Templi mausoleumi alune käik.
Missiooni +10 päev, järg 1, öö,
Maranea viibib, Kamien on kohal ja selle tõttu lõpetab meie rivi Filar.
Oleme just läbinud 10 minutiga 150′ käiku ning Hinkus ja Erbelius on tõsiselt võtnud igasuguste lõksude ja salauste välja nuhkimist. Momendil seisame käigu otsas oleva ðahti ees. Viimane on kolm meetrit sügav ja kaugemas ðahti küljel fikseerib Hinkus suletud varjatud ukse. Lähem uurimine näitab, et ukse avaks üks ðahti põhjas olevatest oda otsa kujulistest ebasoovitavaid sisenejaid tagasihoidvatest teravikes. Ukse avamiseks poleks vaja teha muud kui ühte odalaadset hooba käänata. Hinkus valmistub just ðahti hõljuma kui . . . .
Käigu mausoleumi poolsest otsast kostab kärgatus, käiku valgustab sinakas valge ere sähvatus ja mõned meist tajuvad selle lühikese viivu jooksul, et kärgatusse kohta on ilmunud mingi suur, täidab pea kogu käigu, 3 jäsemekomplektiga demooniline olend- kaks jalga, kaks kätt või käppa ja nahkhiire tiivad.
Filar püüab kõigi trikkidega ja nippidega eelseisjatest mõõda trügida samal ajal hirmuseguse häälega väites, et tema on (või temal on) seal eespool palju parem. Melangel sõnab valgust ja saadab neli tulukest pikki käiku pimedusse mattunud punaka tegelase suunas. Erbelius vannub, et miks sa “tantsivaid tulukesi” ei teinud. Mina sean noole vibule ja sihin pimedusse. Tulukesed jõuavad kohale ja nüüd näen ka mina punast olendit lähemalt. Punakarv on meie poole lendlemas ja kostab “elvenis”-küll oleks kena käik kentauriga troppida. Viimane idee ei meeldi mulle põrmugi ning kuigi see öeldi elvenis ei tee seda vähem positiivseks. Lasen noole hoiatuseks teele ja see tababki. Järgneb ilmvõimatu tegevus. Monster langeb dramaatiliste liigutustega põrandale tõmbleb seal veidi ja rahuneb. Selline ootamatu tulemus tekitas meil paranoilised mõtted- äkki monster on illusioon.
Läheme potentsiaalset illusiooni uurima. Lähemale jõudes näeme monstri suust väljarippuvat punast keelt. Kuid seejärel märkame seni varju jäänud haldjat, säärane sihvakas teine.
Too lausub kõlava koolitatud häälega: Kratsik, tõuse üles ja lõpeta see etendus. Küll teie olete alles närvilised.
Monster ajab end püsti. Kõige enam meenutab monster punase plüüziga kaetud punast kätega nahkhiirt. Kratsiku kätel on kolm sõrme ja pöial, sellised jämedamapoolsed ja ümarad. Erbelius ütleb vaikselt- see topis on. Monstrit käsutanud haldjas on Ullindarienide Satuarymide hulgast. Kes on Satuarymid- mingi väike kogukond, mis tegeles kuidagi taimedega. Sõdalasi ongi neil võib olla ainult mõni. Mingi pool-hjumanite agronoomia (või agorafoobia!) värk. Märgiks on neil liblikatiibadega haldjas, mingi vee märk ja kõblas. Satuarymi haldjanoorhärra näib tapvalt ehk hullult ilus. Viimane hinnang näitab mingit universaalset ilu sarnasust Duraciga. On peaaegu sama üllast muljet suuteline jätma kui Nelgiõis. Satuarymi näost särab vastu ülim meid endapoole võita püüdev naeratus. Haldjad kohe peavad vaatama kas nende soolist orientatsiooni ei vägistatud. Satuarym kannab valget pitside, satside, muude kaunistustega ja puhvkäistega lumivalget pea nabani avali särki, kuldset vesti. Säärevarjudeks on sirelillad retuusid, mille toon imehästi harmoniseerub kratsiku roosa plüüþiga. Kõike seda markeerib õlgadele heidetud hõbedane keep ja hõbedane laubapael. Kõrvas, mõlemas, on tal loomulikult kõrvarõngad. Näos paistab ilumärk, mis annab aimu ka veremargist ja isegi perekonnast. Üle õla paistavad seljasrippuv lauto ja mõõk (l-sw), mõlemad jube kaunid. Ainukesed asjad, mis oma ilule ei rõhu on nahksed randme ja käsivarre kaitsed. Kusagil selle ilu keskel ja juures on näha pauna ja seljakotti.
Toimub omavaheline tervitamine, nuusutamine, nina vastu nina nühkimine või mis meil haldjatel sel juhul kombeks on.
Melangel: mis imelik naeratus teil näos, kas pakuksite mulle ka pilve tõmbamiseks midagi?
