Missiooni +18 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 1ne episood.
Kohal haldjad koos kaaslastega, nende hulgas kaheksa lumeväljade preestrinnat ja üks naine mustas ja loomulikult Renoobiuse vastuvõtu komisjon.
Alt olevast ruumist ukse kõrvalt vaatabki meie suunas üks tumedas tikandites keebiga sukkub, kes hoiab käes hõbedast pulgakest värvitu kristalliga otsas. Sukkub on nüüd oma loomulikus vormis ehk tiibadega ja deemonlikult ning universaalselt ilus, ehk mitte enam ilus haldjate või inimeste jaoks vaid “lihtsalt ja ekstremaalselt ilus”.
Erbelius testides arkaaniga “ettetunnetus”: see seal all on vahetu oht, aga sisenejat ähvardaks nurga tagant piits.
Erbelius sukkubit vaadates: teate need sukkubid on ennast hästi “ilusalt” standardiseerinud.
Melangel: käivad ja küll kui kott pähe tõmmata või suu täis toppida. Oskal: demonoloogiast ei tea ma õhkagi vabandust tolmuteragi.
Sukkub mentaalselt: see et läbirääkimine oleks teemaks!
Melangel: aga kas läbitõmbamine ei oleks? Oskal: ma saaks aru et läbitorkamine, aga haldjalikud perverssused on piiritud.
Sukkub: ärge saage valesti aru, me suudaks teid tappa küll. … No mida te vastate?
Melangel: Volabrünn, sinu kord tegutseda!
Volabrünn: ega ma mingi suitsidaalne kähmleja ole!
Hinkus: räägi räägi kuldalindu!
Melangel: Hinkus, see tibi räägib sellepärast, et sulle närvidele käia. Volabrünn, seal nurga taga on balorg, kas saad ta ära saata?
Volabrünn: Erbelius, mulle on otsevaadet vaja, ehk nagu brechtid ütlevad LOS – lain ohv saiht.
Sukkub: kaua ma pean ootama, kas te tulete või ei tule?
Filip: me võtame just järjekorda sisse!
Melangel laulab arkaani “löö esimesena Violenta” ja Volabrünn valmistub “saatma. Hinkus kutsub oma “suurelt tüürimehelt” endale tema pühaduse hoolekande ja jõu.
Sukkub: ei teie seal, ma näen selles teie vaenulikku tegevust! ning nende sõnade saatel astub läbi ukse naaberkajutisse.
Volabrünn: Melangel, mul sulle jutt on, äkki sa hakkaksid ikkagi lihhiks. Et mitte kohe, selleks pole aega, aga sa mõtle … . Vaata mind ja otsusta.
Melangel on hoopis ametis “tõese löögi” manamisega ja püüab seejärel desintegreerida vaheseina Erbeliuse näidatud suunas. Esimese kaksamisega auk läbi ei ulatu ja Melangeli palvel Maranea perforeerib seina läbi. Midagi sealt isegi paistab.
Volabrünn nõiub midagi nähtava pihta, kuid soovitud tulemusena sähvab august läbi sinistes leekides kümblev piits … ja kui puutub lähedal asuvat Maranead, siis Maranea kaob.
Hinkus: ta on täitsa kadunud!
Alt toast kostab kiiksadi kääksadi ja meie vaatevälja lendab mehanoidne draakonike, nii kolme meetri pikkune, roheliste smargadsilmadega ja ühes käpas vonkleva leegitseva piitsaga.
Erbelius: oht alt on kahest suunast, otse alt drägonoidilt ja ikka vanast kohast nurga tagant. Mõlemad omavad piitsa ja dimensioonist ära saatmise võimet.
Hea info, aga hilines veidi, sest nüüd kaob/kaotatakse ära Volabrünn. Ära saatmiseks tõstis drägonoid meie suunas käpa, mille nö peopesast sähvatas hetkeks küüne suurune punane kristall. Lisaks käib piits kolm korda Hinkuse suunas. Õnneks tabab ainult ükskord. Hinkuse rõngassärk on tabamiskohas ribadeks ja tükkideks. Filip vaadates rõngasrüü pudemeid-ebemeid nõiub end imekiirelt nähtamatuks.
Rosinante: mida ma nende mõõkadega peale hakkan? Nad nii kidurad teised. Erbelius rahustab meie vampirella siiski maha lauldes talle “loomulikud lõiketerad” (essential blade).
