Missiooni +16 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 4s episood.
Melangeli suur sõbranna Maranea on meiega nagu on meiega suur kogus ebasõpru Kriesha ja Korayekeni kirikutest. Raske ja huvitav on olla haldjas.
Saabuv välgukandjate sõjasalk kannab Talinie, Osoerde ja Coeranyse kodade suguvõsade tunnuseid.
Volabrünn: ettevaatust, kes suudab ja oskab see võtku kasutusele külmakaitselisi arkaane
Melangel: Aspersix, võta see lumeeit maha!
Aspaersix: see käib mulle üle jõu.
Erbelius: Volabrünn, me ei tea midagi su plaanist ei.
Volabrünn: lihtne:
-me saame Ohlaagi käest võlujooki;
-võlujoogi kavatseme sisse anda Valgele Nõiale;
-võlujoogi toime kaotab vereliini ja lõikab ta lahti verepäranduse;
-lööme Valget Nõida.
Täpsemalt:
-Ohlaag soovib endale ühe teatud ordu maad Zikalas. Khinasis;
-maade kättesaamiseks peame, Oskal: Volabrünn räägib endast meie vormis, lõpliku lahenduse (brehtis- eine endlösung) leidma seda maa tüki maaisanda suhtes. Maaisandaks on Korayekeni ordu haru Khinasis “Kirdai mõõk”;
-ordu hävitamiseks mõtlesime välja manöövri kus tõmbasime ordu juhid löögi alla;
-lõksu meelitamine toimus minu sihtmärgiks ja ohvriks käimise teel;
-jälitamiseks lekitati teavet, et olen põgenemas Beliniku templisse, kus tahan kätte saada Beliniku põsest Korayekeni löödud haavast tilkunud verd.
Volabrünn, viibates äikesepilve poole: ja siin nad nüüd on!
Volabrünn: nüüd tuleb jätta Kirdai ordule mulje, et meie, haldjad, võitleme ja heal juhul koos orduga paha Kriesha vastu. See tõttu tuleb võidelda üldse, nii et avatar jääks meie ja ordu vahele. See minu ohverdus üldse oli vajalik avatari väljakutsumiseks, et nüüd avatar saaks suhelda orduga.
Erbelius: teate, minul on villand avataridele ära tegemisest
Volabrünn: teate, mul ka, … tavaliselt.
Erbelius: muudkui tapad ja sätid pärast asju tagasi, et kõik ilus ja tsiki-briki välja näeks.
Volabrünn, vaatab pika pilguga druiidi: nii satudki lõpuks deemonite koondtule alla. Avataridega nalja pole ja mingi kindlus pole üldse paha. Nemad, avatar ja ordu oleks lagedal ja meie varjus.
Meie arutelu katkestab vosikeelsed kilked ja hõisked: gospoža ja oo-gospoža.
Melangel: vhat te vakk (brehto-rjurik), mulle pole Vosgaard kunagi meeldinud, siin kõigi nimeks pšol-tõ-ks, gospodiks ja gospožaks. Kratsik, kas sa sellist jää peal tegutsemiseks kõlblikku saua saad teha ja kirjeldab seda khinasi sauaks nimetades Oskalile tuttavat rjurikute instrumenti, millega viimased talvepühade ajal jäätunud jõgedel ja järvekestel rituaalseid mänge peavad.
Erbelius: pressib sauast arkaani liikumisvabaduse endale ja ei saa minema, sest näib toimivat avatari halb mõju. Õhk on ebaloomulikult külmaks muutunud.
Volabrünn: tapke võimalikult palju neid nõrgemaid Kriesha kummardajaid, mull läheb neid vaja.
Melangel: seal ju mõned on.
Volabrünn: need juba ongi tulemas.
Erbelius, sauast, kaitsus planaarsete efektide eest.
Melangel Kratsikule: kas sa tead mis saab kui positiivse ja negatiivse plaani vand kokku mähkida ja kasutada.
Kratsik : tean küll, siis saab olema üks õnnelik Kratsik.
Melangel Filipile: kordan aeglaselt ja selgelt üle- meie ülesanne on likvideerida ordu-sõjasalk kuid nii, et kõrvalt vaatajaile tunduks- Kriesha tegi seda.
