Missiooni +19 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 3s episoodid.
Haldjad, Kratsik, Tupsik, Aspersix, neli lumenõida, Valge Nõid, Slaadik ja torn. Aleksandra Populos oma saatjaskonnaga.
Kiir nõupidamine, et kuidas ja millise varustusega peaks toimuma tuleisand Tirosmeuse erru saatmine. Pistrik-Oskali seisundi tõttu saab Airemist kasutama Samba. Samba esimene katsetus mõõka liigutada lõpeb selle maha pillamisega. Melangel ei taha Sambat piinlikku seisukorda panna ja irdub haldjakatseid tegevast ordurielist ja toob torni tippu kambrisse külmast rauast pistoda, riputab selle seinale ja kordab pistrikule üle milleks selline asi vajalik võiks olla, ja millal.
Samba korjab Airemis üles ja rääkides endale Filipi sparringu partneriks korraldab etenduse. Kogu keerisest ei läinud ainult esimene hoop Filipile pihta.
Aleksandra plaksutades: äärmiselt haarav vaatepilt, aga mis selle etenduse eesmärk on, point noh.
Filip: see oli soenduseks.
Laua juurde astuv must haldjas: nagu näen, saan ma sellest nii aru, et teiega läbirääkimine ei õnnestu?!
Hinkus: mida te seal õige tahtsitegi?
Must tegelane, justkui haldjas: aga mis teie soov siis on?
Filip: imelihtne, igale kretiinilegi selge, viia see missioon edukale lõpule.
Melangel: eriti rumalatele, võti palun, ja siva, pikemate hüpetega!
Haldjas: olgu, olgu siis vorst vorsti vastu.
Filip: ja jah, just, Aleksandra pea oli ju päris.
Haldjas: aga võti ka!
Melangel: kratsik tee midagi! See siin on nii loll, nii-ii loll.
Kratsik: kus on võlumõõk, keeran ta kohe sõlme, mõõga noh …!
Aleksandra: mida…?!
Hinkus viskab haldjale ja uksele kust too sisenes “pilgu” peale. Seal on evokatiivset, alteratiivset ja illusoorset väge. Haldja poolt kasutatud uks ja veel üks kaar siin ruumis on “väravat” toetavad. Muideks, ka amfiteatri teisel korrusel on ka “värava” alge- sissetoov uks, Tirosmeuse troonisaali viiv uks ja üks teisel korrusel olev siseruumidesse viiv uks.
Aleksandra: tibu tuleks kuidagi kohale peibutada.
Melangel: viimane aeg siin kirjutama hakata midagi vosilikku, näiteks: “siin oli Stjopa” ja “Tirosmeus” on loll”.
Melangel: Diki con Vace, tee midagi!
Diki joonistab seinale mingi kahekordsete laugudega lõusta. Filip proovib “püha kättemaksjat” ja tunneb, et Diki on kuidagi sümpaatne.
Kratsik: mina arvan ka, et Diki on täitsa asjalik.
Samba: mis arvate, kas väike maavärin on hea?
Filip, peale mediteeimist: aga ta vihkab jääd.
Hinkus: preestrinnadele: kas vett või jääd suudate teha?
Lumenõiad: vett ei, aga jääd küll.
Lumenõiad võtavad kätest kinni ja moodustavad väikese ringi.
Lumenõiad: me saame seda ükskord päevas teha, vaadake et meid keegi ei segaks ega katkestaks.
Ringtantsu ajal kõrvetavast kuumusest ergav põranda pind muutub üha tuhmimaks ja tuhmimaks. Kuuleme voside talvekutsumise laula. Valgete nõidade kleitide ilmuvad ei kusagilt lumekeerised kus nii tuhkjad lumekübemed kui ka lahmakad räitsakad ja korrapärased suured sillerdavad helbed vigastamatult ringi keerlevad. Kusagilt ülevalt hakkab sadama. Lumenõidade vahel tekib sinakas valge jäine niit ja see hakkab laienema, eriti ülalt moodustades sinivalge keerleva värtna, mis veab kaasa helbeid ja pisikesi turbulentseid keeriseid, mis sakutavad nõiataride valgeid rõivaid.
Värtna kasvamisel kahe ja poolemeetrikõrguseks haarab too oma keeristega kaasa nõiatarid ja need jätkavad keerlemist värtnal, vastupidises suunas värtnaga.
Alexandra: ma seda jääd ei karda, aga see keerlemine ajab südame läikima, hullem kui kehva paadimehega Styxil.
