Kuidas me käisime maa-aluses koopas nimega Maagiliste Konstruktsioonide Modifitseerimise Laboratooriumja mida me sealt leidsime
Uksest paistis pirakas koobas, toa moodi. Kuiva, seisnud, surnud õhuga. Haldjad tormasid sisse ja hakkasid ringi tuhlama. Tuba oli tüütut ja igavat metallikola täis, aga pikk-kõrvadele pakkus see ilmselt huvi. Nad põrnitsesid õõnsaid äravooluavadega metall-laudu ja arutasid, kas nende all olev vedelik võib olla veri; kõlkusid laest rippuvate liikuvate kettide ja konksude otsas; piilusid sisse põrandas olevatesse võrega kaetud shahtidesse; püüdsid igal pool olevate raualaastude põhjal suuri järeldusi teha. Eriti tegid neile muret laudadel vedelevad laibalõikamise ja sepatöö riistad, kuna nad olid selgelt DEMOONILISED – kaetud kurjade märkidega ja sihukesed, millega endale väga kerge viga oli teha. Palju head sooja õhku kulutati koopa otstarbe üle vaidlemisele – et kas siin tehti rauast golemeid või kaeti goblineid metallist plaatidega.
Tagaseinast viis edasi käik, mille mõlemas seinas olid urud. Osades olid inimesed maganud, teistes oli koli hoitud. Elatud oli lihtsalt. Ühes magamis-urus olid raamatud, kirjutatud mingis andu slängis. Tagapool oli köögi-urg, ehkki ilma koldeta, ja selle taga vastikult haisev prügiurg. Koliruumidest leiti toitu – haldjad pugisid mett ja ploome ning imetlesid soomuselisest kintsust tehtud seitsme jala pikkust hiigelsinki – ja tööriistu.
Käigu lõpus oli huvitav tall. Vankrid ja muud riistad olid tehtud mingitele hobusest tükk maad pisematele loomadele. Ja talli tagauks avanes otse kivisse ja sellest avanes VÄRAV vastikusse kivi-maailma! Jube, ma lootsin, et haldjametsades selliseid jälkusi ei leidu.
Suurest töökoopast läks trepp üles maa-alusele rõdule, kust sai kogu alumisel osal silma peal hoida; seal olid isegi korralikud nahkdiivanid istumiseks ja lauake. Laual lebas söepliiats ja JOONISED: mehhaaniliste, vist rauast olendite skitsid. Haldjad vahtisid, silm punnis! Kas siis selliseid kolle siin meisterdatigi?
Rõdu ühes otsas oli MAAL. Suur, raamis. Maali peal inimene, sihuke tumedanahaline, kõrbemantli ja rõngassärgiga. Käes sau, kaela ümber maokujuline medaljon. Maali all olid pookstavid, mille kohta Lynessa arvas, et sarnaseid kasutatakse Khinasimaal. Lynessa püüdis salamahti maali sodida, aga söepliiats ei hakanud peale. Vastik jõnglane!
Urge oli teisel korrusel veel, enamus neist seotud kondisaagimisega. Kaks ruumi olid inimeste, üks kentauride lõikamiseks – rihmadega lauad, arstiriistad, kapid valgete rõivastega. Riietel oli kahe ristatud kirvega märk. Sidemete, vati ja vedelike laos oli palju pudelikesi. Milvi tegi ühe lahti ja leidis sellest happe. Lõikajate eluruumi laual oli kõrghiiglaste keele barbaarses dialektis KIRI.
Üks ruumi oli pisikese kentauri BUDUAAR. Kraami kuipalju, muuhulgas latakas maagiline haldjapeegel ja palju ehteid. Milvi rabas endale kohe hõbedased madudega käevõrud ja ei saanud neid enam käest ära. Edev plika!
Ühes urus oli seina peal tikitud mao pilt ja selle all nikerdatud kaunistustega lukustatud kirstuke. Kärsitud haldjad lammutasid kirstu muidugi kohe lahti ja said tasuks võimaluse kakelda karbist välja hüpanud skeletiga. Kirstus oli MEDALJON: kaunis ja selgelt maagiline. Medaljoniks on kokku rullunud madu ja selle otsas tilpnev skarabeus.
Kõige imelikum oli viimane urg, mille seina sees oli tilkuv pea. Lokkis juuste ja punnis põskedega kivist inimpea, mille suust ulatus välja kaheharuline maokeel. Keele otsast tilkus soovett auguga anumasse ja sealt kuhugi alla.
Välja minnes ehmatasid Lynessa tiigrid härjapõlvlase üles ja see põgenes ära. Sellest oli kahju, haldjatel oli temaga romantilise küünlavalgusõhtu-tegemise plaan. Koopa väljapääsu asemel oli suur maosuu, ei teagi, kas see oli härjapõlvlase nali või olid ehitajad selle niisuguseks teinud. Muidugi oli see näivus, aga ebameeldivalt tõepärane, neelas kõik lähenejad alla ja oli üldse väga hirmutav ja kole. Milvi põdes pikalt, enne kui sealt läbi minna usaldas, ja tiigritele tuli silmadele sidemed panna. Aga välja sai.
Väljudes nähti, kuidas lähedusest keegi hobugreifiga minema lendas.
Milvi käis veel pärast üksinda all. Mida ta sellest maa-alusest urkast leida ka ei lootnud, midagi huvitavat ta ei avastanud. Härjapõlvlane oli jäljetult kadunud.
Otsustati, et jätkatakse liikumist piiri poole ja jäetakse kivialune auk sinnapaika.