Ordu salga poolt paistab ja kumab tugevat kaitse nõidust ja ratsasalga kohale koopa lae alla on tekkimas sünkmust kõue pilv kust taob välku nii maha kui seintesse. Mart näeb pilves kahte hobuste poolt veetavat kaarikut. Kaarikuid juhivad khinasi noormehed.
Alustan petteoperatsiooni viibutades vandist avatari suunas “arkaanse noole”. Oodatule vastavalt põrkabki see käte poolt loodud väljalt tagasi ja hajub minu “kilbil”.
Hüüan andus: hoidke prohvetit, ja ulatan vähekasutatud vandi Kratsikule.
Hetk ja ma kahetsen oma kõrvakuulmise taastamist, sest Volabrünn pistab ulguma ja huilgama. No on alles lauluhääl – võluv õudus või õudne võlu. Sammaste vahelt jää ja kivirisu alt tõusevad seitse vaimu-sõdalast (wraith) ja Volabrünni hüüdele “avanti-avanti” vastavad vast kutsutud avatari ründamisega. Seejärel tekib meie ja avatari vahele süsimust pimeduse sein, millesse astuvad rünnakule asunud varju-sõdalased.
Volabrünn meile: ärge vastu seda seina puutuge.
Hinkus, selgelt ja valjusti ning khinasis: meil ei õnnestunud avatari tulekut tagasi hoida, siin läheb kohe väga ebameeldivaks isegi meie jaoks, võite ära minna.
Saanud hakkama ordu südalaste võitlusse tõmbamisega laulab Hinkus endale “kaitse külma eest ja loob endale kaitstud laskepesa.
Maranea osutab kellukesele enda käes.
Melangel: ei, Maranea ei, meil on siin Volabrünn ja kuigi valguse kõrgmaagid on head on nad liiga kitsarinnalised, et mõista Volabrünni osa maailma headuse ja valguses.
Filip: ja-jah, täpselt nii.
Melangelil on kätte jõudmas tõe hetk ja ta konsumeerib Arkaneose antu neljalehise ristikheinalehe, laulab endale “kilbi”. Maranea kordab endale “kilbi” laulmist.
Templi mahalõhutud sissekäigust jookseb välja preestrinna ja samast suunast kostab: pöördu oo ebasurnu, põlvita minu ees. Kõike seda “vosi tütarlaste keeles”. , mis paneb Volabrünni kihistama. Viimast teeb ta koopa põrandalt kümne meetri kõrgusele tõusnuna.
Filip laulab mulle kaela uue pühitsuse (sanctuary) ja jätab endast üldse tõsise Haelyni paladiini mulje.
Kratsik tõuseb koopa lae alla ja pigistab vandist välja “kratsik”roosa kiire. Vand vajub küll sellis roppuse peale lonti. Koht kus kiir tabas kaitsesfääri on tekkinud selle peale paras kamakas vaarikaroosat võdisevat tarretist.
Kirdai ordu paladiinid ja sõdalased haaravad sadulate juurest suured kilbid punamustade välgunooltega, mis jäävad neid kattes nende ette hõljuma, ja tõmbavad välja mõõgad. Mõõgad löövad särama ja neid ümbritseb särisev sinakas helendus. Nii asised näeb välja õnneks vaid esimene rida avatari suunas liikuma hakkavatest Kirdai kummardajatest.
Kostab andu ja khinasi keelseid hüüdeid: igavene au ja kohta Kirdai paremal käel, kes selle mimmu ära koristab.
Vaatepilt on imeline, nende soomusrüüd koosnevad peaaegu mustadest põimunud välkudest. Lähemal pilguheidul on näha, et soomusrüüks põimunud välgud saavad alguse koopalaes kobrutavast pilvest. Selline energia juurdevool ja lähedus lööb kiivritesuled, hobuste lakad ja sabad täiesti harali. Lähedal olev Kratsik ei aja oma kudumit sugugi staatilise elektri toimel kohevaks.
Mul ei vea nagu tavaliselt ning mingile setukale, kellele ma meeldinud püüab mind tagada kabjaga. Õnneks mööda nagu ka pilvest lööv välk, mis leiab muu mithril rüü jube soodsa olevat koopa põrandani jõudmiseks.
Avatar hingab lähenevaid ratsanikke silmates sisse. Paljalt see külmutas Filipi uuesti põranda külge kinni.
