Missiooni +16 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 3s episood.
Melangeli suur sõbranna Maranea on meiega nagu on meiega suur kogus ebasõpru Kriesha templi asukatest.
Melangel valmistub millekski ja leiab aega Maranealt küsida: Maranea, mis nüüd juhtuma hakkab?
Maranea: ma võin nüüd tõesti lõpuks KÕIK ära rääkida.
Aspersix: vähem loba, pikem samm, see et tuld, sädet, kirge oleks juurde vaja.
Melangel: Aspersix, ehk ütled sina mis seal ukse (templi oma) taga on?
Aspersix: kui tee veel veidi lisatoidet annaks, siis võiks ukse maha astuda ja näha.
Maranea: mina ei näe üldse probleemi ja paneb laskeavasse “tihke udu” (solid fog).
Avast hakkab nõrguma mingit valkjat ollust. Hetk hiljem topib Maranea kinni teisegi. Keegi katsetab templi sissekäigu juurest takistada ja teisena tehtud arkaan hääbub olematusse. Maranea näitab kena rusikat ja saab vastuseks kõlava neiu naeru käte suunast.
Hinkus: mis arkaanid, huvitav seal on? ja vaatab seda tähelepanelikult. Käte juures on kamaluga võlurite nõidusi. Veel täpsemalt selgub, et kätesse on seatud nelja võluri hinged. Hing selles struktuuris ei kustu ega lahku ja tagavad kaitsemaagiat koos tegutsedes. Hinkus manab endale peale veel jumaliku väe ja eeskoste.
Templi sissekäigu suunas kostub jooksmist ja vosi keelseid tütarlaste kilkeid: hoidke neid veel veidi kinni, hoidke neid siin veel pool minutit, siis saab asjad joonde. Müdinale lisaks hakkab kostma praginaid ja koopa avatud ruumi hakkavad materialiseeruma pikad sirged jäised niidid.
Melangel, mentaalselt: ettepanek- võtame Kratsiku keskele ja hüüame kaitske prohvetit, kaitske reliikviat.
Filipi sõjalaulu saatel Kratsik: kas teeks veel sauast seda okset. Seab saua taas valepidi õlale ja läkitab roosat sodi käte suunas. Nendeni jõudmata põrkab tagasi ja nõrgub meie kaitsesfääri pidi maha. Haiseb!
Erbelius ebaõnnestub endale külmumis-vormi manades ja põhjuseks vist Kriesha ligidus.
Kostub heledahäälset vosi keelset leelotamist, mingi latentne inferno kohale kutsumine, näib ja kostub.
Näen vasakpoolse samba juures üht preestrinnat ja vahetades vandi kaksan sinna polümorfi. Arkaan põrkub kaitseväljalt tagasi. Võtan selle asemel kätte falhioni.
Hinkus Melangelile: nõiu siia üks kohavahetus (displacement)
Melangel, olles mitte kade, nõiub kohe kaks korda, endale ja Hinkusele.
Hinkus: kus see deemon võtku küll need kaitsenõidused on, ja seab sammud paremale poole sammastiku alguse juurde, teate medaljone on vaja.
Hinkus heljub meie juurest ära uute kohta ja tema laskmissektorisse jääb neid medaljoni kandjaid kolm. Hüdra püüab eemalduvat Hinkust napsata. Katseks see jäigi. Vosi piigake tundub Hinkusele mitte laskmiskõlvulik, kuid haldjalik moraalne enesekindlus ületab kurjuse jõu ja ta suudab nooled teele saata. Neljast noolest tabab viimane ja kolm esimest on bumerangi efekti rakendamas. Paiskas nooled eemale mingi kaose-arkaan. Tabamise hetkel ümbritseb vosi neiut jäine sätendav kookon. Kostab karjatus ja hetk hiljem võidurõõmus naer.
Maranea: ära tüütab, ja saadab olematusse hüdra.
Melangel: kuidas ja kes Oskali raviks?
Maranea: mingu ajagu vositare taga, tervis tuleks kui mürinal.
Hinkusel on jätkuvalt olukordi oma vositaridega. Neist lähim võtab kusagilt välja pika ja sihvaka valge saua ning libiseb märkimisväärselt kiirelt Hinkuse ligi. Hinkusel on muidugi aega vositaride ihu ja kenalt lumivalge naha veatut valevust hinnata. Esimene tigediku hoop tabab kuid teine läheb õnneks mööda. Eemalseisvad vositarid püüavad Hinkuselt mahanõiduda lendamist kuid ei jõua nemad selles kaugele. See eest õnnestub neil ümbritseda haldjas vaikusega. Sissekäigu juures on veel mingit sagimist. Keegi nõiub sealt mustast sauast midagi Hinkuse suunas, mille tagajärjeks on tema kõrval seinale tekkiv auk.
