Author: Erbelius

Olen koos haldjatega kusagil Giantdowns'i päramises urkas. Haldjad arutavad, kuhu edasi minna ja kuidas. Vaieldakse ja vaieldakse. Lynessa laseb Oskali greifi välja - Oskalit jääb sellest meenutama arm tema otsaesisel. Lõpuks otsustatakse minna Lluabraight'i, ja JALA. Minnaksegi. Lendame 10 tundi Giantdowns'i künkaid pidi (mõned äpumad haldjad kõnnivad ka). Veidraid elukaid on siin hulgem: näeme intelligentseid hiidliblikaid, vilkpantreid, goblinite ja päkapikkude sõjasalkasid, künkahiiglasi ja muud. Õhtul pärast laagrisse jäämist ründavad meid stirged (kelle greif Oskaliga eemale peletab), ja hommikul. . . Hommikul tulevad meid lagendikule lõbustama kaks laika moodi kutsat. Milvi saab aru, et asi pole õige, aga ei tee selle vastu midagi. Kutsad meelitavad tuulepeast Lynessa kaasa oma kutsikaid vaatama ja veavad ta LÕKSU. Lõks on lihtne - laikad muutuvad hiigelhuntideks, põõsa tagant astuvad neile paar sõpra ligi ja koos rabavad nad Lynessa maha. Kära peale lähevad kõik haldjad appi, aga hundid jooksevad laiali, üks neist veel Lynessa seljakotiga. Erbelius saab Lynessa enda taas surmasuust tagasi toodud, ja tänu Milvi ämblikuvõrgu-loitsule püütakse seljakotiga hunt kinni, aga ülejäänud hundid plagavad minema ja kogu päev on rikutud. Kui eile püüdsid haldjad võõrastest arukatest olendistest kaarega ringi käia, siis täna…

Haldjad seisatavad, et arutada, mida teha hiiglaste rõngaga. Pakutakse variante ta kuhugu linnast väljapool ära peita, talle tinast peitekirst ümber teha, ta salamahti Lynessa koju Rhosneibali viia, või ta lihtsalt linna kaasa võtta. Minu arust oleks mõistlik sellest koledast esemest kiiresti lahti saada, aga selleks on haldjad liiga edevad. Kõik aga muutub, kui Erbelius rõnga enda kätte võtab ja end selle abil suureks kuldseks karukujuks muudab!!! Erbeliuse saab suur kullast karuskulptuur, veidi teistsugusest kullast rõngas ümber õla. Ei liiguta ja ei paista üldse elus olevat, ainult Milvi ütleb, et kuju "mõtleb" ja et Erbeliusel seal sees ei ole häda midagi. Milvi ja Lynessa jälgivad võlusõrmuste abil, kuidas Erbelius oma mõtetesse süveneb ja iseendaga kahekõnet peab: hiiglaste sõrmus on meie druiidi mõistust kuidagi mõjutanud või avardunud ja ta avastab nüüd oma uut teadvust. Vahepeal sekkub mõttekõnesse Erbeliuse sau, mis on samuti kuju sees "lõksus" ja tahab sealt välja pääseda. Igatahes kuuleb Erbelius meid. Nii areneb tema, tema saua ja Milvi-Lynessa vahel välja kummaline poolmentaalne, poolverbaalne suhtlus. Mitme tunni pärast proovib Erbelius esimest korda oma tavalist kiilaka pikk-kõrva kuju tagasi võtta, aga see ei lähe korda - ainult tema…

