Missiooni +13 päev (oletus), 1ne episood.
Ära: Hinkus, Aspersix, Maranea Kamien ära. Ehnat ka ära.
Seletada kuhu kadusid ootamatult Hinkus, Maranea ja Aspersix on veidi keeruline ja lihtsustatult võib võtta kui nende sissemagamist igasugustes ekstra-intro-või-muu dimensioonilistes kohtades.
Meile siin on saabumas uued ajad, sest härmatisega kaetud käe ja koopa suunast on kostumas tuulevihinat. Igaüks asub tegutsema vastavalt oma loomuomasele korrale. Erbelius asub temale meeldima hakanud kohale minu so Oskali selja taha. Filip valmistub ja hakkab iseenda jaoks teesklema paladiini, kuid erinevalt eilsest jääb ikkagi arusaamatuks talle endale, kuidas on võimalik planeerida oma päeva ainult “heategude tegemisele”.
Kui Kratsik seda kuuleb, siis ei jäta ta märkimata: kas sa näe, sul hakkab mõistus koju tulema.
Kratsiku irvhambluse peale küsib Filip oma sarvedele illuminatsioone. Küsitud ja saadud ning edaspidi võitleme täna roheka valguse kumas.
Melangel: tuulevilin läheneb! Ja käitub üli-eba-melangellikult nimelt, nimelt muudab end sõrmuse toel kassiks ja asub “päkapikust” Erbeliuse jalgade juurde.
Hetk hiljem lööb käigusuudmest meile näkku külm tuuleiil ja kuiva lume terad, mis sujuva kaarega seina äärde tagasilangevad ja väikse hange moodustavad. Millest sujuvalt tuisukeerisest kasvab ja vormub inim-naine, kes veel enne lõplikku kuju võtmist hakkab vosis jahvatama.
See kohale saabunud valges pikas vabalt langevas kleidis, mille alt piiluvad saapaninad ja mida katab polaarrebaste valgetest nahkadest kasukas, kergelt pilusilmne, süsimustade juuste, jääsiniste silmade ja lumivalge nahaga “lumivalguke” soovitab ennast Natasha’ks tituleerida.
Võsavõlur väidab ennast lummatud olevat tema jääsiniste silmade külmast hiilgusest ja tunneb huvi inimese paaritusliku seisundi vastu. Temake vastab üsna jäiselt-asjalikult, et tema on akolüüt, Kriesha oma, ja teda on saadetud meiega läbirääkima. Täpsustab üle kuna on selge, et Erbeliuse peas liiguvad igatsugu muud mõtted, oma kihlatu olemise seisundi Krieshaga.
Erbelius: kas Kriesha on siis oma-sooihar?
Natasha, sama jäärahulikult: Kriesha on omnipotent!
Erbelius kopsatab sauaga “maagia tunnetust” ja saab valgustatu, et meie lumivalgukesele süle ja seljaga mitmeid kaitsvaid maagilisi välju. See on hea, meist peetakse vähemalt lugu.
Erbelius: kas sul millestki rääkida ka on? Olen muudelegi ettepanekule avatud kui pakutav ase piisavalt pehme on.
Taipan alles nüüd saabunud Kriesha-mis-ta-nüüd-oligit tervitada ja teen seda suurima võimaliku kiirusega väljatõmmatud mõõkadega õhku peeneid mustreid, silmuseid ja pisteid joonistades.
Natasha vastab sellele etteastele sõjanuia libistamisega oma valgete sõrmede vahele. Hoiab ta seda veidralt lööva osa alt, enda ees.
Filip toetab vaba käe puusale ja lõbusas rohelises valguses: räägi naisinimene, mis sul öelda on, lühidalt ja konkreetselt, soovitavalt lihtlausete ja igasuguseid vosi vigureid kasutamata. Hea tahte märgiks aga pane maha see asi, mida sa seal käes hoiad.
Kratsik on puhanult hoos: oo-oo imelik naine, kas teis ei ole tahtmist, et ma teid “ära-saadaks”. Mina olen ilus, hea ja pehme roosa plüüzhloom, kuid vahetevahel võin ma ettevaatamatusest teha koledaid asju.
Natasha ei jää võlgu ja püüab ähvardavat ja ründavat muljet jätta. Oskal tunneb ennast oma parimates kavatsustes solvatud olevat, sest miks ometi nii reageeritakse tema kunstipärasele koreograafilisele etüüdile.
Melangel peidab end edukalt kassina jätkuvalt Erbeliuse taha.
Natasha: me oleme teie siin olekust juba ammu teadlikud.
Filip: kes need “meie” on?
Natasha: kas te lasete mul jutu lõpetada või räägite kogu aeg vahele.
