Missiooni +12 päev (oletus), 2ne episood.
Maranea siin, Kamien ära. Ehnat siin, jätkuvalt.
Teadvusele tulevat Hinkust rõõmustab Melangel: no sa alles andsid, võtsid kõik skeletonid maha.
Hinkus: ära nori, tead.
Melangel, siiski jätkab: kas sa tõesti ei mäleta, et sul tuli püha viha peale.
Hinkus: jäta jama.
Filip küsib, niiöelda kogu auditooriumilt, ravi ja härja jõudu.
Kratsik pole kade, annab üht kui teist ja kolmandaks kena paari sarvi ka. Filip on meil nüüd sarvekandaja.
Hinkus, eelnevast juhtumist õppust võtnud “teeb” oma rüüle ja kilbile kahekordselt tugevdusi.
Räägin oma tekkinud kahtlusi seoses Ehnati ja kogu AS edasise uurimisega seoses. Ja Rebase plaanidest. Esimene kommentaar on Erbeliuselt (vist), et Enlili puhul aitas meid välja Neirdwyn, kõrgmaag. Nii Enlil kui ka Neirdwyn kasutasid mitmekordselt üksteisest läbipõimuvat ajamaagiat. Kohale saabunud Rebane kaitses Melangeli.
Melangel: kuidas saagi, mõõgad ja peavõru jagame?
Mängin Melangeliga kaasa: need võiks ju suurvõitjale Hinkusele anda.
Melangel ei ole nõus järjepidev olema. Mul tekib kahtlus, et päkkadest ebasurnutega lävimine on Melangelisse jälje jätnud.
Mina vaatan mõõkadest sõjasaaki. Kaks paari haldjamõõku on siis Tuarannwni “Hallid kaarnad” ja Chwmbeini “Pimeduse vastu”.
Filip maadleb samal ajal oma paladiinse mõõgaga. See on hakanud kergelt urisema ja tema teral jooksevad valged tulejooned. Mida see täpselt mõõgale annab, Filip ei suuda mõista ja ka Hinkus ei suuda. Kuid selline valgus on igal juhul Hinkusele häiriv. Kahtlane, sest pidavat olema kurjuse ja ebasurnute vastalist. Mõõk ise, aga seisab headuse eest. Chwmbeini mõõgad kuulusid kellelegile Selkori grupist.
Uurime peavõru ja Hinkuse hinnangul on see kergelt kuri. Peavõrus on üks kalliskivi, milles väreleb kellegi kujutis. Hinkuse lähemal vaatamisel selgu, et see on keegi hästi väljajoonistuva muskulatuuriga kahe peaga humanoid. Kes see täpselt on ei luba kujutise väiksus kindlaks teha. Peavõrul on haldjastiilis graveering põimunud mõõkadest. Peavõru siseküljel on märk kolmes üksteisest läbipõimunud ringist.
Hinkus “küsib” ennet peavõru pähepaneku kohta. Ended on väga julgustavad ja nii see peavõru pähe pannakse. Peavõru pähepanekul ilmneb koheselt melangeli-sündroom, sest ta tunneb end kohe targemana, tervemana, ilusamana ja kuuleb hääli, peas nimelt.
Hääl: ma ootasin sind juba ammu, meil palju asju vaja veel teha.
Erinevalt Melangelist Hinkusele võõrad hääled peas ei meeldi ja rabab võru peast.
Küll aga tõmbab selline häälte asi Melangeli võru proovima. Pannes võru pähe püütakse ka temaga rääkida, kuid tema küsimusele rääkija nimest järgneb vaikimine. Selle peale võtab Melangel ohates suhtlemisprobleemidega võru peast.
Jagame õnne alusel oma saagi: Erbelius saab peavõru, kostub no ma kohe tõmban kuld ligi, ja tammelehtedega anuria mõõkade paari, mina tuarannwni “hallid kaarnad” ja rjuvenis tehtud( kirjad SG ja HM-42), Hinkus võtab chwmbeini mõõgad, Melangel saab luuderohuga kaunistatud anuria mõõgad ning kõige salapärasemad mõõgad saavad Filipile. Filipi saak on mingi lihtne sepatöö, mis on suurte pingutuste ja pikaajalise vaevaga lõpuks kõrgekvaliteediliseks tulemiks vormitud. Kes, kus ja millal seda ei õnnestu meil selgeks teha.