Trügime väravast läbi ja olemegi metsas. See võib tõesti jälle see Cerilia olla. Mets on paks okaspuumets, sajab kerget valget lund, õhk on puhas ja külm. Ja siin on päev, mitte must öö nagu Acheronis. Haldjad ohkavad korra kergendatult ja asuvad divineerima. Järgmine ohe on neil juba jahmatusest. Oleme jah Cerilias, aga ühtlasi oleme sattunud GROVNEKEVIC'i METSA, ühte selle maailma kõige neetumasse kohta. Nendele, kes ei tea, mis on Grovnekevici mets, oleks ära kulunud Lynessa loeng selle koha koleduste kohta. Refereerin lühidalt: Grovnekevici mets on NEETUD! See on saatanast, deemonist, kuradist! Siin ei käida - isegi ümbritsevad barbarid (vossid) ei käi! See on täis jubedat varju-elu ja transmuteerunud loomi! Kohalikud elanikud (zegrakid) on kõigesööjad kannibalid, kes pistavad pintslisse kõik ettesattunud humanoidid, nii ümarkõrvsed kui pikakõrvalised! Ümberringi on gnollide (vosipäraselt - gnullide) elualad, lõunas on hullude hallhaldjate riik ja põhjas on suur liustik! Ja koju Lluabraighti on siit nutuselt pikk maa. . . Aga praegu ei paista siin midagi väga haldjaohtlikku olevat. Oleme välja lennanud päkapiklikest kiviväravatest, mis on ühe vana kindluse kõrvalhoone keldri sissepääsuks. Allapoole viib trepp, kust tuleb koledat surnuhaisu. Tallatud rada viib ukselt metsani ja…

Ukse avab mutike, sihuke küürus, kongus ninaga, kepp käes. Sõbraliku moega, lihtsalt riides. Ja - INIMENE. Oskal palub vett ja mutike kutsub meid seepeale sisse. Ta paistab siin lihtsalt elavat, mis on sadadeks aastateks kinni müüritud keldritoa kohta kummaline. Milvi arust on kummaline ka toa teine asukas, must KASS, Milvi nimelt arvab, et kass on kohutavalt tark. Tuba on muidu väike, voodi ja paari lambiga, kõige tähelepanuväärsem ese on seal kristallkuul. Kummaline on ka Lynessa-Cordelia tegevus. Mutikest nähes näpistab ta end pepust, hakkab siis eriti isukalt bezeekooki mugima ja seejärel muutub öökulliks! Ja hakkab toas paaniliselt ringi lendama, vahepeal mööbli alt ja ümbert läbi tuhisedes. Tädi ei lase ennast sellest häirida, kuid kass erutub kohutavalt. Õnneks rahustab Melangel ta kiiresti maha ja võtab enda juure. Tädi nimi on Agathea ja ta pakub meile teed ja küpsiseid. Tee tegemise ajal istub öökull kapi otsa ja muutub mõne aja pärast tagasi Lynessaks. Kujutlege piltilusat haldjaneiut istuma inimese koopas lae all kapi otsas! Aga Lynessa kuna keegi seda imeks ei pea, pilgutab Lynessa lihtsalt paar korda silmi ja hüppab kapilt alla. Edasi suhtleb temagi kassiga, vist põhiliselt tiigrite kammimise teemadel.…

Linnas kulus veel mitu nädalat, enne kui haldjanirud shokist toibusid, ennast kätte võtsid ja kivi uuesti vaatama läksid. Vahepeal jõuavad linnas levida kõlakad, nagu ründaksid Lluabraighti idast, Urga-Zai suunast vastikud goblinid. Aga me ei tee neist välja ja naaseme tuttavale välule. Isegi Tango tuleb kaasa. Kivi on alles. Auku ei mingit. Minu jaoks on see mõningane kergendus, sest see annab lootust, et ei pea jälle sinna maa alla ronima. Aga haldjad on endale pähe võtnud, et tuleb ikka uuesti koobastesse ronida. ' Probleemile lähenetakse haldjapäraselt. Esiteks püüavad nad kivi halina ja hädaldamisega üles sulatada, aga see ei lähe korda. Siis võetakse appi vägivald. Erbelius kratsib kivil ühe lapi samblast puhtaks ja Oskal äsab sinna kirkaga. Aga kivi vastab samaga! Purskab tolmu, ajab paar haldjat seest kärssama, lõhub kirka ära ja ajab kõik ümbertringi härma. Üllatus see muidugi ei olnud. Erbelius tabas ju kohe ära, et kivil kasvav sammal ei ole tavaline. Ja kivi pind sambla all oli kaetud nagu ruudulise võrguga. Aga las noored pikk-kõrvad õpivad oma vigadest. . . Selle tulevärgi peale saabub Rroele. Kuri. Silmad pilluvad välke! Käratab haldjatele peale ja käsib neil kivi keskööks…