Kui me laseme tal lõpuks looga ühele poole saada, siis selgub, et “meie” on Kriesha kabel, ning sealsed asukad on sissevõetud meie võimsusest. (Tore on).
Erbelius: kas te pole siis aru saanud, et meil on selge soov oma uuringuid jätkata?
Selgub, et kabeli-kamp lubab (nemad l-u-b-a-v-a-d? ) meile kabelist takistuseta läbipääsu ja näitavad teed sügavamale. Meie jälle ei tohtivat 
Erbelius, õigustatud nördimusega: ja kas see ongi kogu pakkumine?
Filip: see oli, pikk, tühi, õõnes, … jne pakkumine!
Natasha: me näitame teile kust käigud edasi lähevad.
Filip: mis asi on kabel, kuidas me selle ära tunneme?
Natasha: kõik see ala mis jäätanud ja härmas on, ongi kabel.
Erbelius: olgu alustame, siis, teie ellujätmisest. Palju siis teid seal kabelis üldse on keda me ellu jätame.
Natasha: palju teid on?
Järgneb hetk kus meie loeme end kolmkorda kokku ja saame iga kord erineva tulemuse. Tubli tulemus, parim vastase desinformatsioon- me ei tea ise ka palju meid on- Oskal.
Erbelius: see väike vahe, või vale, on selline sõbralik ebaselgus, peale puhkust.
Natasha: näete teilgi kõikumine + 3. Olgu, ütleme et meid on seal kaheksa.
Filip: olgu kui nüüd valetamine jätta, siis esitage aruanne AS’is toimuvast.
Erbelius katsub huilge ja hundi-uluga Natashat ehmatada.
Filip: noh mis seal siis on? Kaua võib oodata?
Natasha: lühidalt, seal on ohtlik.
Filip: ja sina ootad, et meie nii tühisele ettepanekule vastu tuleme?
Natasha, härimatult: see polnud ega pole palve, see on ettepanek! Vastust tulen kuulama tosina tunni pärast.
Erbelius: neetud hea pakkumine, hea arukas monster. Oskal:?
Filip: mis juhtub, mis toimub?
Erbelius meile: … psst!
Erbelius, kasvatab oma päkavormis habemes pikemaks ja hallimaks, Natashale: saada kodustele terviseid.
Natasha lähenedes valgele jäisele käele kattuvad tema mustad juuksed härmatisega. Filip on Natasha lahkumisel kergelt öeldes löödud ja närviline, sest esimest korda oma lühikeses saja aastases haldjaelus ei meeldinud ta nais-inimesele.
Erbelius saadab Melangel-kassile “mentaalse sõnumi”. Tee meile teistelegi “mentaalne suhtlus”.
Melangel: kassiahastuse tõttu ei ole suuteline.
Erbelius: krieshiitide ettepaneku vastuvõtmine kiirendaks meie edasiliikumist tunduvalt, annaks hea ülevaate vahepealsest templist ja kiiremini jõuaks oma seiklusega lõpule.
Melangel: mina lõppu ei tahagi, sest seal ootab avatar oma armeega.
Erbelius vaatab ringi sarkofaagi ruumis ja on hämmingus sellisest katkestusest Kriesha kabelis. Melangel vastab, et parima haldjate julgeoleku, ja üleüldse, tagab purustatud tempel. Iga vähendatud templiga kahanevat deemoni vägi. Kerkinud küsimusele palju uskuda Natasha ja kohaliku Kabeli lubadusi, annab vastuse Filip, kelle teada Kriesha paistab silma oma muutliku meele ja kurjusega.
Erbeliuse kange soov kohalikke krieshiite lõpeb Melangeli mürgise vahelehõikega: veel veidi kellegi sõna uskumist ja sina, vend morbrynn, hakkad kartoteeki pidama. Oskal: kartoteek on hirmus igav ja jäle inimeste leiutis. Nad ise arvavad, et pidavat tõhustama mingeid nende vaimseid tegevusi, naer üldsuse hulgas.
Erbelius, varjatult kartoteeksust põdevalt: tahan esitada lisaklausi 12-A-Prim!!! Kriesha asjus.
Melangel: jäta, need siin on jumaliku ilmutuse läbi (Kriesha/Beliniku) lumevalgust näinud.
Vaidlusse soovib astuda väga veidra vormi võtnud Kratsik. Temal on pähe siginenud pikk rikkalike valgete lokkidega jahune parukas, kaela ümber mingi X kujulise sõlmega side, Oskal: Filip ütles mulle hiljem et see on “KIKILIPS”, ja puithaamer ja puidust alasike.
Kratsik kolistades puuhaamrit vastu alust: kes soovib rünnakule tormata need minust paremale, kes taotlevad rahumeelset lahendust need vasakule.
