Missiooni +17 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 3s episood.
Meiega on Volabrünn, Maranea, ja Kriesha templist inimesi. Lisaks siis Rosinante Darkhart. Korayekeni salk suundub kusagil Horosmeuse suunas. Kolm aheldatud haldjavampiiri on kusagil ootamas või juba leidnud oma saatuse. Jätkumas Renoobiuse torni hõivamise lahing.
Melangel: Maranea, ae, vaatas , mis ülal jänise juures toimub. Vaata nii torni tipu kõrguselt alla.
Melangel on nüüd piisavalt kõrgele jõudnud ja näeb seinale kummuli pööratud pada, mille alt retrivelingi kuusõrmelised käpad siinset sein-põrandat kriibivad.
Melangel: kui uus pada tuleb, siis surun end sinna üles serva!
Erbelius-kaaren lendab relsse pidi edasi ja jõuab suurde ruumi. Relsid kulgevad siin põrandalt seina pidi lakke. Siin rippuvad relside küljes konksud, millega riputatud allolevate pannide kohale mustjaspruunide deemonite laibad või nende osised. Pannides kergelt mulksub vasakult alates mingi läbipaistev vedelik, keskmises kollakas pool-läbipaistev ja viimases, parempoolseimas, läbipaistmatu roheline löga. Deemonite laibad, milledest küpsetatavaid vedelikke aetakse on kunagi kvasitid, olnud.
Ühe vanni all näeb Erbelius “tõelise nägemise” abil sinna peitupugenud mustanahalise retrivelingi.
Oskal: see on kvasitite kehavedelike rafineerimise tsehh.
Melangeli järel jõuavad üles hõljukil istuvad preestrinnad ja kohe sabas Kratsik Filipi ja Mirandaga
Seni panni alla varjunud retriveling kalpsab välja, pistab oma räpase küünise hetkeks suhu ja joonistab sellega õhku poolkaare, mille servast rebides avab ava teise ruumi, millest astuvad kohale veel kaks retrivelingi. Kõik kolm vaatavad ülal tiibulehvitavat Erbelius ja lasevad tema pihta kolm sinist ja kolm punast kiirt. Erbelius kraaksatab rahulolevalt kui tabamused tulemusteta jäävad.
Erbelius tajub lennates, et retrivelingid tekitavad siia mingit telepaatilist tausta.
Kolmik all: kõik, need neetud suudavad resistida, tsirbiripimm, piip, piip.
Melangelile lähim retriveling püüab paja alt välja ronida, kuid et Melangel selle plaani teostamatuks teeb, siis rahuneb oma asukohas.
Melangel liugleb Erbeliusele järele rafineerimissaali.
Melangel: hei, lumeneiud, külma neile retriivlitele!
Maranea: sealt ülalt tuleb välke pidevalt, jadana juba.
Oskal: Volabrünn, kas seda “lendamise arkaani” saaks?
Volabrünn: kas oled ikka oma soovis kindel? Olgu, olgu ära siis mind süüdista!
Volabrünn nõiub ja sajatab ning ma lendan. Lase veel ta nõiduma. Olen näost üsna kahvatu ja näen üldse veidi sassis välja, isegi mu irokees on inetult sassis, pulstis ja sõlmes. Lendan sellise veidra valge ja lluabraidi halda rassitunnuseid kandes kiirelt Filipile järgi udu-nõidade vahelt läbis pressides ja manööverdades. Lennates tunnen, et õhk tundub kuidagi värske. Retriiverite silmad on kuidagi tuhmiks tõmbunud.
Erbelius: lõhnab välgu-elementali järele. Ei teie, tuhnused seal all, te võite mu teenistusse astuda ja mind kummardama hakata
Retriivlid: oot, jääge paigale arutame seda asja.
Vestluse katkestab padade ääres seisvate retriivlite juurde tekkinud kaks sinakasvalget kolmemeetrist lumepalli. Oskal: Kriesha lumesõda pidamas!. Sihtmärgid soputavad endalt vähese lume ja on üsna kõbusad. Erbelius nõiub endale jäiseründe kümne tema ümber tiirleva piraka purika näol. Tsehhi seinad on täitsa härmas. Kümnest purikast viis suunab puunõid all sibavate retrivelingide pihta. Needki plokitakse ja elatakse edukalt üle.
Filip nihutab ennast piki tunnelit edasi.
