Missiooni +18 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 4s episood.
Kohal haldjad koos kaaslastega, nende hulgas kaheksa lumeväljade preestrinnat ja üks naine mustas. Volabrünn ja Maranea, aga alles tagasi siia tulemas. Hinkus on jälle väge täis ja senise Aspersixi vastu nõjatumise lõpetanud. Kuid Erbelius, vaat temal kerge letargia jälle peale tulnud.
Melangel endiselt jätkab torni uurimist diadeemi abil ja annab Hinkusele lühi ülevaate seni nähtust. Esimene ruum peale kvasitite nõrutus ruumi koridori otsas on kolmnurkne, tetraeeder, mille sees teine tetraeeder. Kahe tetraeedri vahele jääb ainult kolm tolli ruumi. Üks sisemise tetraeedri tahkudest vibreerib pidevalt, ikka kumeraks ja nõgusaks. Teine ruum, millesse varjus sukkub, on segi pööratud kogu mööbel, lauad, toolid, taburetid riiulid, alused, on kuhjatud vastu ust. Toa seintel on alustel senini hellebarde. Toa põrand on kaetud humanoidsete ja elfiidsete kontidega. Ainuke mööblitükk mida pole suudetud liigutada on eriotstarbeline laud. Selline kirurgilis-nekromantlike praktikumide läbiviimiseks, lisaks on seinale jäänud veel riiul erinevat värvi vedelikke sisaldavate pudelitega. Ja loomulikult seinale kinnitatud ahelad on ka paika jäänud.
Melangel ilmub meie juurde ja teatab: Volabrünn on siin kolmveerandtunni pärast. Kuidas torni kaitsta ja kust lähtub oht, vaat ei saa aru. Väljas lendab ringi nii paarikümne tuhande kvasiti ringis. No ja sukkubeid ja vrokhe vürtsiks juurde. Ning muidugi see Mastiplexi tibi siin.
Hinkus: kahekümne tuhande kvasitiga läheb lihtsalt sada korda kauem aega kui kahekümne kvasitiga!
Melangel: palju neid krieshasid veel on, nii neli kogenumat, kolm seni õnnega koos olnud kollanokka ja mustas Eloele preestrinna-või-mis-iganes tibi. Nii Hinkus oled nüüd koos Aspersixiga valmis tegutsema. Teadmiseks, et torni all olev laavakeeris on kustunud. Sfinksid on torni seinale risti löödud ja on veel kaks uudist. Hea on, et uksed on kinni ja halb, sest kuidas välja saab seda ma ei tea.
Filip lisab omapoolse lookirjelduse Tirosmeuse vasallisõrmuse kasutamisest ja saab lõpuks kiita, et lõpuks on ka Filipi käsi, seni küll üks, asunud omandama õiget ja ilusat kratsiklikku sõrmede arvu kolm. Pikk tee kratsikluseni pidigi algama esimesest sõrmest.
Melangel: siin me oleme. Halb, et rünnak algab enne Volabrünni saabumist ja hea, sest torn on hästi kaitstud. Seni on nad sisenenud lühtri suunalt. Tegelik küsimus on, et kust ja kuidas leida võtit uksele Moorus torni all. Torni saaks ehk isegi kaitsta üksi kui saaks aru kust ja kuidas saavad sisse vrokhid ja Matroosa.
Melangel: ehk kutsuks marilithi läbirääkimisteks enda juurde?
Hinkus: miks? Mille hea pärast?
Melangel: tal on need hingekristallid, nende abil saaks torni liigutada.
Filip: seda võib ka nimetada “torni hingestamiseks”, et paremini, haldjalikumalt kõlaks.
Melangel: noh kas kutsume ta siia enda juurde?
Kratsik: khm, khm, tänasest tuleb mind hüüda suureks valgeks kratsikuks, näiteks kratsik the vhait. Ning minu poolde pöördumist alustada sõnaga hou. Nii et- hou, suur valge kratsik!!! Sina, Filip, võib erilise soosingu märgiks endist viisi pöörduda.
Melangel: mida mida?
Kratsik: kuhu hou jäi? Aga eriti rumalatele kordan üle ja selgitan. Kust olete teie pärit? Metsast! Kratsikute maal kõik kes nii matslikult valge kratsikuga käituks, saaksid nuhelda ehk mets-haldja moodi öeldes- labaselt tappa, nahapeale, tuuseldada, kolki!
