Templi mausoleumi alune, peale esimest ust.
Missiooni +10 päev, järg 2, öö
Maranea ja Kamien viibivad.
Ninna, õigemini näkku, kopsudesse ja nahavahele lööb, peaaegu söövitab kole, ropp hais. Sellega võiks ehk kohanenud olla laibakunstide spetsid morbrynnid, kuid ühele normaalsele mõõgakeerutajale see käib tõsiselt pihta. Kratsik on suisa kokku vajumas, muidugi valmistub ta selliseks tegevuseks vägagi teatraalselt.
Ruum, kus me nüüd asume on ebatasaste seintega, ainult kuidagi ümbritsevast pinnasest välja uuristatud. Mööda selliseid seinu oleks üsna mugav ronida kui oleks vaid kuhu. Praegu on lae ja põranda vahe umbes 10′.
Põrandal on kõiksugu prügi oma neli vaksa- luutükid, väljalöödud hambad, rõngasrüüde roostetanud ja muljuda saanud katked, vosi töö. Luukildudest võib järeldada, et need on kunagi puruks muljutud. Hinkus teatab, et kaugemas otsas, koopa pimedusse mattunud seinas on uks. Filip kuulatab, kuid ei kuule midagi. Melangel vist vaatab väge ja seda on nii et aitab ja jääb ülegi. Põhliselt kiirgavad Hinkus, Melangel ise ehk tema sõrmus ja Erbeliuse sau. Too olevat või paistvat isegi vägevam kui ennem. Lihtsalt valgust annavad Kratsik, a’la roosa kattega öölamp, ja Melangeli juuksetukk.
Erbelius küsib Filarilt: mis seal ukse taga on?
Filar: järgmine tuba.
Erbelius ja Filip Filarilt: kas ja mis seal uksetaguses toas, ruumis, on? Kuidas on siin nendes ruumides võimalik ellu jääda?
Filar: Oo, parim meetod on prügi ja saasta sisse peitu pugeda.
Erbelius sõnab Filarile “roti haistmismeele”. Viimane on rõõmsalt üllatunud ja kostab, et siin lõhnab nagu vanadel aegadel.
Erbelius, peale väikest maagiat, jätkab Filari ülekuulamist: Mitu ruumi seal edaspidi on?
Vahele kiilub Hinkus oma küsimusega: kuidas siit allapoole saab?
Filar: kohe siinsamas vasakut kätt on mõned pooleldi kokkulangenud ruumid ja siin eesruumides on valitsejad nemad, ehk rotid.
Jutust selgub, et goblinist väepruukija Zagros elab keelatud korrustel. See ehk 1. ja järgmine, ehk siis 2. korrus on rottide poolt kasutatavad ja käidavad. 3. ja 4. korrus on tihedalt neetud ning seal on käinud ainult Filar-Vanem oma kaaskonnaga. Kaaskond tagasi ei tulnudki kui Filar-Vanem neetult ja allutatult tagasi lõpuks ilmus. Allpool ehk peale 4ndat korrust võib veel korruseid, kuid kindel Filar selles ei ole. Filar on liikunud ja ringikäinud siin ülakorrusel. Küsin Erbeliusel tõlkida lastes, et hinnata Filarilt saadavat teavet, kas ta lugeda oskab. Selgub, et see oskus on Filarst ringiga mööda läinud. Toimetame ära arutelu kuidas ja mis viisil ruume edasiselt läbi uurida. Otsus ja tegevuse plaan saab olema lihtne- käime kõik ruumid läbi ja topime omad uudishimulikud haldjaninad-kõrvad kõigisse urgastesse, lootes nii avastada selle Mistmoori ankurdatud needuse.
Hakkame järjest meist vasakul olevaid ruume läbi vaatama. Esimeses suuremas tühikus leiame kivikirstu. Kirstu taga haigutab pimedusse vaatav avaus. Kirstu enda kaas on ära libistatud. Kirstu asukohas näeme oskusliku müüriladumise tunnuseid. Nimelt asub see laotud võlviga ruumis. Mingeid kirjeid kirstul ei ole. Lähemal vaatlemisel selgub, et võlvi võtmekivilt on midagi maha toksitud. Melangel taastab väega kivi. Aega mööda ilmutab mingi ammune ja kahjuks haldjatele mittemidagiütlev ornament. Küll on kirstu kaanel arusaadavamad kujutised laevadest, merest ja lainetest. Kujutised on suhteliselt stiliseeritud ning selletõttu väljanägemise tõttu ei selgu midagi olulisemat ei ajastu ega tegijate kohta. Hinkus vaatab ja valgustab läbi sama ruumi teises servas olevat varingut. Sõrmuse abil vaadates saab ta aru et varingu all midagi ei ole kuid 7m kaugusel on varingu taga taas avatud, see on kinnivarisemata ruum.