Hinkus on nii rööpast väljas, et teeb satuarymile soo äraarvamise kontrolli. Osutus siiski xy kromosoomi kandjaks. Kontroll näitas ära seljakotis olevat 2 vihti nõõri, kirjarulle ja pudelikesi. Saapasääres ei paistnud midagi olevat, samuti oli sõrmuste ja amulettide hulk võrdne tühihulgaga. Kontrollimisel püüti avastada vale-Tango efekti. Ei õnnestunud.
Hinkus: kas te tutvustaks oma roosat monstrit ee kaaslast?
Satuarym: mina olen Filip, tuttavate jaoks Filip ILUS, ja tema on Kratsik ehk Grandalick Druspeldosis.
Puhkeb vaidlus Filipi ja Kratsiku vahel, kumb rohkem viimases võitluses haiget sai. Oskal teeb selle peale, tegelikult püüab teha blüüþ-monstrile mõningast remonti.
Erbelius Filipilt: kas sa midagi mõistlikku teha ka oskad, meie siin oleme selline tõsiselt karm seiklejate kamp.
Filip: laulan näiteks, Oskal- 
Melangel Filipilt: kas Leilat tunned.
Filipi vastusest selgub, et 20 viimast aastaaegade ringi on ta Lluabraidist ja Ceriliast eemal olnud. Tagasi tuli ta umbes kuuaega tagasi ning kojast läbiastudes anti talle uus ülesanne. Viimane kutsub esile Erbeliuse naerupuhangu ja läbi selle küsib mis siis huvitas Satuarymi koda. Samas Filip tunneb huvi miks meie hauad seal ülal on. Melangel selgitab seda kohaliku matuse ja rituaalteenistuse töökorralduse jäikusega. Toimub lühiarutelu kehtiva reaalsuse kohta ja tema so Filipi seisukohta selles. Filip vaatab Oskali ja Erbeliust imestusega. Tema jaoks on kõik vist õige.
Filip: Paar siinset hauda huvitavad meid oma infoga. Kuid miks teie siin olete?
Erbelius vastab irriteerivalt kasutades Filipi sõnadega, et Mistmoor on meie jaoks huvitav koht.
Hinkus: ja see ongi miks meie siin oleme.
Filip: sellise vastastikuse salatsemise nahka need haldjate asjad lähevadki!
Hinkus: kas sa võidelda üldse oskad?
Filip: mul on selleks mõõk ja vibu. Ma olen kohe tõesti osav nendega (l-bow ja l-sw).
Erbelius: selline võitlusvalmidus on kiiduväärt, sest mina ei võitle, vastased jooksevad ise end minu vastu surnuks.
Peale hetkelist pausi, Erbelius: kas sa Filip mingit näputööd ka oskad.
Filip: kui vaja on, siis võib olla üht teist oskangi.
Meie seljatahajäetud käiku otsas asuvast kaevust kostab mingeid hääli. See sunnib meid hetkeks vestluse katkestama, kui külma rahuga jätkame Filipi pinnimist.
Erbelius: Kuule Filip kas sulle selle kompleksi uurimiseks kaart anti?
Filip: Oh ma tegin väga korraliku uurimuse kojas.
Seega kaarti tal pole.
Uus müra tõmbab meie täehelepanu lõplikult endale. Kaevust on tunnelisse roninud neli korralikku labradori suursut rotti ja on ilmne nende ebameeldivalt meie ehk haldjate vastane hoiak. Laseme Filari nendega läbirääkima, kuid tema meeleheitlikud ponnistused ei näi jõudvat nende rottide kõrgema närvisüsteemini. Hinkus teeb ettepaneku noolima hakata. Erbeliusele ja mulle see mõte ei istu, sest meie kätetöö, no olgu Erbeliuse oma, võib saada sellest närvivapustuse kui korraldaksime siin ühe rottide sarimõrva. Sel ajal teen endale keha ümbritseva kaitsevälja. Filar on juba täitsa endast väljas. Seletab st püüab midagi seletada üha edasi ronivatele rottidele. Kratsik libistab ennast Filipi selja taha. Melangel sõnub meile “löö esimesena violenta”. Erbelius “rahustab loomi” sõnumisega rotid ja nad lõpuks asuvad Filari kuulama. Melangel, seda nähes, lisab ja see on tõeline filharmoonium. Kamien ronib seinalt maha ja paneb oma mõõgad hoiule. Hinkus ja Filip otsustasid mitte sekkuda veel Filari ja Erbeliuse keskustellu rottidega.