Melangel: meil on kolm probleemi nüüd- ülbe kratsik, vajadus kaitsta torni, teada saada kust ja kuidas Moorus tornis vaja minev võti kätte saada.
Melangel Maranealt mentogrammiga: kuidas on?
Maranea: teel oleme! Mis teil seal toimub?
Melangel nõiub selgeltnägemise ja vaatab torni. Püramiidi alla, kustunud laavajärve on ehitatud juba kolme keeruga keerd trepp ja kui vrokhide hingede abil poleks torni mõõtmed vähenenud ulatuks trepp juba torni tipuni. Teisel pool torni ümbritsevat udu kõrguvad ruudu tippudes neli kolmekümne meetri kõrgust ja kahekümnemeetrise läbimõõduga silindrilist torni. Kaks torni on süsimustad ja kaks erineva elektersinise marmormustriga.
Melangel Maraneale: Mastiplex on väed kohale toonud!
Maranea: Fööniksi tornist ruttab teie suunas kohalikud väed ja nende kohal lendab põrgufööniks. Teate mis värvi siin taevas on? Seal kus fööniks lendab pole pilvi ja taevas on hõõguvalt veripunane.
Volabrünn: kui siin seda fööniksit “harmida”, siis saaks üha selgemaks ebasurnulisuse võlud ja eelised.
Melangel: Volabrünn, kuidas sa torni sisse saad?
Maranea: teate see on nii imelik, nii mu sees kui ka väljas on kõik nii vaikne.
Melangel, kahtlusega: ole hea joo üks ravijook ära!
Maranea: joodud, ei midagi sellest.
Melangel: Maranea, üks delikaatne küsimus, kuidas sulle meeldib ebasurnu olla?
Maranea: hea eesmärgi ja headuse võidu nimel võiks!
Melangel meile: Maraneal on mingit sort häiritus, needus peal!
Hinkus: Maranea, Maranea, ta ju ka juba üsna suure hingega?
Me vaatame Hinkust … kahtlusega.
Hinkus: olge nüüd, nalja ka teha ei tohi. Olgu aitab, uurin järgi kuidas võtme järgi minna saaks.
Hinkus oma privaat-deemonilt: kust kuradi persest seda Morustorni keldri ukse võtit kätte saaks?
Vastus Hinkusele: jumala eest, torni tipust kaugeim tuba varjab lahenduse uba.
Melangel arkaanib endale “kiiruse” ja läheb tagasi jõu-allika juurde. See kiirgab endiselt punakalt.
Melangel: Hinkus kas sa auguurselt ei saa küsida, kas torni ennast võtmena kasutada ei saaks. Või ütleme, et kas torni kasutamine võtmena oleks hea või halb idee?
Just nagu kiuste kui sündmused hakkasid justkui lahendusele lähenema ilmub meie juurde sukkubus-ingel-uz Manta-rei.
Manta: nüüd me küll ründame!
Melangel: need neli kindlust on avanud laskeavad. Hinkus, preestrinnad, kust vaenlane siseneb?
Hinkus: kui teha rajaleidja välja …?
Melangel: Filip, tee tuulekeeris!
Filip: ma ei saa seda ju tornist välja teha!
Melangel: öelge Mantale, et tule tüübid tulevad ka peole.
Hinkus: … ja teie ettepanek oleks … sukkubuseke?
Manta: anname aega pool minutit, kui selle ajaga diadeem ülesse oma pesasse pole pandud … .
Oskal: aga äkki tuleksite ise meie sekka üle!
Hinkus: sa kena ja sellised kenad väiksed tiivad sul. Tule üle, nagu sulle pakuti.
Manta kaob.
Melangel: ülesse, tuppa Matroosa ja vrokhide juures, on lisaks tulnud kaks sukkubust koos dibilitiga.
Melangel: Maranea anna Volabrünnile fööniksi, teie ja meie asukohad ja las too ütleb sellise võrdse kaugusega koha! Jama on algamas.
Maranea: mis iganes, Lluabrait on heas seisus.
Melangel materialiseerib raamatust tüübi toiteallikasse. Kera värvub kuldseks ja teda katab veripunaste välgujoonte võrgustik, tehes kolm pulseerivat tukset värvub taas punakaks. Torn on kandunud osutatud kohta, jättes maha piiravad tornid ja väljas ringilennanud kvasitid, sukkubused ja vrokhid.
