OR164 556 pMR 224’II, Oskal kaob elavatest ja surnutest
556pMR 224’II öö-Thothi sfääris Erbelius vaatab kulpi hoides kompassi ja - pildil on kujul kulp käes. Kompassil olevat kirja enam pole. Tuulest viidud, ajahammas äranärinud. Aja mõjud kulbil on tugevad, aga ka kirjade kaotus on tingitud millestki muust. Kõrg maagina saab kopraonu aru, et kulp maagia koolkonnas oleks värvi küllasena, vikerkaarena. Lõim oleks ehedast valgusest. Kulbiga tegutsedes st õhus joonistades tekiksid kujundid ja need kujundid töötaksid, st toimiksid. See ei oleks joonistamine vaid supikeetmine. Supp kui joonistamise kõrgem tase on Erbeliuse arvamus. Llana küsib raamatult kulbi kohta. Kas supikulp on elus? Raamat arvab, et pole elus või vaid mingil määral, nagu puit. Kas kulp näitab ise suunda poti suunas? Raamat: ei, sellist legendi pole. Erbelius Llanale: küsi mis puust kulp on? Raamat: kindlalt ei tea, kuid peaks olema ürgpuu, see mille järgi teised puud tehti. Materjal õunapuud siiski ei meenuta, liiga tume õunapuu jaoks. Kulbil ei ole kaunistusi ega kirjasid. Teda on kasutatud, kuid ta pole kulunud. Kulp on teadaolevalt olnud kahe tegeva persooni käes, kelleks on kaaren ja rebane. Hakk mitte kunagi. Kus supipott on raamat ka ei tea. Arvab, et kui teaks, siis oleks ta…