Avatar hingab välja!! Kui siiani oli lihtsalt jube külm, siis nüüd on see juba ebaloomulik. Õnneks olime põhilisest hävingu piirkonnast väljas. Kolm rüütlit ja nende hobused on kaetud härmatisega.
Hinkus khinasis: ütlesin teile, on ju ohtlik.
Avatar astub läbi pimeduse seina ja käed liiguvad koos temaga. Avatarile järgneda püüdvad preestrid takerduvad pimeduse seina, kus neid oodanud varjud nad võitlusega seovad. Lõpuks saavad neli preestrinnat ja tumedates riietes vastaline. Nende läbitulek seinast on vist seletav sellega, et enne sisenemist seina muutusid nad kuidagi efemeerseks.
Avatar püüab löögiga ulatuda õhus heljuva Volabrünnini kuid ebaõnnestub ja hakkab naerma.
Volabrünn: hoidke end tema hingeõhu eest. Sellele ette jäädes on teil sama palju võimalusi kui sääsel läbi lõkkeleegi lennates.
Erbelius viskab ühe bambuskepi maha ja “laulab” bambus sest saagu. Kohe kerkib jäisest põrandast hektari suurusel alal bambusvõsa. Milline bambusvõsa: nelja meetri kõrgune, kuid mitte siledate tüvedega vaid jätkukohtadel kuni 60 sentimeetri pikkuste nõelteravate ja imekõvade okastega. Okkad sirutavad end õieli ritvade otsteski. Nii liikumine sellises võsas kui siia maandumine oleks üsna ebatervislik ja valuline. Puunõiale on sellest vähe, sest ühe preestrinna asukohas manab ta vastloodud võsa põlema. Okaste ja tuletagajärjel on üks Kriesha preestrinna vähem.
Oskal vahetan kaitsva sõrmus kääbiku oma vastu ja tunnen, et nii väikesena on mu jalad lahti. Kuulan teiste mentaalseid soovitusi, et kui keegi võsa “ära” manab, siis sellest lumememmest eemale joosta. Liiga palju naiselikku ilu sellise pisikese kääbiku jaoks.
Volabrünn: no kas hakkab keegi neid maha võtma. Erbelius see võsa siin on mingi kaugete kohtade oma. Arkaanid surnute otsingut ja lõpuks “kutsub” kohale lord-protektori.
Volabrünn, viibates avatari suunas: rünnakule!
Protektor: elu eest ei saa ma seda unustama ega sina seda andeks!!!
Protektor toob kusagilt lagedale musta saua, virutab vastu maad sellega ja saua otsa saab olema vaevunähtav hõbedane vikat.
Protektor sajatab Volabrünni: sa loll haldjas ma teen su elu veel põrguks.
Vikatimees lööb imekiiresti siuh-siuh- …-siuh avatari ja tabab vist kaks korda viiest ja palju ta neid hoope selle kiiruse juures üldse suutis teha, viis või enam, on raske lugeda.
Protektor: hei, seal sissekäigu juures koperdab neid veel.
Volabrünn manab osutatud kohta süsimusta udu. On midagi äärmuslik neoromantilist- udu ja horried vilthingu ristangu taolist. Lõpetuseks on kuusteist hukkunut.
Hinkus leiab uue koha laskepesa tegemiseks lae all koopa kaugemas otsas. Vastvalminud pesast laseb ta kätt, mida ta tabab, ja varjub.
Avatari nahk on tervislikult roosakaks tõmbunud
Melangel naturaliseerib end “gaasilisse vormi” ja hõljutab ennast lae alla, vaatab laske avast sisse ja ei näe seal kedagi. Saabuvad Aspersix ja maranea ja kõik kolm varjuvad galeriissse. Melangel asub taas haldjana kokku korjama sinakalt hõõguvaid nooli ja viimane soovitus talt Maraneale on teha peale “kilbid” ja katta niimoodi galeriisse sissepääsud mõlemast otsast.
Kriesha jüngrid ei tee momendil midagi nähtavat ja kuuldavat.
Filip naturaliseerib ennast eelnevate eeskujul udupilvekeseks ja hakkab koopalae poole kerkima. Hämmastuse hirmuga võib näha, et avatari nahk on taas lumivalgeks tõmmanud.
