Missiooni +16 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 11s episood.
Meiega on Volabrünn, Maranea, Korayekeni ja Kriesha templist inimesi. Lisaks siis Rosinante Darkhart ja veel kolm aheldatud haldjavampiiri.
Rosinante kuulab kahtleva muigega Erbeliuse suuniseid kuidas asise vampiirina hakkama saada. Oskal: puhkehetkel püüan meenutada Rosinante võitlusoskusi ja midagi ebatavalist küll ei meenu.
Abüss ja võib olla elamused Ruornili juures ning nüüd lävimine veel kahe inimeste kirikuga tekivad meis, haldjais, hakata kuulutama vägivallatust. Vend Hinkus arvab, et mõned inimesed nimetavad seda “ahimsa”ks.
Esinen kahtlusega kas meie kui haldjad peaksime püüdma testi lahendamisele viisil nagu tekst ette nägi. Filip teatab, et tema omahingega riskima ei hakka ja kui lähebki halvasti siis tema uskuvat ja lootvat Ruornili peale. Viimane sünnitab homeerilise naeru ülejäänud haldjail, sest Ruornilil oli raskusi omaenese valdusteski.
Melangeli alternatiivettepanek on esile kutsuda armagedonaalne võitlus kohe. See laidetakse siiski maha, sest nii oluliste sündmuste jaoks oleks vaja ikkagi välja puhata ja ennast kohendada. Minul lööb välja ammune, ausalt võttes koosseisulise vastandite või oli see kooskõlaliste erimeelsuste plaanis viibimisest, idee katsetada magamist.
Hinkus ja Filip selgitavad, et uni on seisund kuhu madalamad eluvormid langevad korrapäraselt. Une ajal olevat olevused teadvuseta.
Melangel näib teadvat, et nende madalamate eluvormide teadvuse mingi osa satub ajuti ja hooti “unenägude demi-plaani”. Nimetatud koht, kui nii võib öelda, omab piiratud sissepääsu kõikidest plaanidest ja peale seal viibimist saabutakse üldiselt tagasi lähtekohta. Sinna plaani ei saa ühtegi asja kaasa võtta, ega sealt kaasa tuua.
Hinkus lisab, et nii üldiselt need asjad on, kuid temagi olevat kuulnud juhtumitest, kus väljumine on toimunud kuhugi mujale. Samuti see materiaalsete objektide sinna ja tagasi loomisega on toimunud hämmastavaid asju.
Kolme peale kokku püüavad nad mind ümber veenda magamise kahjulikkusest haldjate vaimsele tervisele, sest mõni muutub sellest sõltuvaks, pühendades ennast täielikult une-loogiliste aspektide uurimisele ja rakendamisele mitte-haldjalike eesmärkide saavutamiseks.
Meie jutu katkestab Volabrünni naerukihin ja Melangeli küsimusele: kas sulle meeldib leegis särisev avatar?
Saab ta Volabrünnilt naeruturtsatuste saatel vastuse: need avatarid on nüüd kohe kapitaalselt untsus. Vähe sellest, et nende surm leidis aset AS’is, lisaks veel nende sattumine Abüssi, ja et veel sellest vähe oleks, arkaani “hukatuse test” sõnade saatel. Korayekenil veel oma laps-sõdalasega polegi veeleeriti halb, aga vaat Krieshal, oo ma ei või, mhu-ha-…. -ha.
Melangel: selle peale võiks kohe laulda “Hare Kriesha, hare hare”.
Melangel Volabrünnile: äkki saaks sind veel resurrektida?
Volabrünn: ei, veel kord ei! Kuigi … nii pikkade aastate tagant võiks see isegi huvitav ja põnev olla.
Kratsik: kuulge sauaga tegelased, Melangel ja Erbelius, kas te mulle saua ei annaks. Ühesõnaga, sauasid näeb ta samapalju kui mõni inimene oma kõrvu.
Melangel püüab Siobit, saua, enda meditatsiooni rahu valvama panna, kuid loobub, seoses sellega olevate riskidega.
Puhkame me end seame. Mina kasutan kääbik-sõrmust ja saan oma esimese uneöö õiguse. Minu esimene ehk kääbikuunenägu. Viibin ma mingite väheldaste tegelinskite, kui ausalt siis väga kääbiklike tegelaste seas keset rohelisi välju. Kõigil neil on eesmingi mõttetult õnnelik ja rumalavõitu naeratus. Koht võis isegi olla Cerilia.
