Missiooni +17 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 4s episood.
Kohal haldjad koos kaaslastega, nende hulgas kaheksa lumeväljade preestrinnat ja üks naine mustas. Meie kõige kõrval vedeleb kola lademes.
Lumeneiudest keegi: see siin on võrreldav kohaliku suletud Abüssi kohakese “varjuga”
Melangel püüab “läbitungivamalt” vaadata balorit, kuid näeb vaid halle keeriseid. Miski temas ütleb, et sellisel juhul on vaadatav kaitstud sellise tegevuse eest
Melangel: Volabrünn kutsu see sinise leegiline siia!
Volabrünn: kohe, kutsun!! Ai raisk, ta ei tule. Samal ajal avaneb pooleteise meetrine ava, kust paistab kerakujuline eresiniselt sädelev moodustis, millest kahes suunas, näiteks üles ja alla keerlevad spiraaljad elektersinised juuspeentest kimpudest keerised. Ümbritsevas ruumis on seina ääres rõdu koos ühendavate ringkäikudega.
Hinkus: Volabrünn, mida sa nüüd tegid?
Volabrünn: Enlil teda võtku, ta neetud ei tule.
Melangel: miks?
Erbelius: äkki on kasutatud dimensionaalset ankrut.
Melangel: Volabrünn, mida sa siis ära ei suutnud teha?
Volabrünn: antud juhul pole asi jõus, vaid ettevalmistava aja olemasolus. Muide kui te tahate samasse ruumi tagasi minna, siis seda ma suudaks, kuid selleks kulutan iga kohaleviidava peale ühe elava ja ennast tahtlikult ohverdava elusa hinge.
Hinkus, vaadates kurvalt oma kolahunnikut: mu “sügav-tasku” on ribadeks?!
Erbelius koos Volabrünn, itsitades: tavaline Abüssi seikluse pärss see on.
Volabrünn: see Abüss on ise üks parajalt sügav “auk”.
Preestrinnad: meil ettepanek, võiks minna ja üles korjata Korayekeni salga “taskutes” oleva kraami.
Hinkus: see oleks vargus!
Erbelius: solvamine, kas saab täna duelli või mitte, see on see küsimus!
Preestrinnad: jälle sa mõistad valesti, nagu mingi paladiin oleks, ise veel haldjas. Me läheks ja võtaks nende kraami kaitse alla, et see nende hukkudes pihta pandud ei saaks.
Erbelius: ja üldse on see laenamine.
Kratsik: loomulikult on see laenamine, vähemalt üks haldjas jagab omandisuteid.
Hingetõmbe hetk kui esimene adrenaliin põletatud püütakse meenutada ja meelde tuletada teavet, mida võiks vaja minna. Blasfeemia arkaan, millega meid siia visati kestab standardselt ööpäeva. Kas ja kuidas võib see olla erinev olla toimunust taandub vaidlusele kui palju antud Abüssi leier lubas maagiat muuta.
Mina süüvin veidi väravate omapärasse Darkgate ja meie, no kelle oma saab see ikka lõpuks olla, torni seisukohalt. Kuidas üldse selline objekt läbi väravate liigub? Mis iganes kuid eriti ei tule hetkel ette kuigi sai ju aasta loetud.
Melangeli katse Matroosat ja tema roheliste kivide järgi vaadata ei lõpe ka just hästi.
Hinkus: nii, tugitooli ja veinivaati ma kaasa küll ei tassi!
Melangel: aga huvitav oleks kui keegi katsetaks köietrikki, kas õnnestub maailma hulluks ajada.
Volabrünn: morbrünnilikult loomult “halb” mõte.
Siob Melangelile: kuule kuidas sa nii nõmedas seltskonnas liigud.
Melangel: maailma ebatäiuslikkuse tõttu ei saa alati järgida morbrünnilikult kõrgeid standardeid.
Melangel: saast ja sudu! Verevõimed ei tööta ka siin!