Haldjad leiavad vähem kontfrontaalsusse kalduva lahenduse minnes varem suletud uksi avama … ja monstreid rajalt mahavõtma. Kohe esimene ehk kaheksajala küsimus võttis iidse vosi vormi “mida teha?”. Lõpuks kaalutakse võimalusi ülemise koopa illumineerimiseks ja võluripuudega täitmiseks. Lõpuks piirdume tagasihoidlikult lähima saadavaga.
Ettevaatusest lausutakse endile läbisegi erinevaid arkaanseid kaitseid. Melangel “lausub” parandatud kaitsevälja endale ja Filipile vastupidavust, Erbelius puukoorestab enda ja minu epidermist. Filip saab hakkama endale “kassiliku graatsia” ja “maagilise soomusega”. Viimase teeb Kratsik endalegi. Filip mangub edukalt Kratsikult sõnni jõudu, viidates vajadusele olla vastavuses oma sarvilise kuvandiga. Viimaks Melangel “sõnab” pimedas nägemise.
Tunneme end kohe palju kindlamalt ja õlgades poole laiemana. Filip uurib siis viimati kinni jäänud ust ruumis, mis järgnes kuldse ammunoolega uksele. Tugevdatud raudneetide ja vitstega puit uks Filipi muukimise peale vilistab. Lõpuks Melangel “koputab” ukse avali. Avaneva ukse puhul kuuleme seitset knaksu kui mehhanismid oma asendeid muudavad.
Melangel ja Erbelius võtavad sisse väga vapralt asukoha Filipi seljataga. Erbelius moondub liivast päkapiku kujuks ja sõnab veel üldise resistentsuse. Kasutan hetke ja lisan “kaitse kurjade jõudude eest”.
Filip lükkab lahtise ukse lahti. Sealt kumab vastu sooja valgust ja … kohe sissepääsu juures on põranda, lae ja seinte materjal klaasiks sulanud pinnas. Ruumi põrand on kergelt nõgus. Koridori jupatsi otsas laiutava toa kaugemas seinast vaatab meile altar kuusirbi ja öökulli kujutise ning kahe tasaselt põleva küünlaga hõbedastes küünlajalgades.
Melangel asub maagiat tunnetama ja küünlatest õhkub evokatsiooni. Filip tegeleb muidugi lõksude äratundmisega. Filip läheneb ettevaatlikult mõõda hallist graniidist põrandat altarile. Filip uurides altari ette loodud kivist vaipa, kaotab hetkeks valvsuse, jääb hetke jooksul kinnivarisenud ukse ja käigu taha. Vaip-kiviplaat kaob ja sellest kohast tulvab vesi ning kogunevasse vette ilmuvad neli ammust tuttavat, mustab skeletoni.
Meie püüame koridorist ukse kõrvalt läbi seina sisse murda. Erbeliusega mõlemad vormime kivi nii, et kummargil saab minna vaatama, mis Filipist saanud. Melangel seni viivitab ja kasutab hetke “kaitsekilbi” ja “kiiruse” lausumiseks ning sisse libisemiseks.
Filip asub lähima skeletoni juurde nii, et allikas selja taha jääb ja lööb kakskorda mõõgaga, mööda. Sisse tuiskab Kratsik.
Filip: saada nad ära!!
Kratsik: tsiki-briki. Üks skeleton on kadunud.
Skeletonid rünnakul püütakse tabada Filippi ja Melangeli ning neilgi on täna halb päev, mööda.
Jõuan laekuda ja torkeid tegema hakata ning ikka ja jälle mööda. Mis asi siin ruumis ei lase ometi pihta saada. Saabuv Erbelius “laulab” regenereeriva ala. Melangel teeb midagi tulemuslikku meloodilise “hõikega” alt, mis ühe skeletini seisma paneb.
Filipi kord paladiinse mõõgaga virutada. Teisel katsel tabab ja kuigi skeleton kahju saab muutuvad bardi ründavad löögid palju aeglasemaks.
Filip Kratsikule: need kole-kondid muudavad liigutused üha aeglasemaks.
Skeletonid kolmekesi vehivad mõõkadega ja ühel korral ei jõua Filip põigelda ega plokkida. Melangel pääseb kergemalt. Meie vastased hakkavad imelikult sumisema ja hetk hiljem on vesi elektrit täis. Neetud, nüüd saime kõik.
Lõpuks saan kaks korda pihta vastasele ja tunnen kuidas taju, ajataju, muutub. Kõik hakkavad liikuma kuidagi kiiremini. Erbelius “vannub” endale verdtäisvalgunud hõõguvad öökulli silmad, selline on võsanõia selgitus oma hullust väljendava silmavaate kirjeldamiseks, ja piidleb ainitise pilguga enim tema poole vaatavat skeletoni. Midagi ebanormaalsete nende skeletonide juures, sest nii bard kui võsanõid kahtlevad nende ebasurnulikkuses. Melangel saadab maagilise noole selle pihta, keda ma just torgin. Filip lajatab pihta ja tardub.
