Missiooni +18 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 11s episood.
Haldjad koos käoga ühes ruumis, lisaks veel vampiir Rosinante ex-Darkhart, kolm Kriesha ümmardajat-kummardajat ja seinale naelutatu Morus.
Meeldetuletuseks: inimene-kägu Sambale: kaitse end, alatu haldjas!, ja vihistab mõlema mõõgaga Sambale tõrjetest läbi. Oskal: ilus vaadata, kui mõõgad oskaja käes laulma hakkavad.
Järgneb hetk koledalt mõttetut vaidlust käo, võsavõlur Erbeliuse ja Ordurieli Samba vahel kes mis teemal kellestki tahaks läbi rääkida. Oskal: seiklejate mõõkadest teravam on vaid nende keel, ilmselt on olemas mingi permanentne arkaan “teravkeel” (keen tongue)!
Järgneb paaristants Samba-taktis kus neli sammu Sambalt ja kolm käolt vastu. Oi see on vist valus, sest võtab käo oigama.
Oskal: preestrinnad kas teil hiiler-dust, ptüi, vabandust harmin-dust on?
Oskal, mentaalselt: mul on plaan! Kui ikka koletult pingutada saan ma talt mõõgad käest ja kui seda piisavalt hästi teen, siis saan ta kinni võtta. Mulle on veidi kõvemat kaitset vaja kui ma tahan edukat sooritust.
Kägu Sambale: ma tapan teised maha, me võiksime siis taas läbirääkima hakata!?, ja pöördelt ründab Filippi. Esimesele löögile jõuab kilp vahele. Filip kasutab hetke manades endale “kiirenduse” (haste) ja taasalustab laulu.
Rosinante: ma ju võiks lüüa. Ebalevalt. Hei sina inimväärakas haldjate maal, ja lööb. Oskal: oih, ta sai isegi pihta, uih.
Erbelius astub Oskali juurde ja arkaanib mullegi purikatest sirmi. Näib et kägu lõhest lõhesse hiilivat Erbeliust kägu ei märganud.
Inim-kägu: kus te mul tibukesed olete?, ja liigub sööstuga minu ja Filipi vahelt läbi soodsasse ründe positsiooni preestrinnade poole.
Filip ja Samba on kuidagi ebakindlad oma olekus, vilguvad. Uues kohas võtab kägu hoo üles ja teeb pöördelt kõiki haarava rünnaku Filipi, Samba, Kratsiku ja kõigi preestrinnade pihta.
Kägu: uhhuu ja kukkuu, seda võiks ehk isegi hingesidemetekitamiseks nimetada kui ühe elegantse liigutusega hinged teie paska täisolevatest kehadest eraldada. Aga et te hingetud olete, siis saate lihtsalt lõuga ja ribidesse ja kes kuhu.
Üldiselt võttes preestrinnad ja kratsik-valge saavadki.
Kratsik: pudinäpp oled sa!
Volabrünn: silmad kinni, kaheks minutiks, ma teen . . . , ja ta teeb, nll teab mida. Ainult et kägu on end taas terveks ravinud.
Volabrünn: veel kord … !
Samba saab lööma ja neljast löögist tabab korra siin ja korra varjuga. Preestrinnad paiskuvad käost eemale end ravima.
Oskal, kontsentreerun ja lahutades teadvuse üleliigsest ründan rebides pistodade löökidega käolt kätest mõõgad, suunates nad lendama Filipi ja Erbeliuse suunas. Oskal: sellest saavad mu lihased veel valutama, nii võib end ära nihestada oma eksistentsismuses.
Inimene-kägu: poisid, poisid! Mitte nüüd nii äkiliselt!
Jussuf: oot, mis see nüüd oli?, kuidas seda nüüd tehti?, ja tekib must keeris koonus käo juures.
Kägu: poisid, poisid … !
Filip astub mõõga juurde ja korjab selle üles ja püüab, kohe tõsiselt mõista mõõka, selle hinge, selle valmistanud meistri mõtteid ja mõistab … . Kratsik, Oskal: suur-pialik ja veelsuurem-sunnik, korjab üles Erbeliuse ette kukkunud mõõga.
