Missiooni +12 päev (oletus), 4s episood.
Maranea ja Kamien ära. Ehnat siin, jätkuvalt, ja hüdra samuti.
Haldjad võtavad ette kavala taktikalise nipi hüdra üllatamiseks. Selle asemel, et lõigata maha päid asuvad Filip ja Hinkus meenutama ja vaidlema AS’i teemadel. Kuhugi nad ei jõua oma jutuga kuid hüdralgi ei ole ette näidata erilisi saavutusi.
Hinkus kahtleb väga hüdra reaalsuses ja läheb viimast lausa katsuma. Teeb ta veel midgi kuid hüdrale on see nagu hane selga vesi. Filip laulab meile teabeks, et pea otsa kasvamist saab vältida raie koha töötlemisel tule või happega. Aspersix kinnitab, et võtab selle teadmiseks.
Hinkuse hüüdele: andke mulle mõõka, mõõka andke mulle!
Vastan ühe “halli kaarna” andmisega. Neli pead leiavad haldjate tihedust sektoris piisavaks sinna jäise tuule puhumiseks. Neetud kui külm on. Erbelius on veel äraootav ja hetke kasutab Melangel, kes talle raokesest kiirenduse peale paneb.
Melangel üritab tõsta võitlejate moraali: no on alles ullindarienid ja mis hüdra see veel on.
Erbelius “lausub” kõigile grupiviisilise elementaal-shundi ja regeneratsiooni ala.
Hinkus “lööb” raoga “kaarna” tunduvalt paremaks ja hakib hüdrat, kelle pead jäävad kõik veel kohale. Ründan hüdrat ja hüdra mind. Oleme edukad mõlemad.
Erbelius lausub Melangelile: Melangelike, ära sa nüüd ometi häbene.
Melangel jookseb teda ampsata püüdvate peade kadalipust läbi Hinkuse lähedale ja pöördelt “teeb” desintegreeriva roheka kiire juba Hinkuse poolt häkitud pea suunas. Kiir põletab peasse mulgu. Melangel “vannub” veel ühe kiire, mille peale hüdra plopsatusega kaob.
Laekub Erbelius: Melangel, sa polegi päris kasutu.
Melangel, põrnitseb mingi erilise ilmega Maranea kujul olevat Erbeliust: sa oled ka päris kena.
Tõmbame hinge ja vaatame härmas koopas ringi. Filipi sarvedele lausutakse illuminatsioon kuna ta kurdab üldise pimeduse võimutsemisest. Vaatepilt on nüüd lausa vaatamist vääriv leegitsevate sarvedega haldja-bard. Hinkus asub jälgi otsima. Jäljed, goblinite sussid, ogred ja rotid, on käinud hüdrast vaadates kaugema seina äärest. Filareena ei tea sellest tasndist mütsigi ja korrutab jälle sõnu keelatud ja tabu.
Hinkus jõuab jälgi ajades mustava veega maaaluse jõeni. Jõevesi ei ole lihtsalt pimedusest must vaid sisaldab mingil määral nekromantilisi mõjutusi.
Mina uurin hüdra aset täpsemalt ja leian et, see on piiratud punase maapinnale joonistatud ringiga. Ring koosneb leegitsevatest, punastes ja oranþides toonides, lumehelbekestest. Aseme ülevaatamise ajal leiame seinamaalingud.
Lõikude kaupa:
– esimesel ahistavad mingid hulkjalgsed monstrid odade, piikide ja muude selliste relvadega end kaitsvad, kusjuures edutult seda tegevad, inimesed. Inimestel on lipud ja vimplid valge käega ja lumehelbekestega,
– teisel pildil notivad monstrite asemel inimesi hiiglased;
– kolmandal pildil on haldjad aktsioonis, rõhutatud kõrvade ja hulgaliste vibuküttidega;
– neljandal pildil ründavad inimesi meile tuttav hüdra ja tema koopiad;
– viiendal pildil, mis on koopa teises seinas, on vähesed allesjäänud inimesed laskunud ühele põlvele ja palvetavad, palvetavate inimeste ees seisab ainult pikka, jäävalgesse kõrge kraelisesse kleiti rüütatud naine kelle vasaku avatud käe sõrm osutab ühte hunnikusse kuhjatud monstrite, hiiglaste ja haldjate liikumatutele kehadele ja pead alandlikult painutatud hüdradele.
