Haldjad asuvad tegutsema
Missiooni +9 päev, õhtu
Asjaolude ja juhuse koostoimena on Maranea ja Kamien meie hulgas. Filar loomulikult ka. Veel kord Filarist- on selline ajutiselt sõrmuse jõul haldjavormis kentauripliks, kes kentaurina on brünett ja haldjana lluabraidi kuldkihar.
Kiire arutlus, mida teha. Melangeli ettepanek on väga temalik. Tuleks üles otsida mõni tundmatu, sellele pasunasse sõita ja seejärel positiivsete emotsioonide laineharjal mediteerima asuda. Hinkus pakub tudi eelseks tegevuseks mõne sambaks kujundatud “sõna”- “kivisein” tegemist mausoleumi. Selline arutelu viib Erbeliuse küsimuse esitamiseni Filarile.
Erbelius: kas oled mausoleumis käinud?
Filar: Prr-r, ei ole see on nii-i neetud koht.
Hinkus tellib mausoleumi testimiseks kohale kole-gorilla ja instrueerib toda.
Gorilla peab tegema tiiru mausoleumi sees- ja ei juhtu mitte midagi.
Läheb sarkofaagi juurde- ei juhtu midagi.
Puudutab sarkofaagi- ei juhtu midagi.
Puudutab küünlajalga- ei juhtu midagi.
Lõpuks soovib Hinkus gorillale “head aega”.
Gorilla- Ole sa neetud. Nägudeni.
Melangel laenab Hinkuse läbivaatamise sõrmust ning teeb uurimisretke ümber mausoleumi. Oma retkel märkab sarkofaagi kaugema otsa juures olevat tühikut. Ühe 5×5 jalga plaadi alune on tühi ehk päkapiku mehhanismi vaba. Uurides ta mõistab, et luuk avaneks üles tõstmise viisil.
Hinkus tellib kohale järgmise “kole”gorilla. See saab ülesandeks tõsta üles luuk. Antud gorilla on veidi lühem ja arglikum. Gorilla läheb luugi juurde ja tõstab selle üles sarkofaagi najale ja jällegi ei juhtu midagi. Gorilla teatab Hinkusele, et avauses vaatab vastu pimedusse laskuv redel. Hinkus kiusab vaest looma edasi, käskides tal laskuda alla ja minna nii kaugele kui ta saab ehk siit kuni nõrkemiseni. Alguses kostabki meile avatud ukse juurde: ähh, puhh, atsihh, tümp, tümp …. tümp. Sammud kaugenevad ja kaovad lõpuks üldse. Mingit märga lurtsuvat matsakat, mida mina ootasin, ei õnnestugi mul ära oodata.
Aktiivsele mausoleumi manipuleerimisele lisavad Erbelius ja Hinkus sõnades “kivisambad” läbimõõduga umbes 30 cm. Sambad tekivadki. Haldjad leiavad, et nüüd aitab ja lahkuvad. Kuna haldjate jaoks on Azrai kohakeses liig vähe puid, siis lahkutakse samasse suunda kust poolt eelnevalt Filariga koos kaldeerasse laskuti. Lähim metsatukk kraatri servast on paaritunnise kõmpimise kaugusel. Poolel teel avastab Hinkus, et sõrmus on jälle lahkunud.
Toimub keskustelu:
Hinkus Filarilt- kelle mets see on?
Filar- Libarebaste oma.
Vestluse toimumise kohas varju kontrollides näeb Hinkus udu . Püüame jõuda teispoolse udu servani üldsuundumusega Valge Roos. Kolme ja poole tunnipärast on vari muutunud normaalseks, kuid see eest on siinpool udu tekkinud. Udu on üsna paks ja ebameeldiva võitu.
Hinkus läheb jälle näost imelikuks, ju ta pöördub oma püha inspiratsiooni allika (deemon või jumal või mõni muu sarnane asi) poole. Pärast seda jääb Hinkus mõtlikuks, isegi väga.
Erbelius ja Melangel asuvad Hinkusest teavet välja pressima: Mida see “keegi” sulle teada andis?
Hinkus: laskudes mausoleumi saame juurde kaks vaenlast ja ühe sõbra. Osad asjad, mis meile võivad hakata olulised tunduma on tegelikult ebaolulised.
Melangel tardub ootamatult ja liigutab oma kõrvu justkui kuuleks midagi. Meie teised kuualatame ka, kuid ei taju midagi. Kuigi olevat olnud mingi muusika korrastatud helivõnkumiste allikaga. Igal juhul mõne ajaga muutubki kõigile kuuldavaks lõuna suunast kostev ja meie suunas liikuv muusika tegijate jõuk. On eristatav löök ja puhkpillid. Muusika valjenedes saab selgeks, et läheneb mingi marsi meloodia, milles Hinkus tunneb lõpuks ära brechtide sõjasalga orkestri tüüprepertuaari. Lõpuks kostab metallikõlksatusi, hobuste korsatusi ja kapjade tümpse ning brechti keelseid käsklusi.