Kratsik: Filip, leidsid nüüd hetke puhkamiseks, liiguta end ometi!
Õnneks vastase pöörasest kiirusest, või minu ja Filipi aeglusest, piisab, et lööke blokeerida, põigelda ja eest ära libiseda. Saan lööma, taban ja nüüd seiskun üsna korralikult. Erbelius “lausub” massistseenide elementaarse kaitse elektrilöökide eest. Melangel virutab teise maagiliste noolte kimbu minu ees seisva konstruktsiooni pihta. See võtab kätte ja pudeneb põrandat katvasse vette. Miks ma nimetan seda konstruktsiooniks, sest korjan selle eseimesel hetkel ülesse. Mida see siis on: hõbedasest traadist (trossist põimik) ja paksenditega seal, kus võiksid liigesed olla. Konstruktsioon oli maskeeritud mustade skeletonide laadse maskeeringuga.
Filip jõuab suure kähmluse saatel hüüda, et Vorynni templeid olevad valvanud mitmed pool- ja täistemporaalsed golemid. Nende kohta olevat käinud teave- neist mööda ei saa. Melangel proovib tekitada oma üht esimest paradoksi, sest “lausub” meile, pidurdatutele, löö esimesena Violenta. Oskal: arvan et üks päris Ceriliale valus paradoks oli aastaid tagasi Melangel taolise tegelase vormumine.
Püüan liigutada, kuid aeg tormab kole kiirelt. Täpselt tunne nagu mõnes puhkuseaegses “rännakus”.
Erbelius arvab nüüd heaks liivaseks rahu päkapikuks hakata, sest teadustab kõigile valjuhäälselt mingis jubedas brecht rjuriku segakeeles: me tuleme rahus, ausõna.
Paradoks, vabandust, Melangel togib mind mingi rondi, vabandust, laetud kepiga. Igal juhul tulu sellest mulle pole.
Kratsik loperdab õhus ja propageerib käsitsivõitluskunstide arengut hüüetega: võidelge, võidelge, ässitaja ma pole aga verd st traati tahaks näha.
Sumisev kolmik lööb põrandat katvasse vette teise sähmaka. Valus.
Kui muud kasu elektrilöökidest polnud, siis kas sellest või mõnest muust asjast tingituna suudan ennast lõpuks sundida kiiremini liigutama ja pihustan teise skeletoni, vabandust golemi. Erbelius istutab kolmandale happepilvekese. Melangel “lennutab” juba kolmanda oktariinsete noolte kimbu ja Filip jaksab ka raiuva liigutusega pihta saada. See lõpetas kolmanda golemi aktiivsuse.
Kostab sama rjurik-brechti keelset roppu Kratsiku häälset sõimu: no shit, see küll ei lähe.
Näeme põhjust varem Kratsiku poolt ära saadetud golem “ilmub” taas. Too golem on kohe väljakutsuvalt ülbe silmavaate ja vildaka hoiakuga, Kratsiku arvates. Sellega tegelejaid on nii palju, et korjan vahelduseks üles kolme põrandale varistatud golemi jäänused ja pistan seljakotti. Kõigil kolmel on suhteliselt hästi säilinud kolbas varjunud arkanoidne mehhanismus. Selle tuumik on kaks kuusirpi mille vahel tiirleb ilma näiva kinnituse ja fiksaatorita liivakell. Teen tühise katse ja “lennutan” oma oktariin noole selle liivakella pihta. See algul liigub normaalselt kuid jõudes kuusirpide vahetusse lähedusse lööb vikerkaare värvides uduseks ja lõpuks suubub kahjustusi tekitamata justkui pöörleva liivakella liikumisjälge. Oskal: vahva, ilus, huvitav, armas, teine mänguasi peale hipode tulenuia.
Erbelius “lausub” Filipile liigutuste vabaduse. Muude varasemate mana-luuletuste laadis ei juhtu sellest midagi. Melangel püüab “käsuga” peatada tagasi saabunut. Lootusetu. Selle asemel tuleb vaatab minu eksperimente golemiga ja meenutab oma erialaseid teadmisi
Viimase golemi saatus on raske, Melangel ei tee tast välja. Filip ka, see läheb juba altarit uurima. Nii pean mina tööd tegema kui üks on loll ja teine laisk, tegelikult üks on uudishimulik ja teine frigiidne.
Filip ja altar. Õigemini altar, sellel on hõbedase öökulli, liivakellade ja võluripuude salu reljeefne kujutis. Filipi juures pole midagi uut, välja arvata, et ta on peaaegu vööni märg.
Käes on 13 päev, 2ne osa.