Jääpurikatest ja lumepallidest häirimatud retriivlid saadavad Melangeli ja lumenõidade suunas kuus hallikashõbedast … petrifikaatset kiirt. Võlur raputab kuuelt hetkeks sinna tekkinud krohvi, lumenõidadele ei saadud üldse pihta.
Melangel: mis iganes see teil seal on, on see üks väärt asi.
Üks retriveling on nõidumas ja osooni lõhn on üha tugevnemas.
Melangel: vaata ette, Mastiplex on tulemas, me üldiselt tema eelsalk ja iga meievastane tegevus on ka tema vastu suunatud. Hoidke end tema viha eest, sindrinahad.
Lisaks osoonile on siin veel midagi, midagi mis meenutab “kaljud mudaks või analoogi.
Melangel: ettevaatust siin tehakse plahvatavat gaaside segu, “paukgaasi”. Oskal: oo kui tark ikka meie võlur on ja milliseid veidraid sõnu ja väljendeid ta teab.
Kaks retriiverit vaatavad nõiduvat kaaslast lugupidamisega: kui tark ta on, kui teda edutatakse siis, ehk võetakse meid tema adjutandiks või edutatakse tema ametikohale.
Melangelile näib, et kuuleb: tark suur Zürk võtab kohe need maha ja saab preemiat.
Potialune retriiver paiskab endalt paja heites selle Filipi suunas. Viimane pareerib lähemale lendavat pada mõõgaga, lüües viimasest lahti väikse killu. Padu kolksatab vastu seina ja kukub alla. Paja alt pääses vabadusse siiski juba kolm retriivlit
Filip, naeratades: tere tulemast!
Melangel kaaren Erbeliuselt: vaakumplahvatust tead, kohe selline tuleb. Ja
Taganeb käiku just tegutsema asunute hammaste alla. Ta püüab küll puudutades ründajat liigsest energiast vabastada. Selle ebaõnnestunud tulemuse tõttu satub ise hoopis retriivli lõugade vahele rippu. Käib mõnus vastastikune üksteise togimine vampiirpuudutuse ja selle blokeerimise vahel. Melangel vs retriveling, lumenõiad segaduses pealt vaatamas.
Erbelius nõiub enda juurde “läga-laine”. (slime-wave). Kõik mis ruumis relsid, konksud, kvasitite laibad ja pannid ning retrivelingid on asunud kergelt kihisema ja lahustuma selles solgis.
Lumenõiad tegelevad just erilist versiooni kaitsenõidustega ja ravivad ning lisavad tegevust soovitavaid funktsioone. Filip lausub tööle draakoni soomuse ja suunab retriivlite suunas ja virutab Melangeli hambus hoidjale mõõgaga, tegelikult järgnevad kiirelt kolm lööki.
Filip: Kratsik, vii asi lõpuni!
Kratsik: Melangel, kas tahad minna?
Melangel raputab eitavalt pead ja Kratsik puudutab hoopis käpaga kohalikku põrandat, peale, mida kõik retriivlik libisedes kukkuvad. Sagivaid ja tõmblevaid tegelasi ulatab Filip mõõgaga veel korra viilutama.
Melangel ajab käe puusa: ma kirjutan oma rohelise pistodaga su vääritu nime sulle anaalidesse ja torkab viimast verehõbedast pistodaga.
Ebelius, mis oleks kui teeks “tule-lööki”, Endlil võtku siin ju nii kitsas, ei mahu ära.
Lumenõiad: mida me võiks teha?
Melangel: virutage mingi nuiaga!
Filip: kas ma lõpetan?
Saanud jaatava vastuse läbistab “tema paladiinsus” Melangeli pitsitaja ja see paiskub väikse plahvatusega laiali, pihuks ja põrmuks.
Filip, maaslamavatele ja siplevatele retriveloidide: mis jalgade puhkamine see siin olgu! Ja lööb ja lööb ja tabab mõlemal korral
Oskal: laske mind ka ligi, laske meid ka lööma. Kratsik triivibki õnneks kõrvale.
Astun käiku ja lasen Airemisel ja Tryanthel tegutseda. Esimene põrandal koperdav tegelane kustub teise hoobi järel. Viimane kolmest kogeb rõõmu tunda täpset, eriti täpset tabamust ja paiskub ka plahvatades laiali.