Volabrünn: kui see Abüssi kiht on suletud siis iga summoonitud elukas tuleks kohale sealt. Elik ettepanek: hakkame aga kutsuma ja duumima.
Melangel: ja kutsumiseks piisab kui ma vilet puhun, nagu vosid ütleks, noogutus preestrinnade suunas, nagu milenkid oleks kohal.
Üllatav on, et nüüd kui verevõimed ei toimi on Maranea, oma kuldjuukselise soenguga, pea sama ilus kui Filip ja igal juhul ilusam kui ennem. Oskal: mina pole veel jooma hakanud, ja antud nähtus on minu jaoks seletamatu.
Filip: kuule kas sa kasutad muidu inetuks tegevat verevõimetel põhinevat iluplastikat?
Maranea: jah, see on plastiline operatsioon soengu osas.
Oskal: mina ka kasutan sellist nippi, ja näitan veidi sassis irokeesi.
Filip: nagu ma rõõmuga või nentida näen haldjate mõistmist sellisest võimsast faktorist, kui ilo-maagia. …ja järgneb loeng ilust ja väljanägemisest kui esmasest faktorist vastaste närviajamisel ja võitmisel.
Filipi suupruukimine ärgitab vaidlema Melangeli. Vaidlus on nii tuline, et Siob palub juba luba , olukorra selgitamiseks tulekuule arkaanida. Luba talle siiski ei anta.
Erbelius uurides Volabrünni kolahunnikut: see et kas ma ühte diaarat saaks?
Volabrünn: loomulikult aga mis ma vastu saan? Lõpeb kui üks diaara saab vahetatud mõne bambusridva vastu.
Erbelius: nüüd saan ma balorit teha!
Volabrünn: tee parem üdini-paharetti (pithfiend) ja üldse on teisigi kõvasid tüüpe.
Preestrinnadel on kulda! Oskal: kus on päkad?
Melangel: kas komplekti ravijooki saaks? Lõpuks saab see soov lahendus kui võlur võtab kohustuse kanda kümne kilo raskust kuldrahakotikest. Ärisse liitub veel Filip, kes ka ära koormatakse. Temal on teenuseks kümnis kantavast kullast.
Erbelius avastab üllatuseks, et käo-mantli “taskud” on terved ja endiselt “sügavad”. “Rebase” kompass ei näita momendil midagi nagu ka liivakell, mille arust aja kulgemine siin häiritud pole. Liivakell on küll ikka veel Filipi käes hoiul.
Kratsik: tagasi endise teema juurde, paladiinide siin vedelev kraam tuleks ikka üles otsida ja kontrolli alla võtta.
Filip: toetan kõigiti antud ettepanekut
Erbelius tunduvalt heledamaks tõmbunud Kratsikule: kas sina suur varanduse valvur ikka vahetevahel peeglisse vaatad?
Hinkus: ilusaid asju ei taha näha?
Kratsik, kahtlevalt: meil, kratsikutel, on oma meetod iluga ja ilus võitlemiseks, lihtsalt me saadame selle “teise ilusa” ära.
Hinkus: Filip su motiiv Korayekeni bande paunade suhtes on läbinähtav!
Kratsik: ja sina Melangel, mida sa seal vaikid, peaks ikka ilust pidama ja minust midagi arvama!
Melangel: peangi, näiteks võiksime me kullast mälestusmünte vermida: lõpliku kaose kirik Abüssis!
Melangel paneb kaela kõik neli medaljoni ja ette rohekad prillid ja süüvib omadesse mõtetesse. Mina laenan tagasi kääbikusõrmus ja muudan ennast oma vähemasse vormi.
Hinkus: veinile! Keegi ei lase korrata ja oi üllatust, näib et kõigil on tassid isegi ühes. Peale kolmandat toosti läheb lauluks preestrinnade poolt, kelle bõliinad on kuidagi kurvavõitu. Hinkuse soovile midagi lõbusamat kuulda, vastatakse, et elu külma ja karis Vosgaardis ei soosi just lõbusamaid teemaarendusi.
Hinkus: te olete üldse mingid dominad!