Kratsik: seal on veel üks selline!
Filip: saada ta ära!
Kratsik: keegi nimetas mind siin nõmedaks, mina nõme olengi, ei saada ma midagi ära, ma lihtsalt nii nõme. Tegelikult on selliste ärasaatmiseks parim kui keegi manaks sinna “värava”, küll ma nad siis sisse tõukaks.
Filip: saada Miranda neile kallale.
Kratsik: ruumi hetkeks ja võtab Mirandalt ka kääbiku-sõrmuse.
Meie vaarika-kallerdis plärtsatab alla. Drägonoid nähvab piitsaga Mirandasse augu ja Miranda sajab lööjale ise otsa. Drägonoid manööverdab küll vigastatult kuid siiski lendama jäänuna õhus, aga Miranda lärtsatab alla. Miranda saadab meile teate, nurga taga on veel üks mehha-drägonoid.
Kasutan hetke ja lausun Rosinantele “kiirenduse” (haste) ja endale kahe tähelise tähe-sära.
Volabrünnilt saabub mentogramm: oleme Maraneaga templi hoovis, jälle.
Hinkus ravib enda veritsevat ihu ja saadab noole noole järel, neli kokku, all kääksudes lendavasse lohesse.
Rosinante: nii võib isegi tegutseda, aga kas vajalikul hetkel “haiget teete” (harmi). Nende sõnade saatel hüppab alla ja püüab drägonoidi mõõkadega lüüa. Kõik neli mööda ja saab ise selle asemel piitsaga ai-ai.
Melangel: harmige siis seda õhupeksjat!
Erbelius: kiirendust on vaja! Olgu ma kutsun siia liitlase: (summon nature ally) suurema õhu elementali.
Midagi siiski ei juhtu. Oskal: ilmselt kas vastavad elementalid on puudulikult esindatud siin, või kamandab neid keegi kogenum. See eest sähvab nurga tagant piits kolm korda Rosinante suunas ja tabab õnneks ühe korra.
Rosinante, hädiselt: minuga on kohe asjad ühel pool!
Vihisevad veel leegitsevad hoobid ja mõõgad varisevad nõrkenud kätest. Rosinante ise ripub liikumatuna õhus.
Hinkus: raisk ära kobise midagi, hiljem räägime, kuidas nõrka võitlusväljal teha!!
Filip haarab Hinkuse energiavibu ja laseb ühe kolmanda astme energia noole drägonoidi. Sädelev nool tabab ja tundub, et erilist tulemit sellest küll pole.
Filip: Kratsik, lenda, kratsik jõua … .
Kratsik: sa pead mind ikka enesetapjaks vä?
Oskal: enlil võtku sind, viska käsi, kui saad sellega midagi teha.
Kratsik kruvib endal käpa küljest ja viskab sellega Mirandat. Tabab ja Miranda kerkib paar vaksa põrandast ja võtab sõrmest nüüd haldja-sõrmuse. Sõrmus kukub põrandale ja veereb kergel kõlinal seina äärde.
Mina laulan nõiun Erbeliusele “kiirust meil küll” (haste) ja valmistun sekkuma.
Hinkus: mulle aitab! Ja niidab kahe noolega kriiksuva-krääksuva drägonoidi alg-detailideks pudenema. Sellest saagist me küll suurt midagi ei saa, sest meie kallerdis konsumeerib kõik jäägid sealhulgas piitsa.
Erbelius: nurga taga on ikka oht!
Hinkus: jänesed hasart mänge ei mängi! ja hüppab alla.
Võimalikust ohu suunast tabab teda kaks korda siniselt leegitsev piits ja Oskalil hakkab paha nähes millised on vigastused. Jube. Hinkus sööstab piitsa ulatusest välja, kuid üleannetu Miranda püüab teda limpsata, kuid käpa laks kutsub ta korrale. Oskal: käpp ja blüüžmonster ise on üsna heledaks pleekinud.
Melangel sööstab alla ja suskab viimast kriiks-krääksu roheka pistodaga ja sööstab kohe eemale ohutusse kaugusse, alla ukse juurde. Lähemal olles näeb, et ukses on vaatepilu. Rosinante heljub kusagil keset kajutit, regenereerub.