Pannud saagi ära, maadleb Filip edasi oma “paladiinsusega”. Lõpuks seob ta fikseerivalt ronimisköiega käe külge. Alguses küsib ta selleks kaaslastelt nahka, kuid oma nahka on valmis ohverdama vaid Kratsik. Sellega ei nõustu aga Filip, kes teatab et tema sõbra nahka ei koori. Kratsik avaldab sellepeale oma isiklikku arvamust paladiinide kohta, eriti nende sõnade usutavuse kohta. Lõpuks see mõõk sinna käe külge saab.
Olles hinge tõmmanud ja end korrastanud, liigume edasi. Hinkus avab ukse, kust viimati jooksid läbi meie ebasõbrad orogid. Selle taga avaneb koridor, millesse Hinkus sisse heljub. Kõik on rahulik ja heljudes edasi sajab talle laest kaela kaks stalaktiidi kujulist eluvormi. Hinkus ja Melangel on meil meisterpõiklejad ja purikad kukuvad koridori põrandale kuhu liikumatult vedelema jäävad. Meie, ülejäänud, järgneme nüüd väikese viivitusega juba järgmise ukse avanud Hinkusele. Sattusime suuremasse ruumi kus orogid on eelnevalt mahapidanud korraliku võitluse selle toa endise asukaga, kelle nüüdseks mahajäetud ja tühi sodihunnikust ase asub uksest vasakul. Võideldi siin elanud ogrega, ilmselt sellega keda meilgi õnnestus näha. Ahned ja uurivad haldjasilmapaarid on sunnitud nentima: seadusekuulekad orogid on teinud puhtatöö.
Toa ainukene kaunistus vanadest aegadest on laes rippuvad kroonlühtri jäänused. Kunagi on seal põletatud palju küünlaid ja enamuses musti. Viimasel ajal on kasutusel olnud ainult üks küünlaalus sellest vankrirattast kujundatud laevalgustis. Toast läks uks meile juba tuttavasse koridori, see kus oli see kivist püünis. Kui aus olla siis koridoris olles me seda ust ei näinud. Nüüd on see aga hästi nähtav, sest orogid ei ole teda avanu vaid lihtsalt ta hingedelt maha jooksnu.
Leidnud, et antud suund kivikuuli poolt kaitstud ruumide osas, oleme oma tegevustes ammendatud ja asume uurima vasakpoolse käigu otsas avanevat ruumi. Esimesena astub sisse AS’is väga aktiivselt käituv Hinkus. Huvitav kas selline teguviis tuleneb tema ullindarienlikkusest, tihedast läbikäimisest inimestega või tema omapärastest suhetest Azraiga- Oskal.
Järjekordsesse kambrisse sisenev Hinkus igavesti pirakat saali, mille kiviplaatidest põrandat kaunistavad mustrid. Saali seinte ääres on poolsambad ja kaugema seina, vastasseina, ääres poolkaares kerkiv trepp, mis lõpeb uksega. Meie poolsest uksest kulgeb trepini teist värvi plaatidest tee, mis paistab, et on madalam muus põrandast. Selline mulje võib olla ka ehituslik illusioon. Sellel “teel” moodustab taimeornament trepile osutavaid noolekujundeid. Ornament on väga haldjalik?!
Hinkus püüab otsida jälgi, kuid ei avasta midagi. Filareenalt küsida midagi juba teise korruse ruumide kohta näib mõttetu ajaviit. Nimetatud ruum on rottide jaoks olnud “tabu” ja “surma vald”. Hinkus liigub edasi ja ühehetkega täitub ruum mingi uduga. Udu koridori ei tungi. Hinkus ise saab mürgidoosi kätte läbi naha. Esmasel hinnangul on see rohekas-sinine ollus “surmaudu”.
Filip püüab ka mõista, millega tegemist, ja tema leiab, et me kohtusime “tapja-pilvega”. Hinkus tuleb meie juurde tagasi seina kompides. Arutlus selle rohelise saasta kestvuse kohta muudab haldjad kärsituks, sest 20 minutit tundub tõelise igavikuna.
Hinkus Aspersixile: kas sa saaksid selle siit “ära puhuda”.
