Missiooni +12 päev (oletus), 7s episood.
Maranea siin ja Kamien ära. Ehnat puudu selletõttu Melangeli kassiahastus olemas.
Jätkub kemplemine taktikepi üle meite bardi ja blondiinse skeletoni vahel. Mina olles seni pistrikuna järgi keksinud, libistan oma varba sõrmusest, mille seejärel ettevaatlikult hoiule panen, ja sean sammud sinna kus kumab valgust Erbeliuse, Kamieni vormis, juurde. Võsanõid tegeleb järjekordse elustamisega, sest põrandale kuhjunud prahist on pungumas kentaur. Nii et Filareenaga oli siiski halvasti. Erbelius “manab” mulle parknaha ja soovitab võitlusse tormata. Vaatan neid, kes tegelevad siin interaktiivse meelelahutusega.
Hinkus vehib “halli kaarnaga” kolm korda kondimehe pihta, mille viimane siiski välja kannatab.
Maranea nähes vargakalduvustega ebasurnute sitkust, võtab sisse keskse koha vehklejate seljataga ja hüüab: ärge olge must kaugemal kui 3 meetrit.
Xavieli tulenõid “lausub” endale kaitsekilbi (shield) ja vehib veel midagi, mis tekitab raheteradega tihendatud tuisu kondiste toas.
Melangel manab endale kaitsevälja (shield), ajab ennast xaviilitari külje alla ja sealt “sõnub” Filipile “kiire on” (haste). See läks küll napilt, sest kohe on jaol tahmaste kontidega tegelane, kelle hoopide rahest õnnestub Filipil tänu kiirusele ja paindlikkusele pääseda.
Jäätormisest ruumist tabavad “väenooled” eesliini ullindarieniide.
Valge saua õnnis omanik püüab sellest enda parandamiseks väge välja konsumeerida. Kuid tema väe vallatud katsed peatab Hinkus, peale paladiini mõõgaga Filipi möödalööki. Lähivõitluse alas veel eksisteerivad skeletonid põevad parandamatut kleptomaaniat. Võitlevast eesliinist on ainult Maraneal aega ja mahti teda käperdama kippuvale luise käe omanikele vastu lõuga virutada.
Filip kummardub võtma kondikildude vahele vajunud taktikeppi ja selle tegevuse ajal tabab teda ebasurnu löök. Kiirete liigutuste tõttu ei ole tulemus eriti valus. Vihane Filip vastab kahe mõõga kaarega, millest esimene taob sügavaid täkkeid skeletonile, ja astub tagasi Maranea suunas.
Panen nüüd oma säilinud sõrmuse sõrme ja “manan” kaitsevälja (shield) ning astun Maranea soovitatud alasse.
Hinkus aktsioonis tähendab viit hoopi!!!, mis lõpevad ühe skeletoni kildudeks lendamisega ja teise tõsiste konstruktsiooni vigadega.
Erbelius järgneb mulle turvatsooni ja hakkab võtma koopakaru vormi.
Maranea laulab brechti dialektis “do not worry” ja saabub pimedus me ümber. Melangel nimetab asja teist järku pimeduseks (greater darkness) ja kuuleme me kõik, et eemal toimub midagi letaalsust süvendavat. Mis kõik see oli või ei olnud kuid Melangel ei taju järgneval hetkel ühtki ebasurnut me läheduses.
Filip: kolmekordne kiirgus löök tegi neist kondi jahu!
Erbelius mingis khinasi murdes: avanti, avanti !!! (edasi, edasi)
Hinkus: pime, pime.
Maranea: pime on järgmised meetrit.
Filip: Filip ei näe, Filip ei tee!
Kratsik: Filip ei nägema, Kratsik ei tegema! Hääles kostmas irve- ega Kratsik tank olema.
Hinkus Maranealt: kas pimedusest on ohutu välja minna?
Maranea: pimeduses pole peale meie kedagi!
Hinkus võtab hoogu ja astub pimedusest läbi. Oma seljataga näeb ta pimedust mati musta seinana. Ja enesetunne on tal nadi. Meil teistel on vist kerge eufooria, sest on mulje, et esimest korda üle mitme päeva on meid ümbritsev maailm kuidagi rõõmsam.
Rõõmsamaks teeb selle ühe mõmmiku paari käelaba paksuse kasuka vääramatu liikumine. Karule järgenb Melangel ja siis Oskal. Leian ootamatult oma jalaga lävepaku ja mõõdan järgnevalt läbitava tee pikkust kehapikkuse abil.
Hinkus on nüüd lemmikrollis või oma teises lemmikrollis, nimelt otsib ta jälgi ja loetleb siis neid- skeletonid, libašaakalid, trollid, umberhulk, mingid homod ja goblinid. Põhiliselt on migratsioon toimunud suurde koopasse, viimatised siis meile vastu ja vastasseinas oleva väheldase ukseni üldse mitte.