Mõõgad läigivad, heidavad helke ja valguslaike enda ümber. Mõne “valgusjänku” asemel on küll “varjujänku” kuid vaatepilt pole sellest kehvem. Kitsast koridori täidavad meloodilised helid, nad laulavad, kuid ilmne dissonants hoidjaga, kes ei suuda viisi pidada õieti. Kirjad mõõkade nimedega helenduvad punakalt, nagu ka mingi punane jälg ikka veel üliteraval lõikepinnal. Nad on säilitanud oma algse puhtuse, ei ole neil verd ega seda retriivlite vereasendus substantsi.
Erbeliuse juures toimub plahvatus. Hetkega tekib vastu seina lajatav tulekera. Oskal: siin on jälle vaikne, enlil, jälle kurt. Ruumist on kadunud ka kattev lima, siin ja seal aurab-suitseb mingi loiguke seda.
Melangel: nüüdsest olen buf-bot! Oskal:?. Melangel mentaalselt: see, kes toetab nõuga aga mitte jõuga.
Nende sõnade järel manab Filipi mõõgale teravuse (keen edge). Saanud hakkama liugleb Erbeliuse vaadatud ruumi, kus näeb kui vastasseina juurde kogunenud kolm vastalist ukse pihta trummeldades väljapääsu püüavad saada. Ukse tagant kostub mingit krabinat. Melangel leiab, et neilegi siin ei tee väike liuväli paha ja nõiub ukse ette libeduse (grease). See keda Zürkiks peeti omab õnne või õnnetust jalule jääda.
Melangel: te võite vastata või mitte!
Nemad: Melangel, mine sinna või tänna.
Lendan kohale, mõõgad kohe kutsuvad end kasutama, nii suurepärased on nad. Esimesena on vastaseks Zürk, keda jätkub kolmeks liigutuseks.
Viki: ei-ii!
Oskal: jah, mida mida?
Viki korraldan plahvatama kaks korda mõõku liigutades. Japule jõuan viimase liigutusega veel ühe hoobi anda. Mida alles nüüd märkan on see, et retrivelingide pilgud on ainiti klammerdunud mõõgatuttide külge.
Erbelius, rajaleidjaga: sellest uksest läbi minna parool on “tuhat ja tuline”.
Erbelius: teate ma mõtelusin siin uue tantsu välja: viie labajala stepptants.
Saabunud Filip lööb st tahab lüüa Japut.
Japu: kui te mind tapate, siis ma plahvatan ja te surete!
Filip: sinu plahvatus ei hävita minu ilu, “mis motiivid” näitavad, et Japu ähvardused on kahtlased.
Japu, tõusta katsetades, satub mu mõõga ette, visa, elab üle ja vaatab mind ja Filipi petrifikaatoriga. Pudeneb krohvi minult ja Filipilt, sest peame vastu.
Japu: kõik on persses, mis mõtet on teil mind tappa, ma ei saa te vastu! Ma pakun diili: minu elu teie elu vastu. Filip, sina ometi kaitsed, paladiin ju.
Filip: mis sust kasu?
Japu: hakkan heaks
Filip: mis kasu et heaks hakkad.
Melangel: ilma plahvatuseta oleks te veel elus.
Japu, ulgudes: mina ju plahvatust ei teinud ega korraldanud.
Filip: ei saa tappa vaja … .
Japu: ma luban tõesti, et tõesti hakkan heaks, kuidas te ei mõista, kuidas te ei kuule.
Preestrinnad jõudsid üles ja käigust kostab veel vaid Volabrünni roppu sõimu.
Melangel: milline see balor on?
Volabrünn: tulipunane, kuldsete küüniste ja kihvadega ja ajab hingates sinist tuld välja.
Teen halastuslöögi ja lõpetan tema Japu abüssiliku eksistentsi. Erbelius lausub vajaliku ukse juures käsusõna “tuhatuks ja tuline” ja peab siis üle kordama, et õieti öelda ja alles nüüd klikib uks ennast lukust lahti.
Melangel: las nüüd Rosinante tuleb ka siia.