Lumivalgukesed: enam vähem, usulise ekstaasi jaoks on hea … peksmine, rooskamine, piitsutamine, pitsitamine. Näiteks võtad kinni “hea” vangi, rooskad kuni hea hakkab, või annad kelladesse, ja hakkab jälle hea. Me suurte kaigastega ei peksa, väsitab liiga kiiresti ära.
Hinkus: ja soola haavadele ka ei tasu puistata, piitsade ja rooskade happesse kastmine on palju tõhusam.
Melangel, mentaalselt: selle veiniga võiks siin suuri asju korda saata, näiteks kõikse kaose preestrinnad läbi tõmmata ja vaadata, mis sellest välja tuleb. Oskal: jajah eriti uudne kogemus kääbikuna ja huvitav milline lõpptulemus nii ettenähtud aja pärast oleks.
Meie katsed lumeneide ärarääkida ei kanna kuidagi vilja, neetud usufanaatikud, isegi uusi punkte kiriku doktriini sisse suruda ei õnnestu, kuid selle eest kuuleme vastu s. . ikaidfantaasiaid kuhu ja kuidas siin abüssis lund ja jääd kohale manada. Tundub et veini ei ole meie lumivalgukeste jaoks piisavalt.
Melangel räägib oma teadmistest imelikest inimestest, kellele meeldib ka mingi vastlate nimeline lumenõidus. Need inimesed võtvat piisava lume korral ammud ja käivat, siis hiinlaste, ka inimesed aga teist tõugu, pikkasid Liu’sid otsimas, keda siis lastakse ning mida pikemalt saavat lasta, et Liu elus püsiks, seda pikemad olevat pärast õhtul voodis linad. Oskal: vähe sellest et haldjad hullud on, inimesed on ka!
Oskal-kääbik loobub fanaatikute ärarääkimisest ja katsetab “salapärane” mustas peal. Tumepunaste juuste ja … järjekindel vaikija on Erbeliuse loodusloo arust mingi segu vosist ja brechtist. Täielise läbikukkumise osalisena sean ennast veinivaadi juures sisse ja jälgin Filipi ponnistusi, kes omakorda leiab, et usufanaatikute asemele vedamise asemel tuleb sihtmärki muuta. Hoolimata Filip Ilusa ilust ja kohale nõiutud lilledest, pole talgi muud edu kui, et vaikija võtab vastu talle ulatatud õie ühel põlvel tema ees põlvitavalt Filipilt, sügab viimast kõrva tagant ja pöörab selja. Lumeneiudelt uurides, et kes too salapärane on saame teada, et templi julgeoleku spetsialist, templi traditsioonide kohaselt ametinimega tšekistka.
Erbelius: te võite ettekujutada kui hea see bard voodis on! Vastuseks kostub kaheksahäälne südantlõhestav ohe. Neiu mustas ei ohanud.
Hinkus: preestrinnad, kujutage ette te olete absoluutselt õigel hetkel, õiges kohas ja koos meie Filipiga. Saateks juba südantlõhestav kaheksahäälne oie.
Kõigest hoolimata preestrinna säilivad oma usus, et Kriesha ei pidavat sõjas säärast vaba aja veetmise vormi heaks. Isegi Oskali väide, et see oleks sõja ja surmatantsu väärikas osa ei ole mingit toimet.
Ühel hetkel kaob meie keskelt Erbelius!!! Seltskonna seisund on juba küll selline, et me ei lase end sellest häirida. Erbelius lihtsalt kujutas ette abstraktsiooni, et “all” on kusagil seal jalge all ja … hakkas kiirenevalt kukkuma … . Kuidas peatuda? Kajab joobnud Oskali mõte mentaalses väljas … mis oleks küll kui asjad kukuks ülesse. Õnneks pole Oskalil mingit selge kujutluste jaoks piisavat mentaalse kontsentratsiooni võimekust, sest Oskali jaoks on ainult üks oluline siht, proovida joobeseisundit kääbikuna.