Filip tõmbab oma haldjalikust elementaalsusest meie juurest peaaegu käteni ulatuva tuulte tunneli.
Kratsik: kas teeme ka midagi? Teatan Kratsikule loast kasutada polümorfivat vandi. Filipi monster keerab saua varemsaaduga üheks paarisspiraalseks multivandiks ja … . Filip tunneb ennast seebimullistumas. Järgnevale teravale märkusele on reageeringuks: see on süütu lisa ehk kõrvalefekt. Tegijail juhtub ikka. Veel avatud laskeavast paistab osa sinna tekkinud rohekast elukast. Laskeavast ei paistagi midagi eriti hästi, sest sealt ripuvad välja kollased ja punased pelargoonid.
Ülalt: keegi manas siia koletise!
Kratsik: on ju see minu lapsuke kena?
Erbelius manab endale ravi ja tõuseb põrandast üles, täis-elav liikuvast metallist kergelt pragiseva elektriväljas roheliste kalliskividest silmadega haldjadruiid!
Kerges paanikas, vosis: eba- ja väärjumala kummardajad!
Melangel: oo avatar, karista neid uskmatuid basurmane.
Olen otsustanud helde olla ja ulatan plüüžmonstrile “ratsu”vandi. Sisenen tuulekoridori, et Maranea soovitust preestrite suhtes järgida, kuid tulen tagasi Melangeli kutsel ja vandudes, et tervise sedapidi parandus edasi lükati.
Melangel asub kahasse tegutsema Aspersixiga viimasele selga ronides. Aspersix kõmbib sammaste juurde ja Melangel avab “kuupvärava”, kohal on terve õdune leekide meri ja AS Persix kasvab ja kasvab ja kasvab kuni lõpuks lihtsalt astub sissekäigu kohal olevale varikatusele peale ja pihuks ja põrmuks.
Algav varing tahab Hinkusegi enda alla jätta, kuid bojaaril on õnne eemale libisemises. Käed on siiski alles ja Aspersixi esikabjad on mattunud sisinaga kerkivasse uttu.
Melangel: ma vihkan Vosgaardi ja kõiki, kes seal nimetavad ennast “pšol tõ”ks
Kratsik: Aspersix sul pole stiili, kuhu jäi šõu ja näitlemine, jube vehklemine tagajalgadel seis ning kangelaslik poos!?
Hinkus laseb nüüd tema isiklikuks märklauaks saanud preestrinnat. Teise tabamusega kostub templist surmakarje. Hetkel on surnud maas ka Nataša Bezpeljannaja, keda Hinkus vabastab medaljonist. Saanud pisinäppamisega hakkama sööstab Hinkus sissekäigu suunas ja pöördel satub vastamisi musta riietatud musta saua kasutava tüübitariga.
Maranea: kus on sinna tuleb juurda ja saadab kaks tulekera Aspersixile kostiks. Aspersix on esijalgu pidi endisel udus ja õhk igal pool jääst paksuks minemas. Selle peale ajavad kerkivas udus kolm preestrinnat jalule ja puudutavad Aspersixit. Ta kustub ja kaob!!!
Kadudes, Aspersix: me veel … kohtume!
Aspersixit mitte puudutada jõudnu tormab Hinkust näppima. Näib et oleme kohalikus preestrinnade hulgas tänu Nataša kaudu kohale toimetatud sõnumile populaarsed. Piigal jääb puudutusest puudu kuid hüüda ta jõuab: see töötab, võtame nad rajalt ära “elavad maha” (slay living). Nurga tagant jõuab välja sihtide juba tuttav tume sau ja mustades riietes kaunis (irv) tundmatu, must kiir jälle mööda. Hinkus aga mööda ei löö ning külge lööja põgeneb kuis jõuab.
Bojaarile avaneb käigu koridorist ja orvadest, võib olla ristuvatest käikudest mõlemal pool, ja trepist ning kusagilt selle ülemisest otsast laialivalguvast jääkristalsest sinisest helendusest. Helendusest kostab “avatari kohalekutsumist”. Lähedal olevat poolläbipaistvat seina kaunistavad jäälilledest mustrid ja mustrite poolt osaliselt varjatud jäässe külmutatud inimesed.
Liikumine siis:
-sisse: medaljon, vältida ülalt kolmandat ja viiendat astet ja parool “parvaania” ja ühel või teisel pool piida lähedalt;
-esimene alkoovi vahe läbida silmad maas hoituna kõndides
-teine läbida kinnisilmi joostes
-kolmas ja viimane ületada roomates.
Vahekäiku pudeneb mõlemalt poolt käikudest kolm rida templiteenijannasid ja preestrinnasid vibud ja ammud käes.