Filip läheneb nüüd uksele, autonoomselt mitte kratsikkantuna, ja otsib selle juures lõkse. Kas või mis oli kuid hetk hiljem ripub Filip ukselingist kinni hoides mingi kohaliku söögisaali laes kroonlühtrist kõrgemal. Lühtri musti küünlaid kandva ratta läbimõõt on kolm meetrit ja ripub raudkettide otsas laes. Täpselt all on toidulaud, mille kummaski otsas on suurea toolid ja kahel pool kõrval kolm kokku kuus tooli, inimestele parajad. Nendel väiksematel toolidel istuvad kuus piiritult ilusat tütarlast tumedates tikitud mantlites.
Filip, rippudes: tere tüdrikud!
Kratsik: küll on naisi, küll on tibisi.
Avaneb uks läga ja plahvatusega lagastatud ruumi ja oma nina pistab sinna veel üks retriveling. Kostub “oh sa vana pask” uks tõmmatakse energiliselt kinni ja kohe klikk-klikk-klikk. Kellelgi on kiire lukkude ja riivide sulgemisega kiire.
Melangel mulle ja Filipile: paladiinid, teid vist nimetati sitamonstriteks.
Olen ennast ülehindamas, kuid et keegi ei taha läbirääkimistesse astuda lennutan end alla, et esitada veenvad argumendid, lastes Tryanthel ja Airemisel ennast esitleda. Esimene ümber veendatav lahkub peale teist nooti, teine vajab pikemat laulu ja kolmanda jaoks jääb veel ajast puudu.
Filip laseb ukse lingist lahti ja kukub teisel pool lauda ja asub seal keskustellu. Saates põrandale kahe esimese juurde veel ühe ja haavates teist nii, et loa saanud Kratsik selle ära kratsib ja küünistab, rippudes ümber veendatava sukkubi küljes pea alaspidi.
Filip: hei teie kaks, te võite minu pärast võidelda, kes ellu jääb on edaspidi minuga.
Filip: vaadake nüüd, vaadake, siis teate kuidas naised mu pärast kaklevad.
Vaatavad kaaluva pilguga ja astuvad võitlusse tormamise peale sammu eemale. Söögisaal mattub pimedusse. On lihtsalt pime. Näeme kerges maagia helenduses kuidas avaneb luuk õhku ja kuidas sukkubid ära lipsavad ja kuidas balor sisse astub. Balor on meie jaoks üleni tumesiniste ja lillade leekidega kaetud tume kogud, kellest siit sealt eraldab praksatustega helesiniseid sädemeid. Tema ühes käes on leegitsev mõõk ja teises piits.
Filip: tere minu valdustesse!
Balorg valmistub Filipile sisse sõitma.
Balrog: sure koer … või võtaks sind mõne nõidusega?
Filip: proovi vaid, kahetsed!
Toimub midagi, arkaanset, mida keegi ei suuda vältida ega vastu seista.
Uus olukord: seisame hirmust värisedes kohas, kohas kus pole mõistet ülal ega all, vasakul ega paremal, on vaid tumehall udu, kajamas kas siin või lihtsalt meie kõrvus balrogi ropp ja rõve needus ning pühaduse teotus Kriesha ja trauthade asjus.
Igal juhul pole me enam püramiidis vaid kusagil tühjuses. Isegi Melangeli kontrollisõrmus näib mitte toimivat.
Volabrünn: me oleme reaalsuskihtide vahelises kohas, tühjuses. Ilmselt oleme me siin ühe päeva, see oli mingi variant plasfeemia arkaanist, niipalju kui ma jälgida jõudsin. Siin on vaid lahti küsimus kas Renoobius ise saab siia tulla.
Melangel: tegelt on lahtine ka see kaua meie siin oleme, selleks peaks keegi, näiteks sina Volabrünn “magismus analüticus” (analyze dweomer) tegema.
Sellises uudses olukorras me siis oleme. Kogu kamp see on meie ja vist üheksa krieshiitlikku usufanaatikut keset tühjust. Meie maagilised paunad ja taskud on pahupidi pööratud ja ribadeks. Kõige enam kraami näib olevat Volabrünnil ja Maraneal. Hinkuse varjujäämise tõttu on tema arsenali raske üle lugeda.
Korjan oma vähese laiali pudenenud kraami ülesse ja laon seljakotti, mis nüüd harjumuspärase kaalu omandab. Oma saabumiskohta jätan fikseerima ühe brechti hõbemündi, seades nii et seal kujutatud kuningas või jarl vaatab suunas kuhu ma saabudes vaatasin.
Käes on 17 päev 4s episood.