Erbelius lülitab sisse oma bio, monstro, sapiens radari. Üllatus- sealt kust läheneb orkester ei tule nähtavale ühtegi sapiens-homo märki. Kümne miili ulatuses on küll üks kolme inimeseline ja üks kaheksa liikmeline salk. Veel rohkem on siin igasugu libaloomi sh libahunte. Samas lähenev militaar muusika sõprade grupp on umbes 1000 ehk täpsemalt 1400 ebasurnut.
Mida teha? (pseudo vosi Tsernõsevski lendküsimus). Haldjad on kuidagi väga paid ja otsustavad seda ebasurnute polku mitte pärissurnuks kujundada. Hinkus teatab soovist minna puhkama vähem lärmakasse kohta. Seal olevat probleeme hingamiseks vajaliku ollusega ning see tõttu Filar, Kamien, Maranea ja Oskal saavad ajutise tukastuskoha Melangelilt, kes pakub “köietrikki”. Erbelius tahab alguses mäkra mängida, kuid selle variandi turvalisus riskide tõttu valib ta välja kivisse varju pugemise. Jõuame just, kes kuhu, varjuda ja välja piiluma hakata oma vaatlus kohtadest kui marssiv armee on kohal.
Selleks on: eeskujulikus formeeringus ratsasalk oma 200 ratsanikuga iga, ratsaniku taga on veel ratsa-standardikandja. Standarditelt vaatavad vastu linnu ja laeva märgid. Suurimal palakal on kahe peaga punase kotka märk Ratsanike rivistus on parim Anuuria “seanina” skeletonidest. Neile järgneb pea sama arvukas piikidega pool-soomusplaatidest rüüdes jalamehed. Seejärel tuleb mõõkadega varustatud punastes ja valgetes mantlites kompanii. , üks kompanii ambudega jalamehi, kaks välgunoolt kuubedel, üks ratsakompanii punastes välgunooltega keepides ja välgunooltega sadulatekkidega. Üldise hinnangu kohaselt on see umbes 7 sajandit vana militaar mood, mida me näeme. Ebasurnud hobused jagunesid kolme tüüpi soomustatud hobuse-skeletonid, osadel luust ja lihast kergelt kulunud hobused ja osadel ainult hobu-kondikubud. Mida me aga ei näe on puhk ja löökpillimehi. Üheks huvitavaks seigaks on see, et peale polgu möödumist on lumel üsna vähe ja halvasti nähtavaid jälgi.
Arvamuste ja analüüsi voor ruumimullis:
Maranea- ilmselgelt mingi brechti vägi.
Melangel- Kuidas selline asi üldse tekkida sai?
Maranea- Tõenäoline on, et mõni Tuarannwni kõrg-maag pööras sõjasalga elusvälja spinni sub-glüoon sideme tasandil, või kuidagi nii.
Olles murtud väsimusse viimasest mõistest arusaamise käigus, langeme meditatsiooni. Puhke ajal ei juhtu midagi.
Missiooni +10 päev.
Kes mullist, kes hallist kivist, kes kusagilt mujalt oleme taas lumisel tasandikul umbes nelja ja poole tunni teekaugusel kraatrist. Melangel teatab, et viimatine ebasurnute marss on siin loori õhemaks nühkinud.
Hinkus: Tema Inspiratsioon teatas, et mausoleumist alla laskumine pole ohtlik ega ebaohtlik.
Melangel sõnab endale kiisu graatsiat ja vastupidavust. Viimast lubab ta mullegi õpetada. Hea haldjas kes lubabaki. Ta st Melangel lubab seal põranda all kasutada musta valguse tõrvikut. Erbelius küsib selle peale Filarilt nahkhiirte populatsiooni ja asustus kohtade kohta. Selle peale tekib haldjate vahel elav keskustelu Erbeliuse reaktsiooni üle, et ajal kui ta kasutab nahkhiirte võimed ja meie kõik samal ajal energiliselt uksi krääksutaks ja naelu põrandasse taoks. Asume teele ja jõuame loojanguks kraatrisse.
Kraatrisse laskudes näeme, et meie ja mausoleumi vahel on mingi tegelane maad kaevamas. Too on umbes 1m80 pikk, kõhn, mingis tumedas mantlis ja kapuuts silmile tõmmatud. Põhiliselt on ta kergelt küürakil ja oma tegevusest haaratud. Ta märkab meid kui oleme temast 150m kaugusel.
Haldjad asuvad tegutsema.
Esmalt Melangeli hüüe – too tegelane mustas on varustat labidaga (1d3 +3 kui kaevates maad rünnata- Melangel, millele Oskal tahaks kangesti lisada- 2d3+2 melees ja ranges 15 jalga, juhul kui omal ajal on tovarists saanud õpet Voside maa Rjazani krepostis kõrgelt langevate sõdalaste kursustel, stroibatis olek lisaks igasugu sniik attakid ja faasi nähtused. Kõik seavad oma tegevusi varuks, aga mina lähenen ühtlase voolav-vihiseva jalaastumisega. Tundmatu haarab maast saua, millisele viimane tegevus silmnähtavalt ei meeldi, sest hakkab väänlema ja vonklema nagu korralik vosside Amuuri jõe kahemeetrine roninastik. Saua ülemisse otsa on kinnitatud helkiv tera. Kogu konstruktsioon meenutab relva, millega hjumod üldjuhul hukkavad täiesti elavaid aasade ja niitude taimi ning mida nad eejärel mumifitseerivad. Surmkindlalt nekromandiga kohtunud me oleme, Azrai preestriga.