Aspersix: saaks, kui tuult rohekm oleks.
Melangel: eks ma siis teen. Ja teebki.
Aspersix: hoidke nüüd kõvasti seintest kinni ja kaitske oma kõrvu.
Esmalt on kuulda võimsast tuuleulgumist, mis tormab saali kogub mürgise aerosooli keeriseks kokku ja mille Aspersix siis läbilõikava sisinaga sisse hingab. Kõike seda päädib väike plopsatus, mille peale suureks kasvanud ja eredalt hõõguvaks muutunud Aspersix häbelikuks muutub. Aspersixi turjakõrgus on nüüd tervelt neli meetrit.
Hinkus läheb taas saali uurima. Nii põrandal olevad mustrid kui ka piilarite ornamendid viitavad neid vorminud haldjate kätele. Esimeste piilarite ülaosas on kujutatud kolm silma ja pilved nende vahel. Filip ja Hinkus mõlemad leiavad, et silm antud kontektsi võib sümboliseerida valvsust. Mis on kujutatud kaugematel sammastel ei ole nii kaugelt näha.
Erbelius asub olukorra hindamiseks maagiat tunnetama. . Esmalt tajub ta siin seitsetteist erinevat aurat. Kõik nad on tugevad. Lõpuks näeb ta kontaktvõrku, mis ilmselt käivitab erilaadsed ohud. Vähemalt see kontaktvõrk, mis oleks Hinkuse poolt käivitatud ei ole nüüd ja praegu enam aktiivne.
Melangel Aspersixile: kas sa suudaksid kogu ruumi läbijalutada ja kõik väelised needused enda peale võtta?
Aspersix on nii ametis Hinkuse turvamisega, et ei tee märkamagi Melangeli küsimust.
Kõik see uurimistoimkond peab käigus arutelu edasiste tegevuste asjus.
Esimesena teatab Erbelius, et ta on kusagil, millalgi midagi taolist näinud. See koht võis olla vee all. Meenutame koos eelmise reaalsuse öist paadisõitu järvel.
Hinkus soovib maagia lahtipäästjana kasutada “kohalekutsutud” nõiaellat (fiendish hag), kuid viimane keeldub otsustavalt, sõnadega- mina sinna sisse ei saa! ja Hinkus vallandab ta sama otsustavalt.
Otsustan edasi irriteerida Ehnatit, pakkudes Melangelile kassi sisse heitmise võimalust. Ehnat arvab selle peale, et kui ma nii kõva olen, siis võiksin seda ise üritada.
Erbelius ja Hinkus leiavad ühise arutluse tulemusena, et uksel on ilmselt instruktsioon kuidas ruumist läbi kõndida. Juttu kuulanud Filip asubki tegutsema ja astub ruumi ja läheb ukse juurde. Meie ülejäänud eluskatse tulemust. Sambad kattuvad pragudega, mis moodustavad mustrid ja meile tundub, et midagi halba on tulemas. Muideks mustrid kujutasid loomade päid: kitse-, lõvi-, nahkhiire ja maopead kohe päris kindlasti. Kogu see raidkunst on haldjahõnguline.
Ja vastasseinas oleva uksekohalt tabab Filipi selga rohekas nool, mis kergelt suitseva, rohelise poolkuu jälje tema hädavaevu korda tehtud kuue seljale. Mürk ise jõuab aga Filipi vereringeni välja.
Filip Melangelile: kas kontaktvõrk on endine. Üllatuslikult on mõlemad jooned, mille ette Filip jäi täiesti aktiivsed.
Ust asub uurima ka Hinkus. Uks on must, selle erinevatesse nurkadesse on kujutatud erinevate stiihiad ja nende sümbolid. Ukse keskosa on aga sile ja ilmaigasuguste kaunistustega. Ukse kaunistasid on kooskõlas ülejäänud ruumi haldjastiiliga. Sellist ust me pole näinud, ega sellist stiihiate sulandumist. Stiihiate sulandumine ja kadumine võib mingil moel sümboliseerida surma ja muutumist.
Filip uurib oma kuue peal suitsevat vananevat poolkuud.
Melangel Aspersixilt: mis siin on?
Aspersix: midagi elementaalset siin pole. Kuid kõrget maagiat on küll ja elementaalidega on see seotud.