Pildil on kujutatud kanooniliselt vosi demonikat Kriesha’kest, teab Hinkus lisada. Vaatan maalidel olevaid sümboleid, relvi, soomusrüüsid ja Krieshat eesmärgiga meelde jätta olulisi märke ja detaile.
Lõpetanud gräffitiga alustame jõe uuringuid. See on umbes 3 kuni 4 lai. Vesi on justkui korralik, kui Erbeliuse hinnangul mitte joodav. Võib olla sellepärast, et ta on nii külm. On selline vosi väljend külma vee kohta mis võtab hambad suhu ära.
Esimese lähivaatluse teeb Hinkus kes heljub mööda jõge ülesvoolu. Kolmekümne meetri kaugusel on jõesängil mõningal määral vaba kallast kuid jälgi seal pole. Seejärel kontrollib sama kaugele allavoolu.
Otsustavad sammud jõeuuringul teeb Erbelius kukutades ennast Maraneana jääkülmadesse mustavatesse voogudesse. Ennem kui maranea punane rüü jõepinda puutub on Erbeliusest saanud selliste intelligentsete silmadega kaheksajalg, kes väledalt ülesvoolu tunnelisse kaob. Sellises vees kaua olla ei ole ikkagi soovitav. Viiskümmend neli meetrit ülesvoolu pöördub jõgi aega-mööda vasakule. Mitmes kohas on jõgi kiirevooluline ja madal. Kõikidest salajaste asjade ja kohtade peale kade Hinkus lendab Erbeliusele järgi. Sajakahekümneviie meetri pärast on piisav koobas, kus võsanõid märkab veealt monstroosset skeletti. Ta tõmbab siin hinge ja silmad üle veepinna tõstest süveneb temas veendumus, et oma kondid on siia jätnud veel üks hüdra. Selle tegevuse ajal jõuabki kohale Hinkus, kellele antakse soovitus koht üle vaadata ehk on midagi huvitavat ning kaheksajalg kaob ülesvoolu.
Hinkuse lähem vaatlus kinnitab juba varasemat hinnangut, et viimse vaikse asukoha on leidnud siin hüdra. Kuidas selline elukas siia sattus jääb mõistatuseks. Tuhnimise käigus märkab bojaar sädelevat kalliskivi. Leitud kivi on kollane topaas ja väga omapärasel viisil lihvitud. Mitte lihvimiskäiaga vaid järjest väiksemaid ja väiksemaid kilde küljest ära tahudes vormi aetud. Topaas ise on lõpliku töötluse käidus tahutud kaks korda kolme korda 1 sentimeetriseks hulktahukaks. Kui aus olla, siis sellise kivi leidmisest teab ainult Hinkus ise, sest kadus ta pauna.
Ajal kui Hinkus sobrab kontides ja Erbelius jätkab vastuvoolu tõusu toimuvad ülejäänute juures palju kiiremini kulgevad sündmused.
Esmalt kuuleme teiselt poolt jõge mingeid hääli ja siis hõikeid. Kuna tervisega on sandivõitu neelan tühjaks järjekordse ravumi pudeli ja kaon nähtamatusse parempoolse seina ääres. Melangel “teeb” endale kiirenduse ja nähtamatuse. Kavalaima liigutuse teeb aga Filip katsega ülimalt vaikselt joosta eemale. Pilt, mis avaneb on ülimalt koomiline, sest lisaks läbikukkunud hiilimisele reedavad bardi tema valgust kiirgavad sarved. Kratsik, kes oli lähenevate sündmuste ootel end vastu koopalage end pea lapikuks litsunud, on nähtust allasurutud naerust krampides väänlemas.
Hetk hiljem kostub kolme häälset huilgamist ja üle jõe hüppavad, õieti peaaegu astuvad kolm neljameetrist trollivolaskit. Nuiadega vehkides. Kaks neist. Kolmandal sinakashalli karvkattega trollil on seljas omapärane konstruktsioon, milles on aimata mingit reptiloidi. Konstruktsioon fikseerib selle sauropoodi pea asendi ja vaatesuuna.
