Püüan aga valmis ei saa. Lühidalt aga 14 päev käis äge druiidi koopasalu
spellimine, 15 päeval tegevus sama pluss läksime Dorolea hauda loomakarjana sisse.
Sellega oli öeldud ennem, et me ei leia seal mida me otsime. Haldjad ei
teadnud juba ennemgi mida nad sealt otsida tahtsid kuid olgu sellega. Veel
üks juurdlus näitas kas Hinkusele või Melangelile (vist siiski Hinkus) et
me leiame sealt iidse tragöödia tunnuseid.
Olgu seal kohal, loomana polnudki vaja muud teha kui uks lahti nügida.
Seal postament asemega ja padja ning jalakandadele vajalike õnarustega,
mida polnud see oli Dorolea. Küll vedeles postamendi kõrval nooruki,
peaaegu lapse mithril särgis mumifitseeritud kogu. Lähem test näitas kui
olime ta Erbeliusega kahekesi selili tõmmanud nooruki halflingu muumiat.
Kelle küljes nimetatud varustus rippus. Talismanide ära nokitsemine minu
poolt oli tagajärgedeta kuid esimese sõrmuse koos sõrmega kopra peitel
hammaste abil sünnitas siia “käo”. Ruum ise reageeris aga kõik võimalike
“loomade” so kits, ilves, veel mingi suur kiisu ja vähemalt kahe varblase
rünnakud “üsna liikumatult” seisvale “käole”, nelja viie raundiga kägu
vajus varblase poolt antud viimase nokahoobiga põrmuks. Need “loomad”
tundusid olema mingit moodi automaadid. Meid nad ei rünnanud ja meile jäi luut, mille sealt eemal olevasse teenistuskäiku tassissime. Minu kull vorm
harjutas kangurlinnulisust põimides talismanide ketid sõrmustest läbi,
keegi, vist kass-Melangel vedas mithril särki clougil ja pistoda turritas
koprahambust. Rolepsis oli kaasas, eriti üllatunud ega hirmul ta polnud.
Kuid tundus et Dorolea ruumi asju ta siiski täpselt ei teadnud või ei
näidanud välja.
Hinkus paabulind vaatas ennem ruumi üle ja ühes kaugemas nurgas oli kedagi
tõsiselt pussitatud ja isegi 3 korda mööda susatud, neid tegelikult oligi
näha. Puhke alus ehk lebola osutus ukseks kuid kuna loom vormis Hinkus
“rajaleidjat teha” ei saanud, siis tulime välja teadmisega et ukse
avamiseks pole muud vaja kui seada lebolale mingi Dorolea (?) kaaluga
raskus. Selle lesila haldja mustrite seas oli sissepääsu poolel mustrite
keskel ilvese figuur ja kaugemas varjatud otsas teadatuntud puufiguur
lindudega okstel ja rebasega all, kusjuures siin oli teisel puud seismas
haldjafiguur.
Väga lühike koond.
Seega käes 15 päevale järgnev öö.
Jah, mõõgad teritatud ja liigse valguse eest varjus.
Igaks juhuks saak
– pistoda, meistri tehtud verehõbedast sinakas roheline sulam, teral kiri Daman so verenäljane, “jumalate veri on püha seni kuni seda pole voolama pannud see tera” (vist nii)
– poolkuu kujuline talisman (et feikida LYROVKA warde= vist)
– talisman “hõbedane vaasi kujutis pisikeste rubiinidega“ (?)
– halfling vormi sõrmus (vist)
– “looma” sõrmus (vist)
– halfling suurusele mithril särk
– halfling suurusele cloak
– halfling suurusele saapad
– deep pocket paun (mis sees, ei tea)
– nooletupp, kinnine ja momendil kinni (mis sees, ei tea)
Missiooni +14 lõpp ja +15 päev (oletus), 1ne episood.
14 päev.
Maranea siin ja Kamien teab kus asju ajamas. Filipi tegevus väheaktiivne, markeerimaks täna tema sissepoole elamist ja “hinge” puudumist.
Hinkus püüab meid meelitada märjale teele kaheksajalga tapma. Ta küll arvab, et elutõkestav (antilife shell) koorik aitaks kui seda õigel ajal rakendada. Erbelius ja Maranea on eitavad, sest üks hakkab kohale manama kaitsjat ja teine pühitsust. Hetkeks puhkeb hämming, sest Erbelius lootis kaitsjast lisaks aednikule ja varjuliigutajale ka võitlejat. Lõppuks piirdutakse miinimumvariandiga.