Melangel kordab juba varasemat küsimust, kas too on suuteline läbima kontaktjooned ja nende poolt käivitatavad kaitsed.
Melangel kaalub pinnida Ehnatit, minu poolt välja pakutud teemal, et siia on kuhugi pitsatite alla pandud Vorynni preester Akh’Pet. Ehnat vastab sellele, et temal ei ole sellega siin pistmist ja tema pole pitsateid pannud. Melangelile ja teistelegi tundub, et kass ja haldjas valetavad praegu üksteisele suud ja silmad täis.
Kassi pinnimine tekib Erbeliusel idee uuesti kontrollida nii kompassi kui ka liivakella. Kompass näitab endiselt kassi ja liivakell on omadega täiesti sassis. Liiv täidab ühtlase kogu liivakella sisest ruumi. Liivakellaga manipuleerimine teeb Ehnati uudishimulikuks, kes ilmse rahuoluga märgib, et liivakell on rikkis ja et üldse oleks see soovitav tema kätte anda. Melangel leiab, et Ehnati õige nimi on Ahne.
Eksperimenteerime kontaktmaagiaga. Kõigepealt katsetab Hinkus noolelaskmist vastasseina. Nool leiab põhjuse viimasel kontaktjoonel järsult kukkuda. Oleme ajutiselt punnseisus ja võtame vastu Hinkuse idee püüda siseneda saali teise otsa müüri ja kaevetööde käigus pentagrammist. Sinna kulgemine toimub millegipärast ülemeelsesolus, sest Melangel ja Filipp löövad pimedates koridorides laulu lahti.
Eile lukustatud ukse lahtimuukimisel on Filipil probleeme, sest peab seda tegema ühe käe, ja seegi vasak, abil. Kolmest muugib ta lahti kaks. Palve peale ainus suletu avada, hakkab Melangel teda norima. Õnneks on täna meiega Maranea, kes luku lahti “koputab”.
Sisenenuna kutsub Hinkus kohale kaevur-spetsialist xorni ja annab käsu kaevata käik prognoositavasse uksetagusesse ruumi. Xorni alguses edukas kaevumine muutub prognoosimatuks, sest käik paindub kiirelt ja järsult ülesse. Hinkuse korraldustele ja kutsetele ta ei allu. Käik hakkas üles kaarduma kohast, kus tavaline pinnas muutub tugevalt maaigiseks, umbes pooleteisemeetri kauguselt.
Melangeli hinnangul on meie vastas mingi konjuratiivne maagia väli, mis on vähemalt kaheksanda keerukusastmega.
Arutame mida teha. Erbelius vaeb vana ideed ajada Ehnatiga saua äri. Melangel pakub ideed seda maagiat “mahavõtta”. Ükski variant ei meeldi lõpuks. Isegi Hinkus, kelle idee see algselt oli, ei taha kivivormimiseks seda konjuratiivset välja puutuda. Olles juba teise ligipääsu võimaluse kaotanud, seame sammud taas saali juurde. Lootuses, et kõndimisega tulevad paremad ideed. Ideid tegelikult ei tulnud, kuid kasvab morbrynnide vahel arutelu Ullindarienide koja siidikäplikkus-paladiinses olemuses. Vanal heal ajal oleks sellesse arutellu andnud nii Milvi kui ka Lynessa.
Jõudnud saali on esmane arutelu, sellest mis võib olla selle trepi lõpus oleva ukse taga. Melangel pakub kaks ideed: kas eriti suures koguses maagilist mammonat või eriti jube ja kõva vaenlane. Ühesõnaga midagi sellist, mille peale pudulojused kindlasti rõõmuga teataks- te ei tahaks seda teada.
Erbelius “seab” end gekoks ja läheb ust koridoripoolt uurima. Erbelius-geko sisenemisel koridori lakke satub ta alaliselt kivikuuli huvisfääri, mis teda alaliselt saadab. Erbeliuse jõudmisel, nagu pärast teada saame, käib koridoris jube jumekas laks ja geko saab aru, et nüüd on siin täitsa pime ja jube vaikne. Erbelius tuleb sabaga käigus seina ja ohutut nurka kompides meie juurde.