Otsustame siiski avatud käiguosad eelnevalt läbi uurida. Nende kitsuse tõttu teeb seda Erbelius mingi pisi-kakulises vormis, mille Melangel sõnab veel poole võrra väiksemaks. Käigud kitsenesid lõpuks nii väikseks, et isegi varblase mõõtu kakuline ei mahtunud enam lendama. Kuniks Erbelius ringi kolab, viidab Melangel aega Filarile külgelöömisega püüdes tõestada viimasele, et tema võimalik eluiga on meie ja eelkõige tema Melangeli sekkumisel pikenenud oluliselt. Filar, häbelikult palja varbaga põrandal vedelevat sodi segades, hästi ei usu.
Erbeliuse meie juurde tagasi saabumisel avab Hinkus “valge kantava augu” ja kraamib augus olevate laudade, riiulite ja muu mööbli vahelt välja meie labidad ja kirkad. Seejärel võtab kätte lüüra ja lahti läheb lauluke “käib töö ja vile koos”, millele järgneb “pipratera magusaks teeb” kõik kraamimised jne. Loetud minutitega on varing tööriistade poolt kõrvaldatud nagu oleks sotnja jagu pikkhabemeid tööd rabanud. Varingusodi poetati mujale vabale pinnale ja eelkõige varem Erbeliuse poolt külastatud käigusoppidesse. Meile avaneb vaade järgmisest sarkofaagist. Uus on tunduvalt paremas seisundis kui varem nähtu. Meie uudishimu ajutiselt pärsitakse, sest eemaloleva toa suunast kostab müdinat ja mörinat.
Olles lähemal sissekäigule näen pimeduses liikuvaid, kõikuvaid, lähenevaid ja muidu punakalt hõõguvaid silmapaare, vähemalt 3, lähenemas. Melangel sõnab “Löö esimesena Violenta” meie pihta, kui ta tahab seda Kratsikule teha, siis viimane palub minna alaliselt keha avausse kust toimub fekaalide väljumine. Filip laulab “soomusvälja” endale ja tema Kratsikust vasall “väelised kihvad küüned” oma rotile. Unkheg zombile, mis (või oleks kes õigem, kes on suunatud avangardi saab minult “kaitse igasugu kurjuse eest”. Hinkus lausub endale “paremat tüüpi väe-relvad” ja nõutab endale “püha soosingu” Erbelius laeb Unkhegi ja lausub “nether kilbi” endale. Filar on kerges, kuidas nüüd väljendada, krambis, näib et otsib silmadega piisavat suurt kola ja jäätme hunnikut. Ghoulid on kohe laekumas.
Melangel laeb “soomusvälja” unkhegile ning viimane valmistub virutama kui saab. Filip alustab khinasi Aram Hatshaturjani “Mõõkade tantsu”. Kratsi saadab oma roti unkhegi selga võitlusse. Mina teen Filipi rotile armori kui see unkhegi seljas kratsiku kõrval võitlusasendisse seab. Hinkus laseb vibust neli korda ja iga noole lahkumisel järgneb käigust kukkumise müts. Erbelius teeb iseendast vormitud pisi-kakule “nether silmavaate. Kui teda nüüd silmanurgast piiluda, siis see oleks nüüd mingi varblase suurune öökull keda ümbritsevad mustad tulekeeled ning kelle silmad hõõguvad veel kenamalt kui ghoulidel käigus. Kuulates astumisi võib oletada vähemalt veel kuue ghouli olemasolu käigus. Filar ei tee midagi, kuid miski on tema juures imelik.
Melangel viriseb: neetud, jälle tehti kõik minu eest ära, mina ei saagi nii käsa valgeks. Viimane on ilmselt mingi hjumode zhargoon. Erbelius säutsub: aitab, ma lähen neid surnuid pärissurnuks vaatama ja ornitopteerub ghoulide suunas. Oskal ja kaks Fi ei tee midagi uut. Hinkus tekitab lasuga veel ühe mütsaku käigus ja valmistub järgmiseks. Erbelius jõudes lenneldes kohale vaatab lähimat ghouli ja tollest kaob viimanegi energia- mütsaki. Meie, so mina ja Fid kuuleme säutsumist “lööge mind, no lööge ometi”. Filar on alustamas mingit sõna “Pe…”, mis jääb katki. Üks ghoul libistab end öökulli alt läbi ja mingid aeglasemad lähenejad libisevad Erbeliuse vaate välja. Erbelius kätsatab “seitse ghosti oli neid, üks neist mulle silma vaatas, jäi neid kuus, kuus ghosti oli neid üks neist kakku proovis, iiveldama tema võttis. ” Tegelikult kukkus üks ehk viimane ghoul aga ghost siiski maha ei räntsatanud, veel mitte.