Lootuse kaotanud Hinkus teeb mõned doomino! Partiid Ehnatiga. Mõlemad püüavad üksteisele kaotada ja kas osutub viimases edukaks, kaotades bojaarile ühe partii teise järel.
Doomino kiibitsemisest väsinu Kratsik manab siia Erbeliuse meeleheaks hunniku paska.
Melangel identifitseerib Filipi mõõka, see on:
– mõõk seaduskuulekas ja hea (LG);
– kui mõõga võtab keegi võõra isiksustüübiga, siis saab 3d6 viga;
– kui mõõga võtab keegi väga võõra isiksusetüübiga, siis saab 6d6 viga;
– mõõk on viiekordse nõidusega +5;
– üli võõraste ehk CE vastu +10;
– ebasurnute vastu +10;
– 1x päevas raviring 1d8+15;
– 3x päevas pühitsust (sanctuary)
– detektida kurjust- niimitu korda kui soovid;
– 3x päevas valgust manada (light) mõõga otsa;
– harisma tõsta 1x päevas 1d4+1.
Veel täpsustusi mõõga asjus, kihlveoga võitis mõõga Basiliskilt bard Deserah
Erbelius saab oma külmavastase pühitsusega “hallow” valmis. Koopa seinad muutuvad helehalliks ja maapinna senine tumepunane pinnas samuti halliks. Isegi vesi jões muutub puhtamaks ning vonklevaid varje selles jääb vähemaks. Kõigi enesetunne paraneb ja väidetavalt kestab see terve aasta. Tõsisem mõtisklus ütleb Erbeliusele, et pühitsus eemaldas ühe varasema needuse. Sammalt ja samblikke kui mühinal kasvama ei hakka. Üldine külmakindlus siiski tekkis.
Maranea manamiste tipuks tõuseb maa seest kivist nelja jalapaariga tegelane Maranea poolt põrandale joonistatud kujundi sisse. Kujundiks on ringi sisse joonistatud septagramm. Kutsutu on kaks ja pool meetrit pikk pikkade putuka lüliliste jalgadega. Jalad on peenemad kuid maapinnale toetuv koiva osa on alt üsna lai. Oma suuruse ja justkui nurgeliste jalgade juures on olevus üllatavalt graatsiline. Peas on fassetsilmadeks roosad kristallid. Keha kattev kitiin ja karvakesed on hallikas kuldne. Tundlad ja suised kumavad rohekalt
Maranea seisab valvuri ees ja teeb tööpakkumise valvata, hooldada ja korraldada öö ja päeva vaheldumist 500 aasta jooksul. Palgaks on MAA-domeeni tükike. Arahnoid on varmalt valmis ja suiste hõõrumistest kostub sõnu “kinnisvara-maarent” jms. Maranea kinnitab lepingu verevandega kolme veretilga poetamisega vastse valvuri roosade silmade vahele.
Valvuri nimi olevat Trisco ja tema põhiline kaitsemeetod on maa sisse peitu kadumine. Öö tegemiseks katab ta rubiini. Hea tahte märgiks on Trisco nõus punuma Kriesha altari ette võrgu. Võrk saaks eriti kõva kui selleks kulda ja mithrili eraldaksime. Majandusliku kitsikuse tõttu jääb see tegemata.
Erbelius kulutab ülejäänud ärkveloleku koopa põranda kobestamiseks. Kratsik leiab ka sobiliku hetke mullaharimistöödes osaleda ja randaalib oma kolmenäpuliste kämmaldega. Viimaseid nimetab ta millegi pärast “karu”äkkeks.
Melangel püüab mõista kas esimene pühitsus ka võtmete ruumi ulatub kuid see jääb ebaselgeks.
Doominost loobunud Hinkus asub tegema suuri divinatsioone oma “kaasaskantavas urkas” (portable hole). Esimene küsimus on: kas AS’i põhja minek on hea idee? Vastus: minek on kasulik, on hea mõte, eriti kui lähed õiget teed pidi ning kohale jõudeski jätkad õige tee käimist ja liitlaste eristamist vaenlastest.
Teiseks küsib ta kas arkaani “rajaleidja” kasutamine näitab õiget teed. Saabuv vastus on: see on osa teest, mida varem või hiljem pead läbima.
Kolmandaks: kui alla minna, siis mis on suurim oht. Vastus: vale pool valida.
Neljandaks: kuidas õige pool valest eraldada ja ära tunda, vastus: kõike poleks siiski vaja maha tappa.
Hetkeks käib Hinkus oma urkast väljas, ta juuksed on sassis ja silmad hullunumad kui tavaliselt.