Viskame kiire pilgu, siis ebapopulaarsele uksele. Valgest marmori taolisest materjalist on umbes poolteist meetrit kõrge ja teravatipulise võlviga. Püüame ukse piitadele raiutud kirja. Eriti mugav see pole, sest kirjatähed värelevad. Alles maagilise teksti lugemise mana Hinkuselt ja Filipilt lubab seda veerima hakata. Bojaar Hinkus loeb lõpuks kokku kaasaegse vosi mõttetera: lumevalgust saavad tundma kõik need kelle usk pole tugev. Kõikide arvates siit uksest saabki koridori, millesse sisenejad kaovad- vt eelmise ekspeditsiooni aruannet.
Erbelius: kas lumevalgus on mingi kõrgmaagia valgus?
Maranea: Lumevalgus on pimedus, pea sama kui lumepimedus.
Melangel on samal ajal avanenud selle ukse, millest kogu voorimine on lähtunud. Meile avaneb esimene valgustatud ruum, nimelt seisab seinale seatud tõrvik seal valgust andmas. Kassiahastusest pääsu otsiv kutsub Hinkuse seiklusi otsima lubades viimasele esirinnas uue ja huvitavaga kokku puutuda. Enne kui Hinkuse seiklused saavad alata palub Filip ja saab Filip käe pealepanekut temalt, ravi nimelt.
Meile avaneb koridor, mille seinad, lagi ja põrand on kaetud tuhm hallide kiviplaatidega.
Minu ees on Hinkus, Melangeli, Filipi ja Kratsikuga kannul, ja järgnevad MÕMMI-Erbelius ja Maranea. Koridor teeb peagi jõnksu vasakule peale, mida jätkub veel paarkümmend sammu. Kaugemas otsas näeme maas midagi kuldselt helenduvat. Kuldne helendus valgustab suurt kolme meetri kõrgust kahepoolset kivist ust. Lähemale jõudnuna seletavad silmad ustel kolmele eri tasandile joonistatud reljeefset kujutist. Kõige kõrgemal joonise kihil on valitsuskeppide ja muude võimu tunnustega haldjad, inimesed ja orogid. Teises kihis on küürutavad ja paljad inimesed ja päkapikud, kelle selgadele on tantsimas piitsad nende juurest, kes seisavad kõrgemal. Kõige alumisel kihil on jälle inimesed ja päkapikud, maharaiutud peade ja jäsemetega. Läbi kogu kompositsiooni kumab kolp kahe läbipõimunud maoga. Teadagi Azrai värk.
Uurime maas vedelevat helenduvat asja. Tõenäoliselt on tegu liig uudishimulike dungeoneerijate lõksuga. Kullast ese vähemalt väliselt meenutab maas lebavat kuldset ammunoolt. Noole ots on uksest eemale suunatud. Filip teeb lihtsalt kindlaks, et noole külge kinnitub põrandaplaatide alla kaduv tross. Mina vaatan ja esmamulje on asjast kui “tavalisest” kullast ammunoolest. Oskal- uurin noolt ja samal ajal tekib kujutluspilt kuidas hiidkaru veidi eemal koridorid nihelemise asemel oleks põrandal kõhuli ja varjaks oma koonu ja silmi kaaslaste lolluste eest kaitseks peale sätitud käppadega.
Räägin sellest ka karule ning saan vastuseks: kas sul oli vaja solvata?
Oskal: paljalt feisi nimel juba, jah.
Ustest taas. Need on suletud kahe läbi rõngaste lükatud raudlatiga. Filip uurib ust ja arvab selle heaks avada. Meie silmade ette jääb ruum kuhu suubuvad kaks ust. Mõlemad sisenevad uksed on puidust ja raudneetidega tugevdatud. Vasakpoolne uks tundub väiksem. Uks, millest sisenesime, on kaotud mitmete noolte poolt jäetud täketega. Samas neid lastud nooli pole näha, vähemalt mina ei näe. Mõlemad uksed on lukustatud. Filip proovib isegi mantrat lauldes ust avada kuid vasak käsi liigse paladiinsuse tingimustes osutub töntsiks ning Hinkus “koputab” parempoolse ukse lahti. Otse vastas on rinnatis, mille taha kerge kallakuga laskub põrand.
Jälgede lugemine annab kohalikuks asustuseks homod, goblinid, orogid, trollid, libašaakalid, rotid ja skeletonid. Kusjuures orogid, erinevalt meist on tulnud sügavamalt ja ukse juurest tagasi pöördunud. Laskume.
Koridor siit edasi on kergelt konarlik kuni jõuame ruttu võlvialusesse. Mis tundub millegipärast väga-väga ilus!? Võlvialuse keskel lösutab umbes pooleteise kahe meetri kõrgune piklik värgandus, mille teritatud ja põranda kohale eenduv serv ripub pea samapalju kui tal kõrgust ettepoole ehk meie, sisenejate poole. Objekt tundub olevat valmistatut monoliitsest tumedast kivirahnust. Põrandat katab õhuke umbes tollipaksune tumelilla udu.
