Osa 2 – kuidas me maa-aluses Laboratooriumis käisime
Kuidas me käisime maa-aluses koopas nimega Maagiliste Konstruktsioonide Modifitseerimise Laboratooriumja mida me sealt leidsime Uksest paistis pirakas koobas, toa moodi. Kuiva, seisnud, surnud õhuga. Haldjad tormasid sisse ja hakkasid ringi tuhlama. Tuba oli tüütut ja igavat metallikola täis, aga pikk-kõrvadele pakkus see ilmselt huvi. Nad põrnitsesid õõnsaid äravooluavadega metall-laudu ja arutasid, kas nende all olev vedelik võib olla veri; kõlkusid laest rippuvate liikuvate kettide ja konksude otsas; piilusid sisse põrandas olevatesse võrega kaetud shahtidesse; püüdsid igal pool olevate raualaastude põhjal suuri järeldusi teha. Eriti tegid neile muret laudadel vedelevad laibalõikamise ja sepatöö riistad, kuna nad olid selgelt DEMOONILISED - kaetud kurjade märkidega ja sihukesed, millega endale väga kerge viga oli teha. Palju head sooja õhku kulutati koopa otstarbe üle vaidlemisele - et kas siin tehti rauast golemeid või kaeti goblineid metallist plaatidega. Tagaseinast viis edasi käik, mille mõlemas seinas olid urud. Osades olid inimesed maganud, teistes oli koli hoitud. Elatud oli lihtsalt. Ühes magamis-urus olid raamatud, kirjutatud mingis andu slängis. Tagapool oli köögi-urg, ehkki ilma koldeta, ja selle taga vastikult haisev prügiurg. Koliruumidest leiti toitu - haldjad pugisid mett ja ploome ning imetlesid soomuselisest kintsust tehtud seitsme…