All, võitlus tandris käib plahvatus ja veel üks, heli-impulsid.
Kratsik: raiped, kas te tahate mul käppa amputeerida?!
Erbelius “laulab” endale jäisest maagiast laengud ja saab tunnustava krieshiitide pobina vääriliseks, nu paren von dajot. Miranda kasvatab konsumeeritud drägonoidist endale kuldse kidadega saba. End alla kukutanud Erbelius nõiub abivajajatele “ravisfääri”
Kratsik: uu-uu, mu käsi jääb niimoodi isegi ellu.
Kriiks-krääks-drägon lendab kajuti keskele kroonlühtri juurde ja nähvab sealt piitsaga Hinkust. Esimene kahest tabab. Tegevusse astub ka Filip, kes allajõudnuna, sõjaka lauluga indu süstib ja see järel kiirelt teemat vahetades heli-lööke summutada püüab. Kratsik sööstab sisse ja korjab külge paneku eesmärgil üles oma paljukannatanud käpa ja seab ennast seejärel piikhambulise Miranda turjale. Miranda muutub kohe erksamaks.
Oskal: nii aitab, vaatan kas ja mitu laksu ma sellest piitsast ma üle elan? ja sööstult püüan drägonoidi raiuda. Neljast hoobist koban ainult ühe pihta ja see krigisev tehno-monster jääb lendama.
Hinkuse lastud kolm noolt lähevad mõõda ja selle asemel, et tulutult nooli kulutada ravi end. Melangel “maagi käe” abil suleb vaatepilu ja “arkaan lukuga” fikseerib. Ukse tagant kostab “aih”.
Erbelius nõiub “murenda käsitööd” (crumble) konstrukti pihta ja et esimene kord ei toimi siis korra veel. Kriiks krääks pudeneb detailidena Miranda suunas. Piitsa püüab Kratsik küll kinni, kuid kõik muud kaovad täitmatusse želeesse. Piits ei jätka küll sõltumatut eksistentsi, sest sellest saab Miranda endale teise püüdur saba. Samasuguse kuldselt läikiva kidalise kui eelminegi.
Ukse suunast toimub nahistamist ja lükatakse irvakile ja tuppa lüüakse järgmine “hele laks”, peale mida uks taas käbedalt kinni tõmmatakse.
Filip: lähme võtame selle “sonja” maha! ja uurib ust. Lõkse ei näi olevat. Katse ust avada aga ei õnnestu.
Kratsik: kas teeme ukse pudruks?
Filip: ei, jaa, ok, tee ära!
Miranda lastakse uksele tormi jooksma vabandust limpsima. Veidi limpsimist ja mälumist ja meie “täitmatus” on järgmise pala saanud. Meieni paistab umbes kolme ja poolemeetri kõrgune ruum ja sukkubi jalakesed.
Libistan sisse, kiire pilk ruumile, toa põrand on lumivalge. Kuni poolde seina jätkub valevust, kus läheb üle veripunaseks. Üles ehk siin hetkel sukkubi selja taga asub sünkmust uks mingite demooniliste skulptuuridega. Keset kohalikku põrandat on verd voolata laskev purskkaev. Erbelius või Melangel teatavad mentogrammi peale, et seal on kujutatud baatezuud. Olgu aitab olukirjeldusest. Töö tahab tegemist. Kahjuks tabavad ainult pooled löögid ja tagasi välja libistades kuulen sukkubi pilget.
Sukkub: pikk-kõrv, sa vaata ette et sa endale oma nugadega sisse ei lõika!
Melangel: Hinkus oota hetk! Nõiub endale see järel “spectral käe” ja sellele omakorda “vampiiri suudluse” ja saadab komplekti sukkubile.
Kostab ehmunud kiljatus: odav trikk!! ja kuuleme kokku vajuva keha ja tiibade sahinat.
Erbelius: ruum on endiselt ohtlik, ta on tervenisti lõks. Sellest ruumist on vaja läbi saada. Selleks aitab kui juua purskkaevust “neetud verd” ja oma “jumala” abil vabaneda neetusest ja avada “üheksanda põrgu”, Erbelius: bateezudega, uks.
Melangel: äkki ikkagi riskiks minna. Filip vaata kas lõkse on! Maagia poolt on siin nõidumisi kui ka manamisi.