Meist paremale jäävas toa nurgas saab alguse järjekordne hilis-improvisatsiooniline roti urg või selle analoog. Filip “laulab” sellisest ümbrusest mõjutatuna kaitse-mind-k…t-võtku-kurja-eest. Hinkus laulab ka, nimelt “päris-selle-tõe” nägemise. Esimene asi, mida jäljekütt näeb on nn monoliidi paremal küljel olev uks. Teiseks vaatab ta Maranead ja viimane on puht-ortodoks haldjalikult kaootiliselt headusesse kalduv pikkkõrv. Mujal ehk väljaspool kaaslasi on kurjus, seaduslik kurjus.
Melangel täpsustab: neid kurjuseid on kolm, väga tugevat ja pea võrdset.
Hinkus palub Aspersixil nuhkida neid ning kostab ettekandena ühe leidmine. Maranea “lausub” enadale kaks korda midagi. Olukord pingestub, sest hetkeks näeb Hinkus kuis miski libises käigus ühest seinast teise. Oskal “laulab” endale sellesamuse-kaitse-mind-kurjast. Erbelius mõmiseb meloodiliselt “oo-kaitse-selle-roppuse-eest-ehk-tulge-vaid-ja-puutuge-mind (nether shield) ja samasse klassi kuuluva “oo-vaadake-vaid-mulle-otsa” (nether gaze) ning mõmmi muutub mustade teravate ebaleekidega karuks. Miskit pidi meenutab ta mustade hiidokastega hiidsiili.
Aga pole aega nautimaks vaatepilti, sest põrandast vuhistavad läbi meie kuus pool-läbipaistvat parajalt kulunud sõdalast. Melangel jõuab viiksatada “ spectris ordinaris”. Mäs asi see on ja kuidas selle eest kaitstakse ja kuidas hävitatakse- Oskal ei tea. Saan pihta ja enesetunne muutub iiveldama panevaks.
Juhitav kaos kasvab, sest Filip laulab khinaside hatšaturjantside mõõkade tantsu. Kratsik püüab ka laulda, kuid millegi pärast kasutab juba looja karja läinud ogre sõnu “nõu šit šerlok”. Maranea saab valusalt rappida. Hinkus arutab valjuhäälselt “mitte-koordinaatsuse” (displacement) või “väreluse” (blur) kasutamist. Filip teeb mõlemad maha, sest peab neid spektreid, või skeptreid, immuunseks nii lihtsa asja peale. Nii kahtlustes vaevlev bojaar “tekitab” negatiivse energia kaitse ja püüab piiluda loori taha. Momendil hoitakse loor kõva.
Melangel jätkab kolme kurjuse punkti määramist, lõpuks osundades- seal, seal ja seal.
Maranea deklameerib meile saagu valgus ning ujutab ümbruse üle valgusega. Erbelius kasvatab oma käpa otsa meest mõõga, mis ta karvase käpa otsas meenutab rohkem nuga. Kratsik küünistab lähimat spektrit edukalt kuid rohkem kui spekter kannatab ise.
Filip rahmab mõõgaga kahel korral ja, nagu Kratsikki puhul, on näha, et iga tabamus on lööjalegi valus. Pihta saanud spektrist variseb prahti ja räbalaid
Minule jääb valgusesse takerdunult vastanduma anurialike näojoontega kunagi ehk naishomo olnu. Olen kiirem ja löön ja torkan kuis saan. Neljast korrast kolmel löön räbalaid lahti üha enam tigestuvast ex-anuria mõõgakandjast, reflekteeruvad energialöögid tabavad mind iga kord. Lõpuks seisan hädavaevu jalul. Hinkus teeb õieti ja ei roni vahetusse konflikti vaid asub ambuma, neli lasust üks mööda ja üks läbi.
Melangel laulab: ebasurnud paigale. Kaks ei tee välja kuid Filipi vastane tardub.
Maranea: kõik olete ohutus alas? Ja saabub suur pimedus.
Hinkus ja Filip esmalt näevad midagi, ja siis Hinkus ei näe muud peale helevalgete rõngaste midagi.
Hinkus: Tead Maranea, teinekord vähemalt hoiata.
Maranea: viie sammu kaugusel on kõik korras, nagu Lluabraidis.
Melangel: ma ei tunne enam ühtegi ebasurnut.
Hinkuse soovituse kohaselt puhub Aspersix lilla udu kaugemasse ruuminurka kokku. Selle tegevuse käigus käivitab ta kahel korral põrandast väljalöövad teraslatid. Aspersix lingutab selle peale vaid kõrvu.
Hinkus teatab sarkofaagis olevast uksest ja läheb näitab Filipile kätte selle asukoha. Filipi avamise katse ajal kuuleme selja taga pauku.
Käes on 12 päev, 8s osa.