Maapind torni all ja ümber plahvatab, heites kive ja pankasid eemale. Alla tekkinud tühimikku koguneb laava ja ümbrus hakkab taas pöörlema, tegelikult torn hakkab laava keerise kohal taas pöörlema.
Maranea: me näeme teid, oleme kümne minutiga kohal.
Midagi juhtus!
Kratsik: mida paska, ütlesin ju, et nüüdsest tuleb öelda- hou valge kratsik!
Lühtril istub meile tuttav Manta käes pikk valge pulk. Manta laskub põrandale ja lööb kepiga vastu põrandat. Toast käib läbi justkui värelev lööklaine, peale mida me ei kuule mentaalselt üksteist ega Melangeli.
Kratsik: need on ebaausad nõksud!
Hinkus sai aru toimunust ja teatab: ta pani ruumile peale maagia vastase välja.
Kratsik: kas võtame ta alla?
Melangel meie juurde näeb, ehk näeb kroonlühtril kõõluvat sukkubust. Meie kuuleme ülalt laeluugi tagant võitlus kära.
Rosinante: pange mulle “lendamine”, et ma saaks lööma minna!
Filip: sa suudad ise nahkhiirena lennata?
Rosinante: mida mida? Ja lõpuks lihtsalt ronib mööda siledat seina üles luugi juurde teeb selle lahti ja hõikab meile: neil kriesha-tüdrikutel on täieline kämpf peal!
Hinkus: Aspersix, mine löö see Manta sealt kroonlühtrilt alla!
Aspersix: ei saa lüüa ju!
Hinkus: miks?
Aspersix: Melangeli info- tanarriid on immuunsed! Aspersix siiski läheb ja lööb, lausa kaks korda ja ikka mööda. Nägite!?
Miranda vehib kahe piits-astelsabaga ja üks tabamus jätab valgele tuunikale verise jälje.
Kratsik: valge kratsik läheb ja päästab päeva. Lööb ja löö ja tulutult. Antratsiit kratsik sind võtku!
Sukkubus virutab valeva blüüži üsna lömmi. Kratsiku katse haarata kinni valgest kepist ka ebaõnnestus.
Filip loob oma olemusest õhu-trepi ja tõuseb krieshade juurde. Neil on tegemist kahe vrokhiga ja kümneid inetuid koledaid väikseid karvadeta dretše. Kolm preestrinnat on jalgupidi lakke tõmmatud ning gravitatsiooni tõttu maadlevad sealt ülepea vajunud seelikutega. Vrokhid annavad täie hooga vikatitega.
Filip: appi appi, nii võib koleda silmasepsise saada!
Oskal, laen endale kivisema naha ja olude sunnil piirdun sukkubi mõnitamisega. Sukkub ei lase häirida ja lendab üles luugi juurde, kus Filip saab teda lööma.
Sukkub saab pihta kuid laulab: bai bai haldjake! Ja virutab kepiga vastu maad.
Preestrinnad kukkuvad laest alla stretšide hunnikusse, kes neid siis enda alla mattes asuvad lõhki, puruks ja surnuks rebima. Kaugemal oleval neljale preestrinnale on säilinud valged otse käest kasvavad kidadega ja ogadega lumivalged nuiad, kui mis antimaagia sfääri sisenedes kaovad.
Musta riietatu liigub sfäärist välja ja teeb seal midagi. Melangel juhtruumis näeb muutusi tiiglisaalis. All toas me kukume ühele seinale saame tõusta nüüd üles luugi juurde.
Melangel tuleb käiku taanduvate preestrinnade seljataha ja püüab sealt sukkubit lüüa välgulöökidega, kahjuks ei õnnestu. Melangel hüppab asub tagasi juhtruumi ja vaatab ülesse marilithi juurde. Marilith vahib seal peeglist sama lahingut. Kaks vrokhi on pirakate mõõkadega, millede ümber elekrilahendused ringisärisevad nagu kärbsed lehmakoogil, valves. Sukkubitest ja nende dibilithist pole muud midagi järgi kui millestki kujunev veendumus, et nad saadeti ära, üldise nimetused seisundis- duumd thei are.