Diki con Vace: mis siin imelikku, vaat meil Limbos ikka …!
Melangel ja Hinkus: no kui sa nii kõva tegija oled, siis te ise ka midagi.
Diki: ma ju rääkisin, et Limbos.
Amfiteater kattub säravate härmakristallidega. Kui koonus ulatub tornini ja otsapidi tungib kasvades seintesse ja põrandasse. Koonus puutumisel laavasse laava kivistub. Iga laavast rebitud kild, tükk ja pritsmed tabavad külmununa seinu ja ruumi laiali meenutades välja ja ära rebitud küüniseid ja hambaid.
Hinkus: see laava on kole küüniline. Laava püüab üha tulla ja tulla ja lõpuks kärgatuse saatel tekivad põrandasse praod ja tekkinud lõhesse vajub torn tervikult laavatiiki.
Melangel: läheb andmiseks, kohe …!
Hinkus “viskab elementaarselt” laavatiiki vett järgi.
Meie poole laavaloigu serv hangub. Melangeli ettenägelikkus ütleb, et siin läheb hoopis kole kuumaks. Filip ja Samba kukuvad sellepeale leelotama. Veel hangumata laava lahvatab keema ja pritsima.
Melangel: nüüd, kohe, … !
Aleksandra: kes suudab see tehku kaitsemaagiat.
Laavaloigust kerkib väävliaurudesse mähkunud kolme meetrine linnupea.
Melangel, irvitavalt: oo Tirosmeus, me tulime sulle halastussõnumit tooma! Lausub seejärel endale ja jugolothidele kiirenduse.
Rohelised mezolothid piiravad kerkiva tibu sisse ja annavad oma kahekäekirvestega minna.
Melangel: Valge Nõid, Volabrünn, mida suudate?!
Volabrünn: mis sa minust segad, mina juba ammu surnud.
Melangel: mida soovin, et ikka lööks me!
Diki tõuseb lendu ja lähedale jõudes püüab keelt suust välja heites Tirosmeust tabada, aga mööda.
Diki: täna on Abüssis halb päev.
Valge Nõid sõnab enda ja tibu vahele sinakas rohelise jääseina.
Melangel: oi, sinna taha on küll hea minna. Laavat tuleb nii et varsti tuleb meil siin ujuma hakata.
Melangel viskub jääseina taha ja seab valmib totaalse-tõe-löömise (massive true strike).
Volabrünn: labürinti tahate teda?
Pea kõik kes suudavad: ei, ei…i!
Volabrünn: pidage üks hetk vastu, te olete veidi koledad ja teeb meid zombideks.
Hinkus: milleks see küll vajalik on?!
Volabrünn: olgu, olgu, ärge õiendage muudkui.
Hinkus: see on üldse snuff!!!
Volabrünn teeb midagi esimest korda ja kohe teist korda, raputab oma vrokkhi pead ja astub jääseina taha varju.
Filip leviteerib ja lendab Tirosmeust viimase kuklasulgede alt mööda ja kobistab koletult, Tirosmeus vastab oma linnunäost õela, üleoleva ja kahjurõõmsa irvega.
Kratsik: see asi pole varsti enam naljast kaugel, ptüi, neid kobasid vaadates läheb mul endal keel sõlme. Andke mulle maagiat sisaldavaid esemeid! Tehke ometi midagi!
Yugolothid annavad pihta mis suudavad, ülepoolte saavad pihtagi nii, et sulgi ja udusulgi lendab. Sellel ajal on isegi sulgede alt midagi võtme sarnast näha, kahe ja poolemeetri pikkune mingi pirakas rõngas otsas.
Aleksandra: teate see lugu on nüüd küll guaanone. Nalja hakkab ja peab siin saama hakkama, inglid võtku, nõidused ei lähe talle peale.
Preestrinnad keerlevad üha oma lumekeeriselises ringtantsus. Hinkus laseb ühe noole pihta ja tõmbub jääseina taha varju.
Aspersix: mida, mida … ja astub Tirosmeuse juurde. Tuulekeeris paisutab Aspersixit ja viimaks annab kapjadega ning tabab ja teeb veel midagi, Oskal: neetud, tornist pole sugugi nii hea vaade.
Samba lendab Filipi eeskujul lähemale lööma ja laseb siis värtnale jää kaitse alla tõsta.