Vatuvõtukomitee: tere bojaar Hinkus, … ja valmistu surema.
Esimene ahelik laseb ammud Hinkuse pihta tühjaks, pillab need maha ja varustab ennast pikkade valgete sauadega.
Filipp Erbeliusele: anna mulle liivakell! Ja jätkab meie moraali tõstmist sõjalauluga.
Kratsik: teate, ma jätkan oma monstriga tootearendust.
Alles hiljuti pelargoonidega kaunistatud laskeavast saavad hetkega kihvade ja hammastega varustatud lõuad, mis mäluvad midagi, lõpuks tõmbab roheline keel üle härmatise galerii serval. Kristalliseeruvat õhku täidavad karjed ja vandid vajuvad Kratsiku käes lõplikult lonti.
Erbelius T1000 saab paar mitte midagi tähendavat tabamust ammunoolte parve poolt.
Erbelius: kui keegi selle Aspersixi üles leiaks, ma saaks talle sauast “viimast hingetõmmet” anda.
Melangel näitab, kus kustutatud imepisike hobusekujuke on, ja ma toon ta taastusravile. Erbelius puhubki talle eluvaimu sisse ja nii annan ma hobu Melangeli “tulise” hoole alla, kes talle “kuup-väravaga” väge sisse puhumist alustab. Isegi peale teist ravi doosi, palub Aspersix toibumiseks aega.
Sisetemplis arendab Hinkus tormilist tegevust, kes sööstuga läbib nuiakandjate aheliku, läbib vahemaa teiseni joostes ja sööstab sellest läbi. Sööstul läheb üle liblikhüppesse, mis sujuvalt läheb üle lend-libisevaks roomamiseks. Siugleb viimase aheliku jalge alt läbi ja ongi trepil. Oskal: on kuulnud legendi analoogilisest juhtumist kus keegi “nuga-kõrri kammerer” või oli Maksim või Mahsim Kammerer sooritas midagi sarnast kohalike kõrgmaagide torni sisenedes.
Trepist üles jätkub sööst juba lennates trepi astmete kohal. Üsna ülal avaneb vaade altarile, seitsmele nõidust tegevale preestrinnal, ruumi vastasseinas olevale sümbolile, käsi mille peopesas silm. Tõeline üllatus saabub alles nüüd, sest altarile on preestrinnad aheldanud haldja, mitte lihtsalt haldja vaid Volabrünni. Näib, et teade: kohtume põleval altaril, on saamas uut sisu.
Kapuutsides seitsmikule sekundeerib rõdul koor vähematest preestrinnadest. Trepp ja altari ruum on härmas, välja arvatud altar ja seda ümbritsev põrand mis on kas mustast kivist või jääst.
Bojaar laskub veidi allapoole ja manab tuppa põrandaga paralleelselt “teras barjäär”, selline kena keerlevatest teradest koosnev, vihisev, lõikav ja raiuv ketas. Ta püüab teha arkaani nii tugeva kui suudab ja templikoori ja tema esilauljate laul on sassi aetud.
Melangel: Maranea, sinu hinnang toimuvale?
Maranea: sinu targal ja tublil juhtimisel oleme võidukad, igal juhul, ei mingit kahtlustki.
Maranea laeb Aspersixit veel kahe tulekuuliga
Järgnevat näeb Hinkus, kes saadab meilegi kujutluspildi. Altari ruumi seintele pritsib verine rõngas “tera-kettast”, koori juurest rõdult kajavad karjed ja kostub kukkuvate kehade mütsatusi. Kõik see annab suuremat vabadust Volabrünnile, kes altaril rebib puruks teda hoidvad ahelad ja tõuseb jalule. Ahelad lendavad metallipuruna laiali.
Hinkus: tere mu silma-rõõm (oli tegelikult vosipärane baba brehti häälduses “beib”)
Südamlik tervitus teeb haldjatari südame soojaks, sest hetk hiljem saadab ta puudutustega oma jumalannaga ühinema kaks preestrinnat.
Volabrünn: minu kukununnuke (tegelikult käpard ja venivillem), lähme siit kohe ära, see on siin kokkulangemas.
Hinkus: las tõmban hetkeks hinge.
Volabrünn: jah, palun (tegelikult- luuser selline, trenni on vaja teha). Nägid kaua ma pidin teie pärast neid hulle deemonikummardajaid lõbustama.
Hinkuse ja Volabrünni taustaks on viimase aheliku poolt alles nüüd trepi jalamilt teele lennutatud nooled. Mööda. Kuid vihisevast kettast astuvad allesjäänud talisuplus sõbrad välja ja hakkavad kohe nõidusi ketrama.
Volabrünn: kas tahad mu südamesõbraks hakata sõdalane (tegelikult: elementidest nõrk äpu, kõrval koht sisse võtta (familiariks marss-marss)).