Filip, mentaalselt: kas imen ta mõõka?
Erbelius, mentaalselt: võib mitte õnnestuda!
Oskal: võta pea maha, see aitab igasuguste tõbede vastu!
Filip võtab perfektse liigutusega mõõga löögiasendisse ja kerge, tantsiva sammuga astub käole küljelt juurde ja meloodilise dzinn-dzinn raiub vastasel pea otsast.
Põrandale variseva keha kaelast purskab kahest arterist pulseerivalt verejugasid. Kratsik, Oskal: raibe, hakkab laipa mõnitama, karates sellele selga ja rümpa kepphobusena kasutades keksab huilates mööda ruumi ringi.
Erbelius: kratsik, sa ei mahu sinna … !
Kratsik: mahub!
Kratsik vehib mu mõõgaga: see on vorpal!, meie kratsik-valge on momendil kirju kui dalmaatslane, küll punasekirju, ja väga sõjakas poosis laipa jalgadega õhus hoides püüab jätta meie bardile eepilist ratsamonumendi kujutluspilti.
Rosinante, huultelt verepiisku limpsides: kratsik, kas sa mõtled, Oskal: kas ta mõtleb üldse!, pooli keha pole üldse suurem asi!
Erbelius: siin tuleb kohe veel midagi!
Volabrünn: olge valmis!
Kratsiku jalge vahelt pudeneb põrandale peata käokeha ja maharaiutud inimpea formeerub käopeaks.
Oskal: noh Volabrünn või Rosinante, kas teist kumbki sööb selle linnu ära?
Rosinante: linde, eriti kitkumata, ma ei söö!
Volabrünn: mina oleks nõus, kuid Maranea, vaat lugu selline, pole nõus!
Erbelius: Oskal, ma ravin!, harmin-dust kasutades.
Volabrünn: noh!?
Oskal: olgu, siia see kraam!, ulatan tihmebril-verejanuse Filipile ja sõrmust-viiesoonelist näppu pannes muutun kulliks ja einestan ahnelt, oo on nende kägude liha ikka tuim, ilmselt ikka kole vana isend. Maailm on harjumuspärane, aga kui nüüd muu väljajätta siis Abyssist on vaja ära saada, sest siin pole … tegelikult pole siin paljusid asju, näiteks pesapuid, mahlaseid söögikordi veel värskete ja auravate soojavereliste närilistega. Momendil on küll kõht täis, kuid … .
Volabrünn: Morus, näed mis vaat sinugagi võib juhtuda!
Morus: tüüpiline abüssaalne skisofreeniline taju aberratsioon. Oskal: mida ta siutsub, vaat lähen selle eba-prometheuse maksa nokkima!
Kratsik: vaat see oli hoorus-moorus või hookus-pookus.
Näib, et saan suhelda kratsiku ja Erbeliusega, ülejäänutel on kuidagi selle taju ja intelligentsusega probleeme, et mõista selliseid lihtsaid tõdesid nagu pesapuult avaneva vabaväljavaate väärtust.
Erbelius püüab kratsikut moraalselt töödelda, et endise-minu rauatükk kätte saada.
Mu kaaslased taipavad hakata käost mahajäänud asju läbi vaatama. Suurt midagi siin pole. Esmalt seljakott. Seda avades täitub ruum hetkeks hallikate udusulgede pilve laadse ollusega. Kostub hõige “horriid vhilting”. Üle see elatakse.
Seljakotist õngitsetakse lagedale, mida te arvate, loomulikult “testi raamat”. Järgmisena kasetohust niinega kinniseotud karbike, mingi pulbrikesega sees. Haldjad teevad tarka nägu ja rahulolevalt intelligentse ilmega Erbelius teatab, et see kasetoht on kohast, mida ei ole olemas. Oskal-kull: haldjate intelligentsus mõjub nende vaimsele tervisele. Mingi Ceriliast “ära-pandud” koht pidavat olema, loomulikult Sielmiere.