Kõigil käib kahtlus läbi, et tegu võib basiliskiga olla. Esimesena Filip “meelitab” trolle endale sõbraks olema. Üks huilanutest muudabki oma käitumist. Filip avastades, et rollide keelest on ta võhik püüab mõjutada “sarmitut” haldjakeelse ninnu nännuga. Melangel “peatab” ülejäänud kaks “halt” käsklusega.
Küsin Filipilt, et kas ta kavatseb trollide kodustamist jätkata ja vastuseks saan: löö ta maha juba, mis sa passid!!!
Seda ma püüan teha, kuid kuna teisest koopaseinast jooksmine Filipi kodu-trolli juurde võttis aega, siis viimane jõuab mu lähenemisele reageerida ning oma löökide vahele tabab mind trollist lähtuv jäine hingus. Õnneks tuleb Filip appi oma “sõpra” viilutama.
Melangel muudab osaliselt kahjutuks reptiilse konstruktsiooni, kattes viimase silmad räbaldunud kuuega.
Lõpuks löön mina selle trolli kukkuma. Teen kannapöörde ja astun järgmise nuiaga trolli juurde valmistudes torkama. Filip on kiirem, kes saadab tolle kahe löögiga põrandale varisema.
Astun viimase trolli juurde, kuid jällegi on Filip kiirem, kes sellegi oma mõõgaga põrandale lennutab. Trolli kukkudes muutub rahutuks vasilisk, kes hakkab välja taganema Melangeli kuuest. Filip katsub teda kohe lõpetada, kuid vasilisk jõuab oma haiget tegijat “vaadata”. Filipi enesetunne muutub üsna kangestuvaks, kuid halvimast ta pääseb.
Filip lööb lahti “laulu”, mille saatel ma vasiliski maha tapangi.
Hakkame oma vast mahalöödud trolle uurima. Need hakkavad samas aga toibuma ning meie tegevus ongi enam vähem kahetaktiline, kus ühes taktis on trolli läbiotsimine ja teises nende nokauti saatmine. Sellise tegevuse ajal teenib mind parimal kombel mu üks mõõkadest. Iga tabav torge muudab mu enesetunde üha paremaks ja paremaks.
Selline tegevus on ülimalt tüütu ja Melangeli soovitusel tuhastab Aspersix kaks suuremat trolli ja väiksemat pruugime koos Filipiga oma tervise parandamiseks.
Trollidel olevate paunakeste uurimine annab Filipile kõrvetada saanud käed ja näod. Ainus, mis neis oli, oli “tulelõksud”.
Nimetatud uurimis-, ravimis ja suskimis- tegevuste ajal lendab jõekohalt tunnelist välja Hinkus. Temale on vaatepilt, mis avaneb üha vasturääkivam: helendavate sarvedega haldjabard, kelle ühesse kätte seotud paladiini mõõk ja teises musta teraga mõõk, mida mööda nõrgub tumesinakat trolli verd. Veider on AS’i mõju haldjatele.
Melangel, vaadates kuhu Hinkuski, hüüab: Filip, pane see kuri mõõk käest!
Filip: fuih! Ja pillab mõõga, mille ma üles korjan.
Samal ajal toimunud võsanõia nägusäilitavatest tegudest lugege paralleelsest ettekandest.
Niimoodi ennast kohendades ootame ära spiraal-käigust väljajooksva Erbelius-Maranea. Erbeliusega samaaegselt on saabumas veel keegi. Kuuldub hõikeid ja kolinaid samast spiraalsest trepist, kust meiegi siia tulime. Erbelius sõnab sinna ette kiviseina ja annab sellega meile edasisteks sündmusteks valmistumiseks aega.
Käes on 12 päev, 5s osa.
Filipi kommentaar:
Filipp auväärsest Satuarymi kojast tunneb siinkohal õigluse maksma panemise nimel sisemist vajadust osutada tähelepanu ühele seigale, mis Satuarymi koja auväärsele pojale kahtlasi varje heidab.
Vend Ullindarien kirjutab ekslikult, nagu oleks Filipp leegitsevate sarvede heledas valguses varjuda püüdnud. Juhin vapra sõdalase Oskali tähelepanu faktile, et enne varjumist tõmbas Filipp üliosava ja elegantse liigutusega endal cloak’i üle pea, et varjata oma säravat isikut soovimatute silmapaaride eest.