Algab 17 päev.
Ärkame jäleda kärsa, kõdu ja hallituse haisu sisse. Põrad meie ümber ja kui täpsemalt siis kogu ruumi ulatuses on kaetud hiiglasuurte, pea meetripikkuste vakladele, Vakladel, vabandust sajajalgsetel, nii imelik kui see ka kõlab on täitsa selgelt eristuvad pead. Pead meenutavad küll inimeste kui ka haldjate omi. Demoonilised tõugud kannavad põletamise ja happega söövitamise jälgi.
Filip vaeseke hakkab oksendama.
Melangel: Filip, toiduga tule kokku hoida, korja see kokku ja neela alla tagasi.
Filip jätkab oksendamist, saates vihaseid pilke Melangeli suunas.
Lae all hõljuv Volabrünn: kui teie mediteerisite võtsin ma siin vastu kolm sissetungikatset. Ma siin laenutasin Kriesha templist tööjõudu, need tassivad praegu seda prahti välja.
Filip oksendab.
Erbelius: kuidas sul arkaanid taastuvad?
Volarünn: kas sa pole kuulnud sõnu: “kohe ja jalamaid”, “piiranguteta” ja “ma tahan”?!
Filip: öäk, õõkhs. Siis sul igav ei olnud, öõäkh!
Volabrünn: ei, ma jõudsin teile vaikuse sfääri peale panna.
Erbelius: toimus veel midagi huvitavat?
Volarünn: siin käisid ja tahtsid teiega rääkida kaks tüüpi, neist üks oli naine. Esitasid emand Matroosa pakkumise: tema andvat meile teadmise kuidas meie pilvekindlusse saaksime ja meie peame tuleisanda kokkupakkima. Ütlesin, et pole piisavalt boss ja et nemad võivad oodata ja palvetada, et me hästi puhkaksime ja õigel ajal puhanuks saame. Meie lahkuminek oli tavaliselt sõbralik. Lubasid mu põrgupõhjast üles otsida, maa pealt ära kaotada, tuntud ja tundmatust universumist pressida vaakumiks ja näidata mulle kuidas Luukas õlut teeb. Ma küll aru ei saanud miks nad arvasid, et õlleteo vastu huvi tunnen, kuid ma lasin neil minna.
Hinkus: oled hästi käitunud ja preemia ära teeninud!
Volabrünn, kelmika naeratusega: nii hästi ma nüüd ka ei käitunud.
Erbelius: peale neid võitlusi ja väitlusi tuleks sind sanatooriumi “Pähklimaja” saata.
Volabrünn: päris nõus sellega ma ka pole.
Melangel: midagi võiks õhku lasta!, ja keerutab flööti sõrmede vahel!
Filip: äkki teeks ikkagi mingi-gi plaani.
Haldjad purskavad puhanutena naerma. Alamõõduline karvajalg Oskal vähkreb naerust oma magamisasemel.
Melangel Hinkuselt: kas kõik ullindarienid on sellised või on see mainor-kodade värk meelt lahutada.
Hinkus: olge nüüd, plaani võiks ikka pidada, ega me pea sellest kinni pidama.
Filip: just just, mul on plaane, mul on ideid.
Erbelius: tead Oskal, sa eksid selle sõrmuse asjus, see pole mitte kääbiku sõrmus, vaid perversete suundumuste võimendamise sõrmus, võta kohe sõrmest ära.
Leian, et Erbeliusel on momendil ehk mooniseemne jagu õigust ja sõrmust sõrmest teel taastan oma haldjaliku võitlusvormi. Airemis ja Tryathe on kohe palju mugavamad kanda.
Algab suur nõiduste peale manamine. Esmalt Melangel paneb tööle haldjagrupi ülese telepaatia. Erbelius vannub meile “pargitud nahka”. Filipp kingib maagia põletamise hoogtöös skrolle Kratsikule ja Kratsiku abil ning nüüdsest ehivad Mirandat saba ja sarv.
Meie arkaanset hommikuvõimlemist ilmestavad koopasse sisse ja väljakäivad ning vaklu tassivad zombid.
Volabrünn, uhkusega hääles: need on minu poisid!
Melangel Volabrünnilt: mis oli siin meiega, kogu selle päästmisega?