Järgmisena õngitsetakse välja kaheksa tolli pikkune klaaspulk. Filipi bardina kogutud loralaulud väidavad, et nimetatud pulgaga saab kasutaja ennast vee-elementali laadseks konstruktsioniks ehk konstruktsiooniks, mis omab vee-elementalile omaseid jooni, teha. Midagi tugeva veegolemi laadset, kes vees olles on haavamatu, on vees olles maagiale immuunne, mingist tasemest paremate relvadega on siiski ta löödav. Kui kedagi teist selle pulgaga nõiutakse, siis see tunnistab tegijat enda isandaks.
Kolmandana saadaks kotist meie uuriva vaimu ette pea meetripikkusse spiraali keeratud hõbedane traat, mis lähemal silmitsemisel siiski torukeseks osutub. Oskalile meenuvad küll esmalt võõrad mälestused, et selliste spiraaltorude abil vosgaardi elanikud külmapeletamiseks ravumit valmistavad, kui teine ehk õigem mälestus raamatukogus viibimisest ütleb on tegemist “esemega”, mida kasutatakse “rajajuhatajana liikudes erinevate nõiduste abil esma-materiaalsete ja väliste plaanide vahel. Surelikele meenutab see suremisel nähtavat ja tajutavat valgust tunneli lõpus.
Standardne hall käoriiete komplekt kolmes eri suuruses, väiksem sobilik kääbikule ja suurim inimesest suuremale rassile.
Väike kotike rohekassinisest metallist nõeltega. Meenutavad ehtenõelu.
Meetri pikkune sau või kepp, mis on kogu ulatuses kaetud musta-kuldse-sinise mustriga, kuidagi väga trautha pärane. Kui Filip saua kätte võtab, siis tabab teda hetkeks tunne, et ega ta ikka väga täpselt ei tea kus ta on.
Lõheroosa siidjas sall, mis pole ohe üldse maagiline. Sall muudab absoluutselt ebamaagiliselt värvi kui teda käega puudutada.
Kratsiku ja Filipi vahel puhkeb vaidlus kumb osaleb saagi jagamises ja kui mõlemad, siis kummal eesõigus on. Filip suudab tohutute pingutustega oma blüüžmonstri üle kontrolli säilitada.
Oskal kraaksatab: täna on Volabrünnil-Maraneal ka õigus saagile!, ja saab peaaegu jalaga kadedusest põlevate silmadega elfidelt.
Filip väidab: Maranea, mille eest, ta ju kogu aeg meie üritust viimasel ajal hukatuse teel hoidnud.
Volabrünn: vale arusaam!, ja üldse on see kakskikteadvuse toimimisel tekkiv sünergeetiline effekt. Oskal: kui kuulmine ei petnud, siis Volabrünn püüdis hästi varjatult hääldades sõna defekt kujul efekt.
Volabrünn: kui aus olla, siis meie Maraneaga pretendeerime spiraalile ja ehtenõeltele. Nende nõeltega on võimalik ehk kuidagi kinnitada ja fikseerida aeg-ruumi. Alustra kojal on ikkagi märkimisväärsed teened lähiminevikus just edukalt lahendatud lokaalse kägude üleasustuse lahendamises!
Samba: ma nägin, et too inimene pani ühte ennem eelnevat võitlust kaks nõela enda ees valmis, kuid korjas nad taas ära sellesse kotikesse lausudes, et pole vaja.
#loot
Varustus saab lõpuks jaotatud järgnevalt:
-Erbelius: kasetohust niinega kokkuseotud karbike;
-Volabrünn: klaaspulk, lõheroosa sall;
-Samba: tihmebril nõelad, dimensionaalne seljakott, käoriided;
-Oskal: spiraal, mis läheb Filipi kätte hoiule; Oskal: spiraal oli ainuke jublakas, mida pesa kinnitamisel puuvõrasse, okstele, kasutada üldse võimalik on;
-Filip: meetrine trautha stiilis sau.
Volabrünn/Maranea võtab salli ja … mõned hetked hiljem seisab Maranea endises asukohas sinisilmne kuldjuukseline haldjaneidis.