Kratsik, nähes olukorra normaliseerumist, asub ülbama, lennates rottide ette ja lastes ühele neist nipsu nina pihta, lausudes: teie ära ðarmitud karvased paljasabalised hädavaresed. Oma sõnade toetuseks laseb tiibu kergitades nende alla vikerkaarelist helendust. Melangel teeb sõnu, nimelt soovitab ikkagi häkkima hakata. Erbelius sõnub “minu hea loom” ja on näha, et üks saigi kodustatud. Filar püüab rotte enda poole rääkida: kuulge nüüd, need siin päästsid minu. Mina olen ju Filar, kas te ära ei tunne. Rotid ei ole nõus seda ideed eriti vastu võtma.
Filip püüab kutsuda oma Kratsiku vaoshoitumalt käituma. Tulemuseks vaid see, et kratsik laseb välja oma ümmargustest töntsidest näppudest vääristatud küüned ning teatab valjuhäälset rottidele, ühel neist koonust küüntega kinnihoides, sul on liiga väike saba, et sa midagi väärt oleks.
Erbelius saab “minu hea loom” abil teise roti ja kontrollib seda küsides: usud ju nüüd mida Filar sulle räägib ja kes sa oled ja mida sa siin teed?
Rott: Skõk, ma olen siin hästi rahulik, olen rahulik, rahulik.
Erbelius: Kes saatis sinu, Skõk, siia?
Skõk: Oo, see oli Filar-Vanem. Aa-ah, mingi hääl mu peas segab mind rääkimast.
Erbelius: Sa võiksid mulle teed näidata.
Skõk, kogeldes: Jah, võiks küll.
Käigu otsast kuostub jälle klõbinat ning ðahtist ilmuvad tundlad. Melangel või Erbelius, esitavad küsimuse tühjusesse: kas see on tegreen.
Melangel: tahaks kedagi kasti lüüa.
Tekib kiire vaidlus spetsialistide monstroloogide vahel, kas august välja roniv mutukas on kärrion krauler või unkheg. Jäädakse viimase juurde, kuigi on ilmsed mõningad morfoloogilised erinevused standardist. Filip lööb selle peale lahti laula lugu lusti pilli ehk mingi üsna tuntud lluabraidi võitluslaulu viisakaim versioon. Kratsik on nii meloodiast indoktrineeritud, et teeb kolm väelist noolt, üks igast käpast ja üks kusagilt otsmikust tolle termiidi pihta. Too ajab vastikulõhnalist tossu välja kuid ronib edasi. Melangel sõnub “teiseks kujunduse molkusest nälkjas”. Selle peale molk-uss raputab vaid tundlaid ja trügib edasi. Hinkus tõuseb põrandalt õhku ja laseb neli noolt järjest molk-ussi, mille peale viimasest toss välja tuleb
Erbelius rottidele: kas see monster teid tihti kiusab ning kas neid on rohkem?
Skõk ja tema kaaslased: Neid on siin neli või viis tükki. Kuid see pole kindel. Võib olla on ainult üks ja ainus siin nii vilkalt ringi koperdanud.
Hinkus läheb vaatab unkhegi üle ja läbi. Suiste ja tunnalde ümber tilgub mingit rohelist mürgist lima. Läbivaatav pilk libistatakse üle ka blüüþmonstrist. Viimasel on 3 südant, luustiku pole kuid on mõned kõhrjad moodudtised jäsemetes ja rümbas toestuseks, kusagil vilkasatab sildike tundmatus inimdialektis- multipurpose swiss army monster. Kui oleks aega võrdlevaks keeleteaduseks siis oleks ilmselt võimalik avastada ühisjooni rjuriku ja brechti keeltega. Mis omakorda annaks alust väga veidrateks ja enam vähem valedeks hüpoteesideks.
Melangel ja Erbelius arutavad käigu monstri laibast vabastamise viisidest, näiteks “vähendamine” ja “surnust tõusmine”. Viimase jaoks vajalikku musta oonüksi kilde otsitakse põhjalikult kuni rebitakse mõned nööbid või kaunistused Melangeli rüüst. Melangel lõpuks ebaelustab unkhegi ja me hakkame käigus liikuma ðahti suunas.
Skõk Erbeliusele: kas meil tuleb veel selliseid ohtusid?
Rotid: See Filar lõhnab valesti.
Kratsik tilgutab justkui midgi ühele veel vabale rotile silma, emaneerub veel vikerkaarevärvilist kiirgust ja kuulutab ühe roti “minu hea loom”aks. Viimase vaba roti võlub ära Filip. Peale seda on rottidega rahulik ning liigume ðahtini. August allaminekuks on valida selle servast nüüd juba avatud ukseni tömmatud köit mööda libistamine. Esmalt laskub lenneldes Hinkus ja seejärel teised. Ukse järel avaneb 50′ käiku kust see hargneb kaheks, üks täpselt paremale ja otse suunas jätkuv käik hakkab peale hargnemist vasakule pöörama. Hinkus loeb jälgi ja kui ülal käigus olid meesgoblini jäljed, siis siin on liikunud naisgoblinid, lausa kaks tükki.
Sellega peatub tegevus 10 ja 11 päeva vahel.