Rosinante lööb sukkubit. Kõik löögid lähevad justkui pihta, aga ei taba, ehk ei tee kahju.
Rosinante: enlil võtku neid mõõku, viskab need maha, ja tormab hammustama.
Hinkus hüppab Asprsixile selga ratsutab sukkubusele otsa ja sellest üle, ilma märkimisväärsete vigastuste ja kahjustusteta viimasele. Hinkus ratsutab ka stretšidest üle. Need paar tabamust, mis tulevad pole kõneväärt.
Kratsik: mis sitasti see uuesti! Ja kordab rünnakut, tabades haarates kahe käega kepist.
Kratsik: kurat, lase lahti, Mirandake, ma annan kohe sulle uue pulga.
Filipi järgnev rünnak tabab, kuid haavad tõmbuvad silmanähtavalt kokku. Filipi vikatiga lööv vrokh omab ka märkimisväärselt kehvemat vikatit võrreldes seninähtuga. Rosinante saab siiski pihta teise vrokhi löögist.
Krieshad: Hinkus kas ravi on vaja, midagi muud siin nagunii teha ei õnnestu.
Sukkubus lendab, ja kuigi teda püüavad rünnata nii Filip, Rosinante kui ka Kratsik, jõuab ta Hinkuse ja Krieshade juurde, kus ta virutab seal kepiga. Tulemiks on see, et Aspersix, Hinkus ja krieshad vahetavad toetus pinda.
Melangel vaadates näeb kuis kaardimängu ruumist vrokhid tõusevad ja sisenedes “hiiretrepile” jooksevad juhtruumi suunas, aga trepp on nii pikk, nii pikk.
Melangel: Maranea, kiirustage!
Vrokh: pange relvad maha! On võimalus, et me kingime teile elu! Kolm teie seast on juba surnud.
Teine vrokh, lisades: me tapame teid seni kuni relvad on maha visatud!!
Nende sõnade saatel saab Filip vikatiga pihta, kratsikust läheb see saatus vähemalt praegu mööda. Rosinante vaatab toimuvat ja tuleb ära minu juurde.
Hinkus haarab sukkubuse sauast, mingi ime nipiga. Ja kisub selle enda kätte, veel kord mingi imelik võte, lausa võimatu.
Sukkubus: ebaaus, nüüd igal juhul tapan, lõplikult ja korduvalt!! Vaat nii ja koputab kingakontsaga põrandat.
Kriesha: filigraanne, juveliirlik näppamine!!
Kratsik püüab kinni Filipi ja tõmbab viimase meie juurde: nüüd teie haisvad vrokhid saate talle liiga teha ainult üle minu laiba!
Filip: kratsik, ravi mind! Kratsik laseb Mirandal sulgeda sissepääsu.
Sukkubus: see kepp pole sinu oma, anna siia, kohe tagasi!!!
Hinkus: ei mina tea midagi, mina heauskne uus omanik! ja lööb kepiga sukkubust.
Manta: aih valus! Ja püüab keppi tagasi haarata.
Sukkubus: Ise te selle nüüd kaela kutsusite! Ja astub vrokhide juurde.
Käigust kuhu oli taganenud kagebistka astub välja vrokh ja vikatiga annab stretšile, kustutades viimase ära.
Melangel Hinkuse juurde ilmununa: Hinkus, anna see kepp mulle. Saanud saua läheb sellega tagasi komandosillale.
Vrokh ründab Hinkust, tabab ja kriiskab: kus kurat see kepp on sina jänese ja mingi rõveda monstri hoorapoeg?
Hinkus: millest te räägite?
Teine vrokh ja stretšid ahistavad Mirandat. Meile kostab ainult märja toonilisi matsatusi ja platsatusi.
Hinkus koos Aspersixiga ning nelja lumeneiuga taanduvad koridori veel maagilisse ossa.
Filip: Kratsik, las Miranda annab olukorrast ülevaate.
Kratsik: Miranda, et seal veel kolm tüüpi peksavad, kolm vrokhi ja sukkubus.
Filip: Miranda las tuleb eest ära!
Miranda: löön ja siis tulen, oeh üks stretš jälle vähem!
Filip teeb avasse tuulekeerise.
Kratsik: tegelikult, Miranda, sind tuleks hoida, ma olen sinusse nii palju investeerinud.
Käes on 18 päev 5s episood.