, Viies: mida huvitavat me leiaks Dorolea hauast, vastus: leiame hauast sümboli viitega mingile traagilisele loole.
Ülejäänud, mitte nii süüvinud tegelased vestlevad kassiga. Näiteks Dorolea haua külastamisest. Viimase kohta arvab Ehnat, et minna võib kuhu tahes. Välja mineku kohta arvab kass, et selle teostamine pole nii lihtne kui me praegu arvame.
Melangel: mis meid siis siin hoiab, kas sauast saadud needus või midagi muud?
Ehnat: võib olla nii või teisiti.
Ärkveloleku lähenemisel puhkamisele joonistab Erbelius valmis oma hiie skeemi ja arvutab välja parimad puude kohad siin. Toimetab mõnede puude istutamise, põhiliselt erinevad viljapuud ja murupuud ning isegi kaktusepuid. Kõige viimaks manab värsketele istikutele “taimesteroidid” (plant growth)
Mina istun kääbik-preestrinna hauakambris ja loen neli tundi “Mithriliumi”. Kulutanud ära kogu võimekuse, peidan seljakotti mustad mõõgad ja asendades need pussidega lähen teiste juurde.
Hinkus manab kahele noolele glüüfi “surm ja häving” (harm) ja kulutab 2×400 kullaväärtuses teemanttolmu.
Melangel, tunnetades: rotid on tulemas. Viiv hiljem pistavad oma nina koopasse rotid.
Erbelius rot-spiigis: hei teie, praegu ei hakka küll keegi puid sööma.
Rotid: kes sa säherdune oled.
Erbelius: mina olen Filar viimase käsutäitja ja sõnumikuulutaja.
Kompromissiks manab Hinkus Erbeliuse ettepanekul kohale proteiini löga, millest kolmandik sisse kugistatakse rottide poolt
Erbelius: nüüd sõite ja ennem te ei lahku kui kakanud siia olete.
Rotid, nüüd juba ümmargused lohistavad ennast raskustega Kriesha käikude poole. Melangel püüab seda takistada manades käiku kleepvõrgu (web), kuid rotid oma väiksuse tõttu mahuvad võrgusilmade vahelt läbi. Lahkuvatelt rottidelt pressitakse siiski teavet välja.
Erbelius rottidele: seal all elavad naised?
Rotid: oleme seda märganud ja ning neid on seal nagu kirpe ausal rotil.
Erbelius: kas neid on rohkem kui teid siin?
Rotid: jah.
Erbelius: kus te siis ise elate
Rotid: kodus loomulikult, mitte seal sest seal on liiga külm.
Erbelius: kes teil pealik on.
Rotid: emand Zim. Kas me võime nüüd edasi minna?
Erbelius: siin ruumis ei puutu te ühtegi taime. Kes püüab mõnda taime puutuda selle lööb Trisco orgaaniliseks väetiseks.
Rotid kiirendavad eemale tuikumist Trisco koibi nähes.
Toiduhunnikust võtame kõhutäie meiegi ja limpsime kivipragudest immitsevat vett peale.
Melangel hakkab piilu(scry)-peeglit töökorda seadma kui meid “vaadatakse”. Kiire laiali jooks näitas, et vaadati mind. Melangel suudab vastu vaadata. Sinna piilume teisedki. Näeme akendega tuba. Toa kiviseinad on kaetud tumepunaste paksude kuldnöörikestega vaipadega. Toa kivist seinad on samuti punasest kivist kuid teisetooniline kui vaibad. Nähtavas toas on väga korralik sohva. Toa põrandale on joonistatud pentagramm. Toa ühes seinas on hõbedane metallist plaat. Plaat katab pool seina. Plaadi kõrval kõrgub raamaturiiul suurte ja paksude foliantidega.
Mööbel on Hinkuse arvates tõeliselt arhailine inimeste kraam. Toas tegutsevad kaks inim-naist. Rassi on raske määrata, sest nad paistavad läbi. Võiksid olla rjurikud või vosid eelkõige. Kiired oletused ebakehalistest ebasurnutest (incorporal undead), äkki spektrid. Olgu kuidas on, nad on korralikult riides, pikkade hoolitsetud juustega. Seljas olevad rüüd on pikad ja kapuutsiga. Riietel on sümboliks madudega pealuu st Azrai. Toas on veel keegi pikka kasvu mantlis mees, kes võiks olla protektor. Viimase kapuutsi alt säravad kaks tulipunast silma. Üldiselt on ta lihtsalt riietatud, isegi … no mida sa ütled kui keegi on selga tõmmanud kotiriidest rüü. Protektor või kes ta oli tabas peagi meie pilku ja pilt Melangeli peeglis kaob.