Innustuse ja idee saanud Erbeliuse kukkumine muudab suunda ja trajektoor on nüüd märgitud väljapääsu leidnud kergelt seeditud veini ja maomahla tilkadega. Me ülejäänud kuuleme hetkeks lähenevat vihinat, aga tume udu ei lase Erbeliust visuaalselt fikseerida.
Kukkumine ei rahulda Erbeliuse, kes muudab enda pelikaniks, et oleks koht kuhu panustada hinnalise väljapulbitseva haldjaveini jäänused. Tiibu lehvitades on võimalik küll kukkumine lõpetada kuid väsitav see on.
Tagasi vaadi juurde on küsimus, mis rajaleidja arkaaniga vastuse saab. Nüüd juba kotkana liueldes vaadi suunas. Viimasel hetkel ja hilinedes püüab Oskal vaati kaitsta röövlinnu ründe eest.
Ajan ennast kohevile, katkun soomussärgi paar haaki lahti ja hüüan tuikudes küüntega vaati klammerdunud kotkale ja kaaslastele: kaitske meie reliikviat, vaati, meie prohvetit!! Ja komistan tünni otsa, viimase najal siis mingisse endaarust vertikaal asendisse jäädes.
Erbelius, haldjana: vaat see oli lend! Oups, kadus tšekistka.
Erbelius, eks ta läks ka “reisile”!
Hinkus: kuulge kas sellel teie tšekistkal on kõik asjad kodus? Ta kadus just.
Preestrinnad: pole viga, see turva spetsialist on mujaltki välja tulnud.
Melangel: mida te templis ebasurnutega teete?
Lumeneiud, võistu seletades: need elusad on vahetevahel korraliku rooskamise jaoks liig haprad. Aga roosates ja õigel ajal “arkaani” eluga mittesobivad vigastused kasutades, saab roosata kaua kaua.
Laekub tšekistka, kes sünoodilise orbiidil jääb meie ehk vaadi ümber tiirlema, näoga vaadi suunas. Hinkus, kujutab tõmbekeskusena turvašeffi ja kukub matsakaga viimasele otsa. Katsed eemale leviteeruda lõpevad kaaslaseks saamisega, tehes kiireid tiire ümber meie tiirutava tšekistka. Oskal-kääbikul läheb süda pahaks seda nähes. Tuigub esmalt Hinkus “braelahimi” vibu juurde ja laseb valla pakitsevad kasutamata arkaanid viimasesse ja komberdab seejärel kiiresti oma seljakoti ligi ja klammerdub viimasesse. Norisema hakkav haldja-kääbik ei näe kuidas “salapärane” taas kaob.
Kratsik: kas veel on veini vaja, ma võin teha.
Volabrünn: väärt mõte, ma panen ka vibusse midagi, aga ikka midagi tõhusamat. Salvestatuks osutub üheksanda astme arkaan.
Aega mööda seltskond rahuneb ja uinub/mediteerub kobaras.
Saabub 18s ärkvelolek missiooni algusest.
Ärkan mingite koledate nägemuste peale: Ma olen mürgitatud ja neetud. Oo kui halb on. Keha on kaetud külma higiga ja toibuma hakkavad vositarid oma palvetega ei tee asja kenamaks, sest tundub, et ümbritsev tume udu läheks härma kui vaid saaks. Oskalile aitab, ta võtab kääbikusõrmuse ära ja haldjasõdalasena ja tunduvalt parema enesetundega annab sõrmuse Kratsikule Miranda normi viimiseks. Toibuv Erbelius topib oma käokuue taskutesse suuri kirveid ja bambusritvasid.
Oskal: meid võib ees oodata varitsus, kui tagasi satume torni.
Melangel: Volabrünn, tagasi minnes teeme meeskonna tööd, vaheldumisi saadame balorit labürinti ja maname talle nuhtlusi kaela.
Erbelius: kas keegi saaks vaadata, millal toimub tagasiminek?