Kratsik: andke mulle midagi, ükskõik mida – tuletõrjevoolik või piikvasar või paar vandi veel.
Filip: siin on must ja valge võta, vandid.
Erbelius: nüüd näete kus saja tuhande eest maagiat põletama hakatakse.
Kratsik on vandides täitsa aktsioonis, saadab žestidega mingi sõnumi avatari suunas ja valmistub tegema kaootilist metsnõidust.
Ratsasalk tormab bambuse latvade kõikudes läbi võsa krieshatari suunas. Üks ratsanikest möödub minust ja näen kuidas küünrapikkused okkad läbi hobuse tõmbavad. Kuid imelik: hobustele see haiget ei tee. Kirdailaste esimene rida jõuab käteni ning toeks neile virutab pilvedest välke ja ükski välk ei tundu olevat maagiline. Välgud tabavad avatari ja kohe peale esimest tõmbub roosakaks. üldse tabab krieshatari kolm välgunoolt.
Volabrünn: vaat see on halb, kaks noolt järjest võtaks iga teiesuguse maha, korayekeni püha vihalõõma abil.
Avatar hingab sisse ja liig lähedale jäänutel võtab see jalad nõrgaks ja avatari enda nahk tagasi valgeks. Välja hingates läheb kogu lähedusse jääv mets härma. Krieshatar klobib protektorit lihtsalt lahtise käe ja rusikaga ning nii saab viimane neli korda tundma õrna naise kätt. Protektor on pool ebaelus ja avatar õnneks samuti.
Volabrünn: vähem kolisemist ja mölisemist ning rohkem tegusid. Protektorilt tuleb vastu kogus elutervet sõimu.
Maranea Melangelile: kas kõlistan kellukest?
Melangel: kas on jõu ülejääk . . . .
Erbelius uhkeldab ja poseerib oma kilpkonna kilbiga ja kui näeb, et kellelgi pole aega ja manab endalt ära dimensionaalse ankru.
Volabrünn: üks paladiin on Beliniku . . . ptüi Korayekeni juures!
Tervis on jube läbi ja järgmist krieshatari hingust üle ei elaks. Mis muud kui tarbin kallihinnalist ravumidinktuuri (ravi pluss nähtamatus pluss pliks-plõks) ja olengi jupi maad ehk umbes paarsada jalga eemal. Uude kohta ilmununa teen verejõudu kasutades põrandast täismõõdulise kääniku-uru (20 kuupjalga) ja müürin isegi sissekäigu enda taga kinni. Urgu kadudes kuulen khinasi keelseid sajatusi, teadjad haldjad ütlevad mulle: Kirdai hoidku mind nuhtluse eest ja andku ausat võitlust . . . maa kasvab.
Volabrünn laulab ära arkaani ja lendab avatari juurde. Avatar annab talle kui tüütule kärbsele tagant kätt löögi. Volabrünn tabab ja avaaril algab värvi vahetus valgest läbi roosaka rohekaks. Nägijamaad haldjad mõistsid, et löök, terve “arm” läks avatari resistentsusest läbi ja viimase löögi jaoks hoitud Volabrünni jalahoop läheb kahjuks mööda.
Protektor: näpu, koba, möku!
Olukorra päästab Hinkus, kes oma verepärandit appi võttes laseb Avatarile pihta. Sellele oli see juba liiast ja variseb oma kogupikkuses pikali. Neli preestrit hakkavad kohe “pühamaagiat tegema neist kaks tegelevad ilmselgelt resurrektsiooniga. Hinkus jätkab noolte saatmist ning nõidused tagasikutsujatel ei tule välja. Avatarist hukkumisel väljunud vere pärandus jaotus kuidagi nii, et haldjad sellest küll midagi ei saa ja eriti arugi ei saa.
Volabrünn: on alanud kehade jooksuaeg!!! Tegelege teie nüüd nende teistega. Protector- lahingusse, mis sa venid seal, nagu hea lahing annaks oodata.
Huvitavad sündmused on alanud Hinkusel, kes oma laskepesas näeb kohale ilmunud ja lõuga sügavat “rebast”.
Rebane: plaan jälle untsus, rääkisin siin ühe põsearmiga ja ristatud tapreid sümbolina kasutava tegelasega. Polnud teine eriti rahul toimuvaga.
Volabrünn vaatab pilve.
Käes on 16 5s episood.