Volabrünn: rääkimisega seotud arkaanse-ebasurnu dialektika. Kui teile kõik algusest ära rääkida siis te peaksite mult vastu võtma ebasurnu staatuse. Õigemini ma olen sunnitud teid sellise valiku ette seadma, mida te ei saa tagasi lükata. Ja mind sunnib minu ebasurnu alalhoiu instinkt, enlil võtku, ongi täielik dialektika.
Volabrünn: kokkuvõtvalt, ikka ja jälle on tulnud päästa ja säästa kümneid ja kümneid haldjaid. Ja see et teid saadeti päästma Alusteri eldereid on samm selles pikas reas. Kuid lõpuks tuleb ja kerkib meie kõigi ette küsimus poolte valikust.
Hinkus, meie eest: me veel nii vähe näinud ja teame, et dialektiliselt lähenedes teha õige poole valik.
Melangel: kas Gildarioni reaalsuse muudatuse ja aja ümberkanaliseerimise reis oli sinu tellitud?
Volabrünn: ei! Osa druiide ei olnud ka asjasse segatud. Troonikojad, nii vana kui uus, olid küll kõrvuni selles sees.
Rosinante: mul kurgus kriibib!
Erbelius soovitab: vaja oleks luua pensionile läinud haldjate ja orbude jaoks kasutatud ja nüüdseks kasutute maagiliste esemete fond.
Melangelil on silmapaistvalt igav ja otsides välja Jussufi, küsib viimaselt kas nad lahingut ei tahaks, tema näed olevat küpse flöödi puhumiseks . Filip nähvab, et ega siin mingi lõbustus ja folkloori-rahvakunsti ansamblite reis ole. Melangeli vaigistamiseks esitatakse valve-satuarymi poolt kümneminutuline loeng folkloori tarbimise ületarbimise negatiivsetest tagajärgedest.
Volabrünn lisab ebaelutargalt kõrvalt: ja, just, täpselt. See muide seletab miks näiteks keskpäraseid seiklejaid nii palju on ja miks tõelisi professionaale esmapilgul ootamatult vähe leidub. Mingisugused idioodid on lihtsalt valel ajan flööti puhunud, laeka avanud, keelatud kirjandust lugenud ja poliitilisi anekdoote rääkinud.
Küll on paladiinid Jussufi läbi või iseseisvalt innustust saanud ja koonduvad lahingurivistusse. Tegevus on küll algul üsna kaootiline, kuid midagi korra laadset siiski tekib. Rivis sagivad rüütlid on täitsa hasardis mida süvendab mõnede preestrite ässitustegevus.
Jussuf: meie teilt saadud andmetel on väljas välke ja tormi piisavalt, ühesõnaga Korayekeni soosing on meile kindlustatud ja siit on ainult üks samm mõistmaks, et meie suure pealiku ja välgunoolte isanda meeleheaks oleks ühe kindluse vallutamine. Me lähme Horosmeust maha lööma. Juba sõnad “tormijooks” ja “välkrünnak” kõlavad!
Oskal, telepaatiliselt: kas meie lähme Mastiplexi, pilveisandat maandama?
Pesuta Natasha leiab ka, et tuleisanda Tirosmeuse leegitsev mägi on loomulik sihtmärk Kriesha nime auga kandjatele.
Melangel Maranealt: ega valguse kõrgmaagid midagi ära ei riku?
Maranea: valguse maagid pole mitte midagi, mitte kusagil, mitte kunagi ära rikkunud!
Erbelius: siit mäeni on ühe päeva tee, kuidas te välgud üle elate?
Natasha: me teeme piksekaitset!
Erbelius: ei saa?
Natasha, ebakindlamalt: siis me teeme sellist kaitset, ja näitab keelt, daami ei tohi segadusse ajada keerukate küsimustega!
Melangel, oiates lootusetusega hääles: tehkem ometi midagi-i!!!!!
Hinkus: puhu flööti!
Filip: kas sa üldse oskad vilet, seda võib flöödiks pidada ainult selline j—ard, kui Oskal.
Melangel: oskan, küll.
Melangel: kui veel veidi venitame siis ma muudan kellegi trolliks.
Kratsik: kas võib küsida? Oskal: mis sel Kratsikul hakkas, et luba küsib. Kas haldjad trollikujul üldse nõiduda saavad. Osa deemoneid ei saa.
Hinkus: mina olen tulemäe poolt, see tähendab et Tirosmeus tuleks ette võtta, seda öeldes vaatab Oskali poole, kes just tahtis küsida, kas Hinkus tahab Tirosmeuse teenistusse astuda. Oskal: sellel grupi telepaatial on ka omad probleemid. Lolle küsimusi ei saagi esitada.