Oskal vaatab vaadi järele ja selgub, et kõik mis oli vabalt siin ja polnud meiega kuidagi füüsiliselt seotud on kadunud, sealhulgas ka veiniaam. Selle tegevuse saatel tekib maailma kuidagi mingi reaalsus tasand juurde, justkui mingi uus toon ja sügavus. Kostavad kõrvalised helid, näiteks tilkumist, ja niiske õhk me ümber. Melangel märkab esimesena meid ümbritsevas pilkases pimeduses seina ja põrandat.
Käbedalt algab arkaanidega valmistumine tulemiteks, mida uus koht nõuda võib
Erbelius: Melangel, mentaalne ühendus toimuma ja ruttu!
Melangelile oli see soovi edastamine vist ebavajalik, sest ühendus haldja salga liikmete vahel on taas pea kohe olemas ja Melangeli liigutused arkaanitoetatult kiired.
Melangel: see on mingi koobas! Oskal, sähman endale “maagilise soomuse”.
Melangel: piip Ruornil, me oleme tagasi templis!
Meie preestrinnad on kuidagi loppis, moraalitud kuidagi.
Maranea: pole häda, valguse väed on varsti siin, nad jõuavad, nad sõuavad!
Melangel: Volabrünn, vaata, et sa ei unusta seda balori võitlemise valemit, et saadame teda vaheldumisi labürinti ja nokime teisi maha.
Rosinante Erbeliusele: tead ma olen ikka tõesti vampiir, aga tegelik mure on see, et paladiin sai otsa, ta on kohe täitsa kuiv.
Teeme kiire arvestuse kuidas minna baloriga suhtluse teisele ringile. Sel ajal tabab Erbeliust tunne, et teda ”kobatakse”. Erbelius näitab keskmist sõrme, mentaalselt. Kuid kuulates kas suhtlemine on ohtlik või ohutu ja et näib ohutu, siis kontakteerub.
See on Jussuf Korayekeni salgast. Jussufi teatel on nad kandnud raskeid kaotusi, surnud on kaks paladiini ja kolm tõsiselt haavatud. Moruse torn, aga nende käes ja Morus ise aheldatud. Ust Vee juurde nad pole veel leidnud.
Erbelius teatab meie baloriga kohtumise esmastest tulemustest ja et me lähme baloriga teisele ringile.
Jussufi vastusest tuleneb, et nad on rahul, saavat isegi puhata. Kaheksa paladiini olevat torni platvormil ja kaheksa all väravas vastuvõtu komisjonis ning kaheksa põõnavat. Kõige keerulisem on tegelikult laipade küsimus, sest neid on vaja eest ära loopida ja lükata. Aga Korayeken olevat nende poolt, sest välku taguvat, ja saatvat neile koguaeg piisavalt vastaseid. Hukkunud olevat neil tekkinud torni vallutamisel.
Koht olevat üldse täiuslikkuse jumalikkuse lähedane: terve õhk füüsiline ja meeldiv töö. Kuid kahe päeva pärast võivad lood ikka negatiivse pöörde võtta.
Erbelius: Jussuf kas olete kindel, et keegi torni teleportida ei saa?
Jussuf: seni pole küll kedagi tulnud! Põhiliselt on kvasitid ja mingid “lemmingud”. Oskusi ja praktikat koguneb ka süle ja seljaga.
Erbelius: õnn kaasa, lycka till.
Jussuf: vaadake kui seal olete, siis äkki leiate meie prohveti, see võib olla igas plaanis. Ära saab tunda, et ta kannab valget rüüd ja “kätt” kaelas.
Erbelius: olge ettevaatlikud, eriti kui keegi üksi tuleb, siin püütakse petta.
Jussuf: pole viga meil selle jaoks tüüp protseduurid! Et kui tuleb keegi ilma isiksus-moraali maatriksita (alignment- imm) lööme maha, või kui see on aga pole “hea”, siis lööme ikka maha. Ja kuna “hea” alla võib peituda “kuri”, siis lööme ikka maha. Alguses oli neil värav üleval, kuid seal tornitipus oli kole igav oodata ja praegu hoiame väravat avatud. Vahetevahel tõstame küll üles, et saaks kellelegi kaela lasta, kuid all hoides on meil isegi kvasiti-laiba lükkamise sahk valmis meisterdatud. Kogemusi on nii palju et spetsialseid löövaid löögi-torke tehnikaid on juba mitmeid, mõnel juba kolm erinevat.