Filip: Melangel. Seda sinusugune jumalavallatu haldjas küll ei tahaks!
Filip hoopis korjab üles, kohast kus nüüd on ainult kolm verepisarat, j hõbedase kristalliga inkrusteeritud vandi. Viimane tahab küll hetkeks väga hoopis Filipi omanikuks saada. Vand on lähemal vaatlusel väga inim-juveliiri töö moodi. Kristall on fikseeritud nelja kidaga.
Melangel: luuserlik käsitöö. Oskal: murakad, või oli see viinamarjadega, on hapud.
Kostub oie, Rosinante: ma olen tagasi, aga valus oli see!
Rosinante: kust need toidulõhnad küll tulevad?
Haldjad vaikivad kui üks, püüa sa siis hiljem seda lakekrantsi purskkaevust eemale hoida.
Erbelius: see on hommiku ja ärkamise lõhn.
Järgnenud preestrinnad: kas haavahooldust ja ravi on vaja või võib kohe piitsutama hakata.
Kui on lõpetatud ravi, siis ringi vaatamise ajal näeme, et Melangeli ja Maranea poolt siia uuristatud auk seinas on kinni kasvanud.
Melangel püüab meenutada legende kuidas säherdustest tõketest läbi saab ja Hinkus nuiab oma jumalalt soovitusi: kuidas sellest ruumist läbi saab.
Kratsik: minul on ka küsimus …! Kahjuks ei panda teda tähele.
Hinkusele antud vastas kordab Erbeliuse teadmust: ainult tõeliselt uskuv võib juua roojast verd, sest truu süda ja usk vabastab ta needusest ja ta saab avada ukse.
Kratsik: aga mina aga mina, mul on mitu südametunnistust, kõik hästi loovad, löövad ja paindlikud.
Krieshade esikõneleja: veel üks lahendus, tulge meie usku, ja peale kahetunnist rooskamist, mine tea, äkki oletegi te piisavalt õndsad. Oskal: inimesed on haiged.
Kuuleme plõnksatust ja Erbelius tajub ülevalt sissepääsu suunast suurt OHTU. Luuk on lahti ja sealt vaatab meie suunas vana tuttav balorg, kes on küll momendil minivormis nii meeter kakskümmend kõrge kaunitar. Oskal: ehk on minivorm kasutusel ruumipuudusest antud seisukohal. Balorgi tumesinised soomused kehal ja tiibadel sätendavad sädemetest ja kergel pragisev piits vonkleb üsna hakkajalt. Balorgike on kaela riputanud hulga talismane, ületades isegi Melangeli, kellel neid neli, ja ennast tõsiselt ehk massiivselt ehk massiliselt võrustanud sõrmustega. Selja tagant paistab välja mõõga käepide. Kuldse pandlaga must vöö ja mustast kalliskivist diadeem lõpetavad piduliku vastuvõtu kostüümi.
Filip varjub välkkiirelt nurga taha.
Kratsik: kas saadame ära?
Melangel: võtame maha!
Valmistun sööstma kui Melangel “laulab” kiirenduse ja “saadab” balorgi “labürinti”
Melangel: lööjad ja vibulaskurid, kiiresti kohad sisse võtta! Preestrinnad, esimesel vajadusel võimalusel ravige.
Lähme Filipiga üles, endisse pannidega ruumi. Filip seab ennast esimeseks lööjaks, mina teiseks. Hinkus seab all valmis “tapja” (harm) noole.
Ootame, lihased kerges pinges. Melangel laulab “kõikidele tõeline löök” (massive true strike) ja seab valmis väe-noole (magic missile).
Ilmub balorg just sinna kuhu arvasime. Kuid Hinkus ei lase, Filip ei löö. Oskal: midagi on juhtunud, ta on siin ju. Löön. Taban. Ta on siin.
Melangel: Erbelius, kiiresti surma-sõrme-osutus (finger of death).
Erbelius teeb ja . . . maha variseb sukkub.
Melangel: Oskal, sa igavene idioot, oli ju lepitud, et lüüakse peale Hinkuse noole tabamust. Lluandraght, võta või jäta, viska või ära viska millegagi, need on lootusetud, ennem löövad, siis mõtlevad. Et balorg ja Kriesha neid võtaks. Oskal: hä-äbi!!!.
Käes on 18 päev 2ne episood.