Melangel: ikka Tirosmeuse ja tulemäe vastu.
Melangel Volabrünnilt: kas tapa, piinamis ja muud negatiivsed ihad on nüüd rahuldatud?
Volabrünn: jeaah, ooh, oh- kohe kergem tunne.
Erbelius: kui nii siis nii, Tulemäe ja Tirosmeuse peale. Kas vabatahtlikke silma-kontaktiks on. Hõi teie seal, Jussufile ja ratsasalgale viidates.
Rüütlid küll eriti valmis pole haldjamaagiat proovima kuid lõpuks preestritest ohver leitakse. Meie poolt on Erbelius ise see kelle silm jääb kujutist jagama. Esmalt lahkub Korayekeni ratsasalk. Lippude ja vimplite lehvides, valged paarisvälgunooled punasel Oskal: irw “ss”.
Viie minuti pärast peale väljumist tabab ratsasalk esimene välk. Peale veidi turris kiivrituttide tõesti midagi erilist ei toimunudki. Oskal: veider. Aeg ka meil minna. Esimesena väljub tunnelist lumeneiude salk. Küsimusele kuidas nad kavatsevad mäeni jõuda kostetakse vastuseks “jalgsi ja ette vaatlikult”. Oskal: nende vosi neiu silmadest lausa pritsib varjatud pilget.
Preestrid nõiuvad pooleteise jardi laiuse jäise kattega kõnnitee, mis ei sula kohe ära isegi mitte laavajõge ületades. Ükski välk ei löö jäärajasse ega sellel kõndijaisse.
Melangel: elagu jäärajasõit ning astub rajale. Maha ei kavatse keegi jääda. Millegi pärast meie juures lööb välk jäässe. Lendab laiali jääkilde. Ilmne ja üllatav on, et Kriesha-jää on üsna hea elektrijuht. Jõudes lähemale lume-neidudele küsime kaua sellisel meetod minek aega võtaks. Vastus on kummastav: neli päeva. Igavikulistes haldjates lööb leegitsema ruttamine. Kiirustama paneb teine välk mis tabab Mirandat ja paneb selle kergelt suitsema.
Oskal: kas on ikka arukam Tirosmeuse kokkupakkimisest alustada, saaks äkki Mastiplexile kiiremalt ligi. Teised vaatavad peavangutuse ja kaastundega mulle otsa.
Volabrünn: ma suudaks ehk kahe korraga meid sinna, noh tulemäele teleportida.
Keegi lumivalgukestest: teleportida?
Volabrünn: jah, aga kuhu? Ning liigne träni tuleb maha jätta.
Natasha: meil pole midagi üleliigset, isegi pesu mitte
Alustame Miranda vähendamist. Esimene katse minu. Torkan kääbiksõrmus talle sarve otsa. Peale pusimist käsusõnaga on meil Miranda versioon 2- kentaur, kes vööni on roosade lokkisjuuste a roosaka torsoga kääbikupliks ja siis muus suhtes pooles kaaluosas ehk tonnine kallerdise kamakas. Mirandal on õnnis idioodi kõrvuni naeratus hiili.
Filip- öäkh, öök, õõkh. Oskal: jajaa- satuarym.
Teine katse on meil Erbeliusega ühine, kus uus nipp on üheaegses kääbiksõrmuse kasutamises sarve otsa ja haldjasõrmuse toppimine sabasse. Tulemus ületab kõik Oskali ootused, Filipi taluvuspiiri ja Kratsiku õnnenivoo. Meie roosa kangelane on sattumas nirvaanasse nähes tulemit.
Miranda versioon kolm- haldja pliksi alakeha momentide ja kääbikpliksi ülakehaga, detailidega. Vaat need detailid löövad: esmalt on kahe poole ülemineku piiris kusagil talje piirkonnas umbes kümne sentimeetri laiune reliktne zelee piirkond, kogu Miranda on kaetud roosakate udemetega, kääbiku peas on pikad ja teravad haldjakõrvad. Et sellest vähe nagu oleks on tal kolme kordne büst. Istmik jaguneb kolmeks tuharalihaseks, millest keskmine on sabajupatsi ühendamiseks. Jalad ise- need lõpevad lestadega. Miranda ise aga on üllatavalt väikene.