Jussuf: side lõpp
Erbelius: lõpp.
Hinkuse ja Erbeliuse abil pilv-tuulekiiruselisteks tehtuna lendame Renoobiuse torni suunas. Lend on üsna ohutus, sest Erbelius informeerib alt, magma, ja ülalt, välk, lähtuvatest ohtudest õigeaegselt.
Renoobiuse torn on vanas kohas ja nagu ennemgi vulkaaniks maskeeritud. Tema tegelik geomeetria avaneb alles suitsu ja udu seinast läbi saades. Ikka endine topelt tetraeeder püramiid, mille sissepääsu valvamas kaks sfinksi. Meie kahelikõrvajalgne on taas sfinksiks saanud.
Hinkus saab alles nüüd mahti vaadelda ümbritsevat liivavälja, mis samas kaetud halja rohuga lähemalt silmitseda. Ikka endine laavajärv alla ja selle kohal hõljuv räbu ja tuha kiht.
Hinkus, lähenedes sfinksidele ohutusse kaugusse jäädes: kuidas on, kas hakkate mõistatusi lahendama.
Sfinks: meil on “INSTRUKTSIOON”, et kui te võtit tahate, siis see teile tuuakse.
Erbelius: kes toob võtme? Auguurne arkaan: kas võtme tellimine hea või halb- vastus halb.
Melangel: Hinkus pea nüüd, hei teie seal, ma annan teile võimaluse minu poole palvetada! Vabal hetkel loeb Hinkus nooli ja paneb neid valmis.
Sfinksid: palume, ärge hakake laskma! Te ju olete head!
Melangel: see ju Abüss … .
Sfinksid: see pole aus.
Filip: meie AUStame kohalikke olusid.
Sfinksid: me saame teie jaoks sõrmuse välja tellida, te ju tulite seda saama?!
Hinkus: mis ku…i võtmest te jahute.
Melangel: me ei tulnud saama, me tulime andma.
Filip: ja siis me kukkusime alles andma; ja küll nad siis jooksivad, …. meie järgi.
Sfinksid: noolte laskmine on ajaraisk, ausõna!
Melangel: pole hullu, te ei teagi veel kui kiiresti ta laseb!
Sfinksid: armsad sõbrad … ei …. ei.
Melangel: mõistujuttu tahate kuulda- olid mõned sõbrad kivist paadiga laavajärvel sõitmas ja üks kukkus välja, aga ta sai pardast kinni ja püüdis ennast paati hiivata. Tõuseb sõber ja virutab paati ronida püüdva tegelase näppude pihta. Ronija: mida sa hull teed, aidake aidake. Aeruga tegelase kaaslane aga kostab: ei mina usu seda sfinksi möla … viruta talle!
Sfinks: surm siin või siberis.
Hinkus läkitab neli noolt neist kaks jutukama pihta, kes peale seda mõlemast tabatuna üsna löödud, ja kaks teise suunas, taba seda ühega.
Hinkus: Erbelius, mis sa arvad, kas nad on veel ohtlikud?
Erbelius hinnates sfinkside moraali: hetkel ohutud. Ja nõiub arkaani rajaleidja torni südamesse.
Melangel: Hinkus, toeta mind seni kui lendamist nõiun.
Leiab aset suur ahel-nõidumine, milles Melangel sõnab lendama Maranea, see omakorda minu ja Filipi. Tšekistka kannab enda eest hoolt ise.
Kratsik: aga mul on nüüd süsteem, ma saan lahutada endast iseseisvalt tegutsema iga jäset ja pead ja oma südamed saan ka päris mitmesse kohta panna, neid tervelt kuus.