Erbelius: neetud on isegi see, et kas siin või varjus, kas spektrid või midagi muud.
Minul polnud suurt midagi öelda, sest ruumis polnud ühtegi relva. Veel püüab Melangel meie duellivastaseid Avani kummardajaid ja ei näe neid. Isegi kolme pliksist paladiini ei õnnestu näha.
Hinkus “manab rajaleidja” spektrite juurde. Üllatuseks selgub, et parim tee on nende juurde läbi Kriesha kabeli. Nüüd piilutakse veel kedagi ja sihiks oli Hinkus.
Melangel saadab “sõnumi” Avani kummardajatest paladiinidele: Meil siin käisid orogid külas!- ja selgub et sõnum kohale ei jõua.
Hinkus käib jälle urus inspiratsiooni otsimas: kuidas vaatajad mulle, bojaarile, ohtlikud on?- vastus: nad usuvad sinusse.
Kolistame taas sarkofaagi puhkama. Ilma eriliste vahejuhtumiteta saabub 15-s 1ne , ärkvelolek.
Melangel on helde sõnades mulle kassi graatsiat (2p) ja vastupidvust (4p), seda teeb ta endale. Erbelius teatab koprana, võimalusest täna Dorolea hauda minna.
Esmalt aga silume hiies tegemata jäämisi. Teen oma seljakoti kergemaks eraldades kulda Erbeliusele koopa jätkuvaks pühaks tegemiseks. Erbelius siis laulab “halloo-halloo-siin-maa-jne) ja mina süüvin varus olevate esemete identifitseerimisse. Saan teada kepikeste (wandide) käsusõnad ja selle, et pimeduse haldjast ülekuulatava ei valetanudki Lynessale peeglist. Mõõgad on just need, mis ta väitis.
Päeva teisel poolel on veelkordne pühitsus koopas. Seintest nõrisev vesi sädeleb ja kõliseb ja lõhnab kristalse värskuse ja elujaatuse järele. Aspersix avaldab külla arvamust, et selline vesi on eriti perversne. Koobast täitev rubiinist kiirguv roosa ja soe valgus on kuidagi viisi tuttav kodumetsade ja välude päikesekiirtest. Koopa keskel olev kivi kattub aegamööda ererohelise samblakihiga jättes trepiastmed endiselt saladuseks peitu.
Künka otsas ajab isegi võluripuu oma esimesed võrsed välja ja ülejäänud puud naudivad täiega elu koopa turvaliste võlvide all. Koopa sein näeb välja tavalise kaljuna ja koobas väikese oruna mida täidab tärkav viljapuude võsa.
Sissepääs Kriesha altari ruumi oleks üsna raske, sest seda katavad nii mõnedki sõrmejämedused kivist ja pinnasest niidid. Koopas olev bonsai pole siiski haldjamets.
Dorolea juurde.
Oleme tagasi teisel korrusel teenuskäigu juures, mille Erbelius lahti korgib. Hinkus “teeb” esimese rajaleidja Dorolea hauda ja … saab teada, et sellist kohta vist ei olegi. Kassiks muutunud Melangelile laulab Hinkus “rajaleidja” Dorolea ruumist tagasi ja kobras Erbeliusele sihtmärgiks olevasse tuppa.
Pinge mahavõtmiseks korraldavad kassid, kaks tükki, paabulinnud, kaks tükki, ja kobras mäugumise võistluse. Võistluse ajal ja enne ja pärast on loomulik, et meie austus, armastus ja lugupidamine KASSi vastu tõuseb taevani, vabandust käigu laeni.
Võistu kräunumise lõpuks küsib Ehnat: aga kuidas oleks saua jupi mulle andmisega.
Loomad ja linnud põlevad hääletust soovist saua anda, kuid oh häda, loomvormis on seda võimatu teha.
Lõpetuseks komberdab kobras ära ja kõik hanereas talle järgi, et siis kobras, kass/Melangel, Kass, kull/Oskal, paabulind/Hinkus ja teda assisteeriv momendil väheaktiivne paabulind/Filip. Ehh, niimoodi tiivad tasakaaluks laiali sammhaaval toidu eeli kõndida on tõeliselt veider leiab kull/Oskal ja kiikab silmanurgast, muideks pead pööramata, tagasi paabulinnu poole.
Ukseni me jõuame ja oi imet või imelooma, vähemalt “loomade” jaoks on uks ainult kinni lükatud, rajaleidja vähemalt nii ütleb. Mis kinni saab kasside ja kopra poolt lahti nügitud ja sisse mindud.