Hinkus peab kerge kahetsusega kutsest ära ütlema. Lumekuninganna teenrid jõuavad kohale äärmise ja kahekordse jumala-eitusliku leegirusikatega (flamestrike) ja püüavad elujõudu ära tõmmata. Haldjad, vähemalt need on elujõu tõmmeteks kas liiga elusad või liiga surnud.
Kratsik: Filip, pai, anna veel neid vitsasid, või kui ei siis sobiks ka mõni preestrinna. Käed sügelevad ja keel ka.
Erbelius manab meie juurde kaks kiviseina ja saab Kratsiku märkuse: oled ikka üks kantpea, miks seinad sellised kandilised on.
Verekutset appi võttes võtan lõpuks nüüd maha kurtuse.
Hinkus, üle mitme setme aja, ravib ennast ja näeb ootuspäraselt kuid siiski õõvastavalt kuid altari tagusest käest hakkab välja ennast suruma mingi valge ja paljas kogu. Preestrinnad asuvad värskelt enam vähem kokkulapitud bojaari taas kolkima.
Volabrünn: tee ometi midagi, ja poeb Hinkusele kaanina, või maona, ümber klammerdudes peaaegu selga.
Hinkus: kuidas siit välja saab.
Volabrünn: ole kohe valmis tegutsema kui ma oma nõidumisega valmis saan!
Volabrünn sebib ja laulab ja templi lakke ja seina, kuidas võtta tekib kivi ja jää tolmuks vajudes tunnel, kuhu Hinkus Volabrünnike kaelas ka sööstab.
Nii nad meie ette ilmuvad, suur sõdalane ja bojaar ja haldjaamatsoon kiljudes, kiljed kõlavad küll enam käskudena ilmuvad. Meil on üldse paljugi, mida vaadata. Templi sissekäigu juurest ligineb Corayekeni kummardajate sõjasalk mustadel sõjaratsudel. Välgunoolte kandjad oma punastes rüüdes, kilpide ja piikidega jätavad vägeva mulje. Haldjaid huvitab küll enam kuis hobused spiraaltrepist ja mujaltki läbi toodi. Sõdalasi ümbritseb hõbedane halo ja nende mõõkasid helesinakas kergelt pragisev sädelus.
Volabrünn: O-hoo, vaadake kes seal on!
Melangel Erbeliuselt: kas oleks aeg ära minna? , sest siin läheb jamaks. Kostub valjenevat kapjade müdinat ja jääst praksuvat õhku. Keegi või miski tuli praegu just läbi terade ketta altariruumis.
Melangel: formatsioon sisse, Oskal: humanismus, mis ikka, Hinkus kas neil seal kellelgi on tugevat verekutset.
Templi sissepääsu esisel platsil kerkib tuisu ja lumekeeris. Aspersix, Melangel ja Maranea moodustavad kiiresti midagi mis on haldjalik ettekujutis formatsioonist.
Liikumise ajal Melangel manab mulle ja Filipile verekutse mimikriga elementaal-vastupidavuse (elemental-resistance +30).
Maranea, mudides vilet: Melangel kas ma kutsun?, jube paluv ilme ees endal.
Sähvab Melangeli mentaalkäsk: jätta, Korayeken ka vaenlane ja meie värskel Hinkuse kaaslasel algaksid kohe huvitavad hetked.
Tekkinud tuisukeerist ümbritsevad käed pööravad peopesadega järsku pöörise poole ja vajuvad väljapoole laiali nagu õite kroonlehed. Tuisukeerise asemel seisab kuumeetri kõrgune lumivalge inimesesarnane mis-iganes ehk Kriesha absoluutselt paljas, ehk jalataldadest juuksejuurteni rõivaid mitte kandev, avatar. Avatar: süsimustade juustega, sihvakas, täitsa paljas inim-neid, ainult kuus meetrit pikk ja sõrmeotstest lumetolmu lendu laskev olend. Hoolimata ilust on see õudne, isegi hoolimata mentaalselt kantud Erbeliuse mõtetest, kes just uuriva pilguga püüdis aru saada kas avatar on strateegilistest kohtadest pügatud või mitte.
Koopapõrandat katab tõusulainena paari tolli paksune jäine ja tahke ning tugev härmatise kord. Neetud alles sain lahti ja jälle olen kinni.
Volabrünn: Melangel, kas sa seda kontrolli sõrmust annad?
Melangel teeb selgeks, et võiks ju, kuid selle kinkijad ja seega oletatav päritolu ei ole kokkusobiv Volabrünni hingega, või mis sel Volabrünnil seal on.
Korayekeni ratsasalga poolt kostab äikese mürinat.
Käes on 16 4s episood.