Azrai järgija lööb käed laiali, ühes neist solvunud vikat, ja tema selja taga löövad laiali mustad ja tugevalt räbaldunud nahkhiiretiivad. Kusagil kajab äärmiselt madalal, peaaegu kuulmisläve lähedal, mingi heli.
Hinkus, tõsiuskliku haldjana , küsib oma jumalalt midagi ja lausub seejärel meile: niitja ründamine halb on- ja parandab end kiiresti- viimane väide on vale.
See võib seal olla Azrai tegija mingi.
Erbelius tuiskab minust peaaegu mööda ja “kutsub kohale” neljatiivulise pikselinnu.
Pikselind lendab kergelt pööreldes sädemete ragistades ja kahkjat sinirohelise helendusega tiibade ja hoosulgede vahel, Azrai preestri poole. Võtan üles kerge sörgi. Mustas kuues kapuutsikandja lööb vikatiga ülalt alla, rebestades enda ette hämarusse tõelise pimeduse ja kaob sinna koos oma vikatiga. Mantel lainetab ja langeb maha. Pikselind virutab lennates sinna paar välku ja lahkub loa saanuna.
Koguneme mantli juurde. Silmame siin hauakaevamise algustööde jälgi ja hauakivi. Viimasele on tehtud ettevalmistusi nime raiumiseks. Jäetud ruum lubaks siia panna viis tähte. Tunnen ennast puudutuna. Kuid seejärel vaatan korraks Filari.
Hinkus püüab varju vaadata ja ei näe loomulikult midagi. Melangel näpib mantlit. See on räbaldunud, must ja maagiline, mingi selline reliktne varjumaagia. Ahistatud endine maski omanik püüab kuube toppida välisruumisisemusega pauna kuid sinna see ei mahu . Lõpuks keerab ta selle rulli ja mahutab oma seljakotti. Maagia testimine näitas mantlis alteratiooni, nekromantia ja divinatsiooni lõimumist.
Kulgeme mausoleumi juurde. Hinkus nopib, juba vist neljandat korda, üles võtme ja avab sellega uksed. Enne sisenemist vaatab Hinkus ruumi üle. Põrandas olev luuk on igal juhul kinni pandud ja sambad on kuidagi pikali. Uste avades avaneb omapärane vaatepilt, sest sambad ei ole kildudeks purunenud vaid põranda pinna lähedalt kõrvale painutatud ja veidi ovaalseks pressitud. Kilde ei ole selle pärast, et momendil on sambad võtnud omaks vormimuutusele lisaks sisulise muutuse. Nad on nimelt kaks 5m pikkust ja 30 cm läbimõõduga vorsti. Kahetsen, et meiega pole kaasas Ashernaxi, vähemalt tema saaks rõõmus olla. See mõte tõi teise mõtteidu- millise isuka pilguga ta oleks küll Filar-kentauri silmitsenud.
Valime riskimise. Hinkus kutsub kohale, nüüd juba kolmanda kole-gorilla, kes tõstab üles luugi ning kellel lahkuda lubatakse. Haldjad sööstavad järjekorras luugi juurde ja laskuvad redelit pidi. Hinkus jõuab avani hõljudes, Erbelius lennates ja Melangel, Oskal Kamien, Filar, Maranea kõndides. Järjekord on oluline, sest sellises järjekorras olema me pärast ka käigus.
Redel käigus on kohalikust kuusest. All olev tunnel suundub itta, on 5′ lai ja 5’+ kõrge. Haldjad ulatuvad just peaga lakke, hjumod ja orogid peaksid aga küürutama. Vähemalt laskumise juures on käik rohelisest obsidiaanist. Melangel peab seda kunagiseks templi põrandaks. Hinkus otsib jälgi ja püüab avastada kõike lõkse, luuke, püüniseid ja salauksi. Erbelius nuusutab pingeliselt. Redeli juures leitakse tavaliste rottide, meessoost yrchi ja mingi suure putuka, näiteks hiid-palvetaja, jälgi. Eemal on, ja ainult eemaldunud jäljed, inimeste ja päkkade omad. Viimati nimetatud on värskemad.
Käiku jätkub 150′, millest alguse osa on tumerohelises obsidiaanis ja hiljem mingis muus tava kivimis. Esimese 100′ jala ulatuses käik süveneb ~5 kraadi ja hiljem ~7 kraadi. Need 150′ läbime 10 minutiga, mille järel jõuame kivist seinani, mis sulgeb käigu. Tunneme siin “surma”-laiba haisu, mida vürtsitab meile varasemast tuttav hõõguva kassikaka aroom. Tuttav nimelt Melangeli balrog-vormist.
Siin seiskub tegevus 10 päeva õhtul.