Volabrünn: gut, gut, me oleme ta kümnendiku peale saanud. Viimane käis ilmselt Samba varjukohta kes veel eraviisiliselt ka lööb. Maranea nõiub ülejäänutele totaalset ühist asjale pihtasaamist ja endale veel jõuvälja (wall of force) kaitseks.
Tirosmeuse lööb tiivad laiali ja kogu ruumist sööstab läbi laavapritsmetest sfäär. Kogu amfiteatrit katma hakanud härmatis ja jää kaob, hetkega. Ainult jäine keerlev koonus ja sellel olnud olid kaitstud.
Melangel: Volabrünn, ole hea ebasurnu, vaata kuidas tibu tervislik seisund on?!
Volabrünn: päris terve ta pole, suutsite ta nii üsna ära räsida, oma neljaviiendiku peale.
Üks hykaloth on viimase tibutantsu keeru ajal hukka saanud.
Diki: ära ma su nüüd keelitan, ja püüab laavat keelega limpsata. Dikil on abüssaalselt õnne, ehk ebaõnne.
Melangeli ettenägemine väidab, et jama on ja jama jääb.
Diki saab pihta: … ja ütelge veel, et lapsesuust te tõtt ei kuule. Tibu noka külge jääb keev kihisev pimedus.
Mida iganes Valge Oks teeb jääb Oskal-pistrikul nägemata.
Melangel: olgu, konjuurime … ja liimilärakas katab tibu, rsk! Kus see jääsein on? ja pageb värtnale keerlevate lumenõidade juurde kaitse alla. Ma , mu … see, et kohe tuleb teine laavalöök.
Melangel: kuulge vositarid, siin on nii külm, et munad tahavad ära külmuda, ooooo … aaaaa.
Samba käib korra raiumas ja laseb ennast toetusgrupi poolt värtnale kaitse alla evakueerida. Maranealt tuleb veel kord kõigile pihtalöömine.
Volabrünn: aga nüüd on nii, et … ja tibu ja seda kolkivad ja materdavad mezo- ja hykalothid kattuvad nukra-mustahallika uduga. Mulle ei tulnud ühtki teist head ideed.
Aleksandra ja Diki poevad ka värtnale varju.
Melangel: see meenutab mingit kurba lugu mingist kurvast printsessist.
Nüüd näeme, et kõik pilvesse jäänud tegutsevad aeglustatult.
Aleksandra: ei mingit respekti, peaks midagi kindlat tegema … – ärge nüüd kartma hakake … – olgu, ärge peljake, ma siiski ei tee seda!
Melangel: ajutist tugevamat tervist saate ka Maranealt.
Hykalothid löövad ja lööb Filip.
Filip: kratsik, oo suur valge pealik, aita mind siit eemale! Kratsik aitab tõmmates Filipi Tibust eemale.
Hinkus laulab “hiili” endale ja “mass-hiili” kõigile ja see järel külmast rauast pistodale maksimaalse headuse.
Aspersix rabab ja tabab kapjadega tibu. Samba käib löömas ja aidatakse õlesse värtnale varju.
Mezolothid ansambel kirveste tantsuga pole edukas. Kuid Tirosmeus on nii pärsitud, et laavasfäär jääb tulemata, kuid hall udu kaob.
Volabrünn: nii see ei käi … ja nõiub uue kurva udu.
Nii tümitatakse veel pea pool minutit kohalikku “eba”pärisjumalat. Et ikka ettevaatlikud haldjad kas sinna ja tagasi ja Tirosmeusele boo-boo, või siis eemalt nooltega, või hyka ja mezolothide kambakat kohapeal.
Lõpuks vajub Tirosmeus traagilise poosiga laavatiigi servale ja Melangel käsutab Diki con Vace võtme putke tooma. See võtab peremehi vahetades üha uusi mõõtmeid, vastavalt peremehe enda omadele. Võtmeputk on raske kullast keti otsas, putk ise aga on rohekast metallist. Õnneks toimub see piisavalt kiiresti, sest peremeheta tuli ja laava ei suuda kanda keerlevat jäist koonust, mis sulpsab punakuldsesse järve.
Ootamatult avaneb meie kohal lagi leekivpunassesse taevasse ja sünkmustadesse pilvedesse kust paljukannatanud amfiteatrit ja kohaliku varalahkunud balorgi valdusi tabavad meetrise läbimõõduga eresinised-sünklillad-hõbevalged välgud. Oskal: Mastiplex ei jõua kutset ära oodata, aga nii ongi parem, ei pea teda mööda Abüssi taga ajama.
Käes on 19 päev 4s episood.