Filip ei öögi enam, ta nutab. Millegi pärast ei taha tunnistada, et mini-Miranda mudel kolm on õnnelik.
Volabrünn: kutsuge nüüd ülejäänud lumetüdrukud suurele telepordile! Lõpuks laekuvad 24 tüdrikut neist 23 valges ja üks mustas.
Volabrünn: kes on esimene partii, kakskümmend neli?
Ja siis Melangel: aga Melangel sellel Abüssi levelil kohe kindlasti ei tööta.
Haldjatel on kole häbi, niimoodi inimeste ees plindrisse jääda. Vaheversioonid kasutada rändu läbi puude või jää ei saa ka rakendada, sest konstrueerimiseks vajalik lihtnegi teleport pole kasutatav.
Lõpuks kraabitakse nõiduste kambrite põhjadest Volabrünni ja Hinkuse poolt välja “tuulekiirul jalutamine”. Mõeldud tehtud ja veerandtunni möödudes liuglevad kolmkümmend viis kerget udupilvekest juba tulemäe jalamil. Ükski välgunool ega keravälk meid ei ahista.
Lennul näeme kuidas mäele lähenedes tekivad maasse üha suuremad ja laiemad lõhed, mille põhjast kumab vastu hõõguvpunane ja vaarikaslilla laava. Viimane laavavool oli juba üle kilomeetri lai.
Mäe tipust sisse ei näe, seal pulbitseb ja möllab ja tossab. Peakraatri nõlvadel on kaks või võib olla isegi kolm väiksemat kraatrikest. Nähtavust piirab kõike looritav tume ja mustjas udu. Peakraatrist lendab välja majasuurusi just hanguma hakkavaid kivikämpe. Kogu vulkaani jalam ja nõlv on kaetud samasuguse musta killustiku ja pankadega.
Kuid see pole üllatav. Tõeline ootamatus ootab nendest satelliit kraatritest sees pool. Siin kasvavad taimed, leekivpunaste kroonlehtedega päevalilli meenutavad lilled. Lillede varred ja lehed on kaetud tumepeaaegu mustjasroheka ja samaveripunaste värvilaikude mustriga. Lillekesed on endale kasvatanud pikad hõbedaselt läikivad okkad. Lille õies on ilmselt mingid nägemiselundid, sest neist ülehõljumisel jälgivad lilled meie liikumist, painutades oma õisi meid kiikama.
Filip: see meenutab mulle lugu “nagu õieke väljal”! Ainult kurja versiooni sellest helgest loost.
Oskal: see meenutab hoopis palju enam mustade moonide välju Zirdal.
Oskal: kas me pärast mõnda taime kaasa võtta ei saaks?
Volabrünn: raudmats need taimed on Cerilial veel puudu.
Oskal: jälle ei mõisteta minus välja löövat taimi armastavat haldjat, päh.
Siin ringi vaadates leiame kitsama taimestiku vaba ala, kust mingi mäeküljel lösutava rünka taha kaob jalgrada. Jalgraja vahetus ümbruses on “lilli” samuti hõredamalt. Meie ühine oletus- see on Horosmeuse poolse külje avarii sissepääs.
Mäetipul keev laavajärv oma läbimõõduga 15-20 km, võib peita oma teistel külgedelgi teisigi huvitavad ilusaid vaateid (Filipile) ning huvitavaid ja vajalikke kohakesi. Peale kahetunnilist tiirutamist leiame:
– mäel on kolm satelliit kraatrit, mitte neli, või see neljas on kusagil mujal;
– teine sissepääs on mäe vastas küljel;
– esimene sissepääs on selline väike a väikese rajaga;
Teine värav: midagi tõeliselt pompöösset. Esmalt mööda mäekülge kerkivad laiad trepid, suurte ja laiade astmetega. Trepi ülemises otsas olevalt mademelt, õigemini väikselt platoolt on aimata läbi sudu vaade Horosmeuse mägedele eemal silmapiiril. Platool kasvavad need juba tuttavad tumepunased lillekesed. Platoo kraatri poolses servas on mäeseina kinnitatud hiiglaslik must värav. Mustast ainesest väravat on tugevdatud punasest metallist tugevdustega. Värav on umbes kolmkümmend meetrit kõrge ja kakskümmend viis meetrit lai. Selline konstruktsioon võib kaaluda üle saja tonni.
Õhus udupilvekesena hõljudes.
Käes on 17 päev 2ne episood.