tublisti kiusatud, viimase naljana lasti tal koos puuriga tornitipust alla kukkuda (silmaklapiga meest vihastas see kohutavalt ja ta suisa vabandas pärast seda meie ees).
Tegelik vahetus toimus metsaserval mõlemapoolse umbusalduse õhus. Efemeerid olid Kiisule ja Miisule vastukaaluks kohale toonud kaks koledat hunti. Milvi kurtis, et osad inimesed on oma mõistused kas peitnud või on midagi muud valesti. Siis tekkis arusaamatus inimkeelte dialektidega. Õhk oli närvipingest paks. Aga raha sai loetud ja pudel üle antud ja Leila oma puurivanglast VABAKS lastud, ja kõik oli endiselt enam-vähem korras. Isegi hüvastijätuks metsatukast haldjate pihta lastud mõnikümmend noolt ei murdnud kellegi meeleolu. Piiri poole põgenedes oli haldjate esimeseks mureks hundikari, mis meile lähemale ja lähemale tuli, kuni me poolringina põlevatest silmadest ümbritsetud. Õnneks osutus Erbelius hundisõbraks.
Ta ajas kriimsilmadega juttu ja sai teada, et siin on keegi NELGIÕIS, kes hunte rohke söögi poole juhib. Aga tundub, et minu haldjad ei pea karja kartma. Ja et Erbelius olevat väga Nelgiõie moodi. . . Nelgiõis saabuski. Lumivalge sinisilmne hunt, saatjaks neli karja karmimat lõuapaari ja ebamaine õhkutarretav ulgumine. Ei tundunud just eriti erbeeliuslik. Milvi ei pidanud vastu ja tõusis paanikas lendu. Aga Nelgiõis ei pööranud haldjatele suuermat tähelepanu, vaid koondas hundid poolringi ja hakkas kõnet pidama. Ja see oli küll kummaline – kõne oli haldjakeeles.
Jutu sisu oli küll susine. Uruvennad ja õed, saame palju süüa, paremad jahimaad on jooksukaugusel, paremad jahiajad on algamas. . Hundid urisesid kaasa ja said ilmselt kõigest aru. Kangesti kummaline oli see.
Jutt läbi, moondus Nelgiõis HALDJAKS. Täpsemalt ülemdruiid Ereamel Iliathur’iks, üheks Lluabraight’i riigi kauneimaks haldjaks ja karmimaks puunõiaks. Milvi oli tema riietest selgelt sillas – ütles, et Tangol olla sama kunstniku sall ja tal endal mitte midagi – ja vahtis, suu ammuli. Hundid on muide lollid, sest pikkade juustega heledas riides blondi tüdruku ja kiilaspäise mustjassinises sõjarüüs mehevolaski vahel peaks vahet tegema isegi neljajalgne.
Ereamel-Nelgiõis lõpetas oma esinemise lahke lausega “Ja need kahejalgsed siin aitavad meid”. Ja pöördus siis Erbeliuse poole, selgitades oma plaani viia hundid lõunasse, Valgenõia ees ära. Aga kui Erbelius rääkis kindluses nähtud libahuntidest, lõi Nelgiõis üsna verest välja. Ta joonistas meile pealinna viimiseks kaasa maali. Meie ei saanud sest suuremat sotti – hunt ja hundipeaga inimene vahivad kuud, neist paremal on puu ja nende vahel haldjapead -, aga Nelgiõis vannutas Erbeliust, et see kirja kindlasti pealinna h! Lluannali kätte viiks ja seda mitte valedesse kätesse ei laseks langeda. Erbelius siis lubas ka.
Haldjad ja hundid lahkuvad heade soovidega – peale Milvi, kes on ühe elevil hundi käest sabast sakutada saanud. Kiirustame koolmele ja üle piirijõe.
Piir mõjub haldjatele hästi! Kõrvad lähevad kikki, silmad hakkavad särama, häälde tekib optimistlik toon. Titad said koju!
Aga vara veel rõõmustada, kullakesed, vara.