Melangel ja Filar redivad ei midagi tegemist. Oskal, et oleks midagigi teha, teeb noole sulgedele “valguse”. Filip valmistub millekski. Hinkus võtab rajalt maha ghosti, noolega loomulikult. Järgmine ghost saab noole sisse kuid püsib opereerivalt. Erbelius näeb veel kolme ghosti. Ühele oli see nägemine halvaloomuline, sest vajub põrandale. Melangel käsib unkhegil ruumi teha. Filip virutab nüüd lõpuks sauast “kiiirenduse” liigub nii et saaks laskesektorisse, laseb vibust ja tabab. Tabamus tekitas lisaks muule elektrilöögi. Hinkus võtab maha viimase ghosti. Nüüd on kõik ghostid ja ghoulid veel surnumad kui enne.
Melangel asub Filippi õpetama: Filip, tead, see on jube ohtlik kui sa ei suuda vastast ühe hooga maha võtta.
Filip: tead tegelikult läks mul sõrm seda noolt vibunööril nii pikalt hoides krampi.
Filar läheb käiku ja loeb üle kokku kuusteist ghosti ja ghouli ning on silmanähtavalt hämmingus. Lõpuks tuleb meie ja rottide juurde tagasi ja juubeldab: Oo, rottide õnnepäevad on tulekul. Küsib see järel meilt, kas ta saaks seda sõrmust endale jätta. Tal olevat seda vaja, siis kui käigud on rottide jaoks vabastatud ning temas on saanud kohaliku rotiriigi suurpealik. Tal on ka siis vaja haldjavormis vahetevahel olla, et siin käivate haldjatega suhelda.
Huvitume: millal ja millised haldjad siin käivad?
Filar: Tavaliselt käivad nad siin täiskuu ajal ning viivad mu sugulasi so rotte ära.
Erbelius: millised need haldjad siis on?
Filar: ei ole saanud neid kunagi nii lähedalt ja sobivas perspektiivis vaadata. Tavaliselt peitun prahi sisse, et mind kaasa ei viidaks.
Pöörame taas oma tähelepanu kirstule. Kirst näib välja üsna uuena. Kirstu kaan on kaunistatud nagu eelnevalgi merelainete ja laevadega, kuid siin on kaunistused kaetud hõbedaga. Hinkus näeb oma vahenditega kirstus terviklikku skeletti, tekstiili jäänused, kaalud, vööpandla jäänused, mõõk ja mingi luust vutlar.
Filip püüab kirstu lähemalt uurida. Kostab shaah, kirstu kaane vahelt ilmuvad mustad kergelt sirpjad terad ja need löövad. Filip saab üsna karmilt pihta. Püüan mõista, mis see on ja meenub asi nimega “teradest kaitse” (blade barrier). Kuna kaant oli nihutama ikkagi hakatud, siis kostab fs’ss ning mingi must suits susiseb ruumi. Mõned meist jõuavad hinge kinni hoides eemale tõmbuda. Ei vea ei Filipil ega Filari. Eriti halvasti läks rottidel. Neist kaks lämbus. Püsti jäi ehk ellu jäi üks Erbeliuse rottidest, võib olla Skõk (Oskal ?) ning Kratsiku oma.
Kui suits lahtub, mis toimub kiiresti, siis algab kirstu sisu ülevaatamine. Mõõk on lühike, mustast rauast. Erbelius, vist märkas, et see on külmtöödeldud rauast. Muus suhtes mõõga tehnoloogias mida erilist pole. Küll on töö korralik ja ilus. Mõõk on kaunistatud mustade kalliskividega. Kallikividest säravada vastu hõbedased täpikesed ja suurimal kalliskivil moodustavad täpikesed vana-kuu kujutise. Nimetatakse selliseid kivikesi kuukivideks. Mõõga käepide on hõbedast. Peale inkrusteeritud kivide mõõga käepidemel ja teral kaunistusi ei ole. Küll on seal mingi kirjarida, mis ei meenuta isegi esmavaatlusel mustrit. Püüame seda lugeda kuid mitte kellegile ei ole see tähestik ega keel tuttav. Väe kasutamine lubab Melangelil mõista, kirjutatu tähendab “Haldjatapja”.
Lisaks mõõgale saame sealt luust vutlari milles on kirjarull mõnede “sõnadega”. Need on “Väe soomus”, “Levitatsioon” ja “Enervatsioon”. Tuhnimine skeleti vahel annab meile poolkuukujuliseks põimunud madudega amuleti. Melangel proovib skeletist skeletoni, kuid see ei õnnestu. Algab haldja koosolek teemal “Mis on valesti?”
Oletused-
a. kunagi selles kehas olev hing on mõnes muus kehas, huvitav kas see teine keha peab elav olema või võib olla ka väärsurnu.
b. skelett on “sõnaga” kaitstud
c. mingi vägi ehk teisiti öelduna jumal kaitseb hinge ja skeletti.
Kõik see on muidugi huvitav, kuid ühtäkki kuuleme jälle jalgade müdistamist ja vist isegi mörinat.
Sellega peatub tegevus teistkordselt 10 ja 11 päeva vahel.