Päev pealinnas algab pauguga. Haldjad annavad Nelgiõie ülitähtsa teate valele tüübile. Lluannali torn on Rhosneibhal'i diplomaatiline keskus. Seal on alati palju sagimist ja silm lausa puhkab selle ekstraplanaarse mitmekesisuse peal. Minu haldjate tänane soov on siin aga kohata kedagi Lluannalist ja anda talle üle kiri, mille võõraisse käsisse sattumise eest Nelgiõis neid hoiatanud oli. Erbelius lükkab oma terava haldjakeele sügavale vastuvõtuneiu teravasse haldjakõrva ja tellib meile kellegi luureohvitseri vastu. Aga eksib siis ja annab kirja mingile suvalisele vastujuhtunud tüübile. Pikk-kõrv on pikk-kõrv ja vahet teha pole kerge, aga see on tõega liiast! Sellega olekski lugu piirdunud, kuid tänu retseptsioonineiule saab arukas Milvi veast aru. Aga - kiri on läinud ja selle saaja ka. Mäletatakse vaid tema juustes läikinud valget kuldse äärega hobugreifi sulge. . . ja seda, et ta sarnanes nagu kaks tilka vett tõelise Lluannali ohvitseriga, kes veerand tunni pärast ja uue kutsumise peale kohale ilmub. JAMA! Aga rõõmsad haldjad leiavad jamadele rõõmsaid lahendusi. Nad veenavad kõigepealt iseennast kärmelt selles, et süüdi on Lluannali maja ise ja et nemad on teinud kõik, mis suutsid. Kuna haldjad on lisaks ka viisakad, siis aktsepteerivad selle seisukohta ka lluannalid…

Reisime läbi rahuliku Haldjamaa tagasi Rhosneibhali Lluabraightis tervitab meid tuttava rajavalvuri surnukeha. Laip lebab teel, nuga pidemeni seljas. Nuga on inimeste tehtud ja Erbeliuse teatel Othari haisude nimelise kurja mürgiga koos. Teine tuttav rajavalvur leiab laiba lähedalt hobugreifi jäljed. . . Tol ööl võtavad haldjad esimest korda reisi jooksul korralikult keppi teha. Vist rangeri mälestuseks. Leila veab Oskali põõsasse. Tango tikub Lynessale ligi, aga see pipardab. Mina käin ja imetlen haldjate armastuskunsti. Milvi muidugi magab. See tema needus võib hakata suguelu tõsiselt segama. Missugune mees tahaks naist, kes voodis hullamise asemel meelemärkuseta lebab? Nekrofiilidest morbrünnidele võib see ehk midagi pakkuda. . . Öösel käib laagris keegi, vist piksi. Enne kui Zephyros ta laagriäärse järve peale puhuda jõuab, laseb piksi Erbeliusele tillukese amneesia-noole kaela sisse. Mürk ei mõju, kuid jama on ennekuulmatu - sellist asja piksid tavaliselt EI TEE! Paranoiline Erbelius kahtlustab muidugi, et tahetakse tema käest Nelgiõie maali ära varastada. Järgmisel hommikupoolikul jõuame välule, kus oli Rroele kivi ja Maagiliste Konstruktsioonide Modifitseerimise Laboratooriumi sissekäik. Kõik paistab nagu minnes. Auk on alles. Teen Milvile suure teene ja lähen tema eest vastiku maa sisse koopaid üle vaatama - sealgi…