Erbelius: hea küll, hea küll, aga kus su südametunnistus on?
Filip: ärge norige teda, ta on väga andeka südametunnistusega.
Erbelius: palju juttu vähe villa, eriti Kratsikul, seegi pleekinud, lähme sisse! Nii öeldes manab endale “tõelisuse nägemise” ja ees minnes juhatab meid ohutult sisse. Jõuame läbi niis sissekäigust ja laskume alla lukustatud ukseni.
Melangel: Hinkus vaat siin käis sul see preestrinna närvidele!
Melangel ja Maranea “koputavad” lukud lahti, kuid meile on üllatus. Ukse taga olev sein on kinni müüritud.
Erbelius: ettevaatust, see sein on otsekohene oht! Fantasm-tapja, on sellesse pandud! Otsene oht psüühikale.
Melangel: Volabrünn, see on kangesti sinu teema moodi!
Volabrünn: olgu, ma räägin temaga veidi ja poeb meist mööda suur seljakott seljas. Peale mingit pusimist ukse juures ulatab ta avatu peoga käe meie suunas, selles väreleb väike must leek.
Volabrünn: kas seda keegi endale ei soovi? Kuna ei soovi, ma ju näen, siis jätan endale.
Erbelius: ohtu ei ole, sein ise on illusioon, käiku sisenemine ohtlik, loobitakse nagu ennegi saasta kaela.
Erbelius lendab koridori ja saab kaela pajatäie hapet ja paja, mis erinevalt happest teeb veidi haigetki talle.
Melangel: Erbelius, kas tõstan paja telekineesiga üles?
Erbelius: tee kui tahad!
Pada kerkib poolteist meetrit, kui käib järgmine kolakas, kui järgmine pada alla lendab. Melangeli telekineetiline lihas suudab toime tulla veel mõlema katlaga. Kolmas happe-pada tabab Erbelius ja välja pritsinud hape Melangeli ja Hinkust.
Erbelius tõuseb veel ja juba ootav retriveling püüab teda petrifitseerida. Hea retrivling kes püüabki.
Erbelius: ah et sina tuled mind kivistama, ma sulle … . Mis iganes Erbelius öelda tahtis jääb kuulajata, sest võimalik publik tormab minema. Ju on meil juba mingi kuulsus kohalikus asurkonnas.
Jõuame ülesse, kui kostuvad mingid helid.
Melangel: Volabrünn, ole valmis.
Volabrünn: mina ammu valmis!
Erbelius: ees, järgmises ruumis oht.
Erbelius, Hinkus, Melangel ja Volabrünn on juba ülemises põikkoridoris, kui suures ruumis eespool plahvatab kogu õhk.
Volabrünn: ei paska, teete siin mürtsu jah?!
Erbelius: hei lumeneiud, ravige!
Vosid: seda peate te saama.
Ootamatult hakkab rääkima ees seisev uks: austatud haldjad, teile ma halba ei soovi, kuid kätte saades löön teid ükshaaval maha, seekord.
Melangel: meie ka, meie lööme ka maha ükshaaval ja hulgi!
Ukse avamise küsimust uurib Filip, see on nüüd arkaanidega toetatud. Avamisel toimib ja avaja sureb
Volabrünn: kas anname minna või … ? Hea küll, minge nüüd heaga uksest eemale, näiteks šahtini välja.
Kümne sekundi pärast, Volabrünn: võite tulla!
Jõudes Alusteri suur nõia juurde, Filip küsib: mis siin oli?
Volabrünna: vana labane trikk.
Melangel: mis ikkagi täpsemalt?
Volabrünn: mind püüti jälle ära tappa, igav, ei mingit fantaasiat, int-olenditel.
Melangel: balor oli?
Volabrünn: looda sa, mingi succub oli.
Melangel: mida ta tegi?
Volabrünn: ta lõi enda vastu mu kätt surnuks, ja näitab meile oma habrast käekest, ja pettus nii, et “lendas ära”.
Käes on 18 päev 1ne episood.