Erbelius: minu jaoks on täitsa pime, kas te valgust ei teeks. Kõike seda räägib ta valjuhäälselt. Tehke valgus mulle lõua alla!
Melangel teeb selle valguse lõua alla. Erbelius jätkab valjuhäälselt: seal uksel oli vanakuu märk ja selles silm, haldja oma. Kogu kujutis on uksesse graveeritud ja täidetud mingi fosforestseeruva seguga. Uks on ise mustast puidust ja tundub, et ei oldagi mõeldud selle avamisele. Mis te vehite kätega, miks te minuga ei räägi?
Taipamatud nagu me oleme saame teadlikuks Erbelius tabanud kurtuses. Algab tavapärane arutelu kas, kes ja mida peaks tegema. Mulle meenub, et olen väga mitu võlga sees. Püüan plusspunkti ja “eemaldan” kurtuse.
Oleme ikkagi veel teadmatuses kuidas sinna trepi taha pääseda. Hinkus “teeb” rajaleidja ja saab kohe kaks vastust:
– astuma Lyrovka usku, ootama vanakuud ja “lihtsalt uskudes” minna ukseni.
– sõrme panema viiesoonelise, ootama vanakuud ja “leidma endas linnu”
Puhkeb arutelu, palju on veel jäänud vanakuuni. Üheks segavaks faktoriks on või võib olla kass, kes võib aja kulgemise üsna peapeale pöörata. Lõplikus hinnangus on Erbelius siiski väga kindel- sinna on veel neli päeva aega.
Enne siit lahkumist heidame viimase pilgu saalile. Hinkus näeb, et järgmine sammas on kaunistatud silmade, pilvede ja /või lainetega.
Lähen Hinkuse juurde ja sõnan kohale virvetuled, mis saadan uksesuunas Tuled kustuvad just evid enne trepini jõudmist. Hoolimata sellest jõudsin märgata kaunistusi uksekohal: lendav greif, kellele tiibadeks murdlained. Õnneks meenub mulle, et nägin seda Tuarannwni ihukaitsjate soomusrüüde rinnaplaatidele. Jõudsin lugeda veel kirja:
Siin puhkab Dorolea Zelemiadh, Kuni sõbrad teda kutsuvad.
Kes on Zelemiadh’id: meenub!!! ma loodan, et tänane hea päev jätkuks.
Zelemiadhid olid siinpoolse Cerilia haldjate põhjakuningriigi üks võimsamaid kodasid. Tuarannwn on tolle kuningriigi häbematult kokkukuivanud vari. Tuarannwn oli Zelemiadhide tuumikala Põhja-Kuningriigi territooriumil.
Oskal: saan tead kui küündimatu ma olen, soomusrüüd, linna järvepõhjas, minu eelmine soomusrüü ja raamat, ei oma trautha tagapõhja vaid on oluliselt nooremad. Mitte trauthad vaid Põhja Kuningriik ja võib olla need samad Zelemiadhid. Kui teisi siin poleks taoks ma häbist pead vastu käigu seina, kuidas saab nii loll olla.
Ennem kui Saratseki puhkepaika uurimalähme seab Melangel Erbeliuse soovitusel teeninduskäigu kinni, et “orogitel liiglihtne ka poleks”
Jalutades Saratseki kambri poole, tulevad meile tõesti hea idee. Melangel, Erbelius ja Hinkus tuletavad meelde ühe igaviku saua nime: Hronoterminus Felycsomatrix- oskal: aegakatkestav (teised: aegalõpetav) ürg/alg/emakass. Selle ütleb välja Melangel Ehnatile. Ehnati silmad lähevad eriti suureks ja ta on tõeliselt üllatunud.
Seega on võimalus, et Ehnat on saua alias!!! Hinkus küll ei näe KASSi põhivormina saua, kuid sau võib olla sekundaarne olemus.
Käes on 12 päev, 3s.
Lynessa:
chronos – aeg
terminus – piir, lõpp
felis (või ka feles) – kass
felix – õnnelik, õnnistatud, viljakas, rikas, õnnetoov
matrix – esiema, eriti looma või taime kohta aretamises
Melangel:
Chronoterminus FelixioMatrix
felix – õnnelik, õnnistatud, viljakas, rikas, õnnetoov
matrix – esiema, eriti looma või taime kohta aretamises