Tundmatu sinisilm: vaadake mind, vaadake, sellist vaatepilti pole viimased kolmsada aastat keegi näinud. See olen mina!
Erbelius oma kadeduses ei saa kohe vastamata jätta ja muudab ennast võimalikult sarnaseks käo inimkujule.
Volabrünn: odav käomulaaž!
Erbelius eksperimenteerib on kasetohust toosiga. Kompassi vaadates osutab see muidugi esmalt minule, värava nool näitab kuhugi siiasamasse lähedusse. Liivakella aga ajab toos hulluks. Liiv püüab võtta võimalikult kauge asendi tohust karbikese suhtes. Karbi mõju liivakella suhtes on isotroopne, tõukav. Kompassi jätavad manipuleerimised liivakella ja karbikesega indifirentseks. Saadavad seda Erbeliuse imetlevad lausumised stiilis “oh sa mu meie” ja “oh sa jeekim”. Klaaskeras, milles oletatavasti Sielmiere on, muutub ka endiseks tagasi kui karp, oma alalisse varjupaikka seljakotis pannakse. Karbi olemasolul muutus Sielmiere kuulis nähtamatuks.
Karbis tundub olevat midagi. Erbelius ei saa täpselt aru ja laseb Volabrünnil anda sahina kohta karbist oma hinnangu.
Volabrünn: liiv see ei ole, ennem meenutab see tuhaosakeste omavahelisel libisemisel tekkivat mikrokriuksumist.
Samba arvab selle samuti väga peenikeseks substantsiks ja sügavmõtteliselt oletab, eks see mingi planaarne tolm ole.
Volabrünn sekkumine pöörab meie pilgud taas temale. Kaua me kaunis-kuldjuust vaadata ei saa, sest hetk hiljem vingerdab meie ees maa must rästik.
Erbelius: tere, tere.
Volabrünn: vaat mis juhtub kui ennast maoks mõtled!
Veel hetk ja kohas kus oli madu seisab lõheroosat salli kandev Maranea.
Maranea: kus me oleme? … Ah sa raisk, Abüssis ju!
Filip: mida sa mäletad?
Maranea: olime Volabrünniga teel püramiidi poole. Kuulge kas me oleme praegu püramiidis?
Filip: ei ole.
Oskal Erbeliuselt: kus siis Volabrünn nüüd on?
Moorus: kus kus? Idioot oled sa suline?
Maranea: kõrgmaagia kohapealt peaaegu õige koht.
Volabrünn: ma võin siia jäädagi, nautida uudseid valuvõtteid.
Erbelius: sa vaata see vrogh üle, mida ta veel teab?
Mõni hetk vaikust Volabrünn/Morus: ei tea ta midagi enamat.
Seljakotist pudeneb välja veel midagi. Selleks on varese nahast pärgament, mille ühel küljel veel varese tumehallide ja mustade sulgedega skalp on.
Pärgamendile on krüptilise šriftiga kantud nimekiri, elvenis, muideks:
-Segoovia;
-Al’Naar;
-Elooria;
-Sielmiere;
-Ar’do’Naar;
-Grandleigh;
-Larhievel;
-Lichwode.
Kõige all käopea kujutis.
Mis siis on Ceriliast kadumaläinud haldja provintsid. Vastavalt praeguste territooriumide kaupa:
-Viis-Mäeharja – kaks tükki;
-Lluabrait- kaks tükki, xavielide ja neirdwynnide koduprovintsid;
-Sielwode – üks;
-Innishire – üks;
-Tuarannwn – üks, varjus;
-Tuarhievel – just kaduv, Lichwode.
Erbelius: kui nüüd meenutada ennustust Dal’Raida’lt, et kui haldjas kes on teinud pakti deemoniga, see Lluabraidi lõpu algus on!, ja vaatab ilmekalt Samba suunas.
Oskal, püüan meenutada kes ja millega on tuntud ordurielid: nad on mustkunstnikud, silmamoondajad, lõbutsuste korraldajad ja muu meelelahutajalike tegevuste harrastajad.
Käes on 18 päev 12s episood.