Ruum on valgustatud õrna lillaka valgusega, mis näib et tuleb hajutatuna kambri laest, õigemini taevast, mis kõrgub lae asemel taevana. Taevas, mis vähemalt
Kamber ise on haldjalik. Ukse, millest sisenesime, siseküljel on Lyrovka märk. Ukse välisküljel, selgub et on sama märk kuid seal on see ümbritsetud luuderohust mustriga.
Toa seinu kaunistavad loomade kujutised, kes jälgivad/vaatavad tuppa. Toas olev lavats on tahutud kas heledast liivakivist või hästi heledast dolomiidist. Lavatsi taha on maha kukkunud tumesinine padi. Lavatsi meie poolses otsas on jalakandadele süvendid. Hindav pilk lapse kehale näitab, et lavatsi ja süvendite mõõdud temale küll sobilikud ei olnud.
Lavatsi alumine äär on kaunistatud taimemustritega. Lavatsi uksepoolses otsas on taimemustris tühik, ning selles on ilvese kujutis. Vaade lavatsi kaugemasse otsa annab pilgu heitmise võimaluse “puule millel linnud, rebasest seal all ja uudse detailina inimese või haldja kujust teisel pool puud, rebase vastas. Kujutisel on lisaks vanakuu märk.
Momendil suudab ainult Erbelius endale midagi manada, ja see midagi on siis tunda maagiat ja lugeda maagilist teksti. Melangel libistab ennast koorevargile läinud kassina tuppa esimesele ringkäigule ja hüppab korraks isegi keset tuba olevale lavatsile, et n Doroleal keelega üle näo tõmmata. Kuid lavats on TÜHI. Küll lebab meie eest hetkel varjul teisel pool lavatsit keegi, keegi laps. Eemalt vaadates poisslaps, kes meie saabumise ajaks korralikult muumiaks kuivanud. Nägu näha ei ole, sest poisike on kõhuli ja pea on kaetud kapuutsiga. Keep on taevasinist värvi ning nagu jalas olevad kingadki on hästi säilinud. Poisikese käes, õigemine sellest välja pudenenuna selle kõrval vedeleb sinakasroheka värvusega metallist pistoda. Pistoda on väga haldjaliku välimusega. Keebi alt paistab mifril rõngassärgi äär.
Püüame lapses selgusele jõuda. Lähem kontroll näitab, et hoopis täisealine kääps on siin oma otsa leidnud. Mifril särgi peal on tal kaelas kaks amuletti: neist esimene poolkuu, ilmselt Rilni sümbol, ja teine lihtsa kujuga hõbedane vaas, kaunistatud pisikeste rubiinidega, millegi pärast arvatakse, et see sümboliseerib mürgikarikat.
Pistodal on haldja ruunidega kirjad: Daman- verenäljane, ilmselt relva nimi, ja pikem tekst “jumalate veri on püha seni kuni seda pole voolama pannud see tera”. Pistoda on tighmaebrilist TOLLE SEPA töö.
Sikutan ettevaatlikult amuletid küüniseid ja nokka kasutades amuletid kaelast. Kobras/Erbelius püüab küll väita, et ära tee, kuid momendil ma teda ei kuula. Ehnat luusib huvikaotanuna mööda tuba ringi.
Keerame kääpsu selili, et saaks teda edasi uurida. Esimesena näemegi, et seni keha all peidus olnud kätes on sõrmused. Neist üks on tuttav, loomasõrmus, või vähemalt väga sarnane ???. Teine sõrmus meenutab väga Tango haldjavormi sõrmust. Nüüd on ootamatu oma tegevuses kobras/Erbelius, kes kaksab ära näpu koos vormisõrmusega
Juhtub: kääbiku kehast hakkab tõusma hallikat suitsu ja umbes kolmandik minutiga vormub sinna kahe meetri kõrgune veider olend, kellel on pikk nokk, külmad ja kalbed silmad ning pikkade sõrmedega käed ja suured jalad. Samaaegselt algab seintel aktiivne liikumine ja mitte ainult.
Esmalt kaob Ehnat teisele poole lavatsit, kass/Melangeli karv turvis ja susisedes hiivab käpaga pistoda “käost” kaugemasse toa nurka. Kuna mul oli sihiks sama siis, sinna jõuame koos külakuhjana kassist ja kullist ning pistodast kõige all.
Elustunud seintest hakkavad “kägu” materdama leopard käpahoopidega, kits sarvelöökidega, mõned linnud nagu kuldnokk ja kaks varblast, ning mingi jänese taoline loom. Kõik nad löövad, puksivad, nokivad ning “kägu” jääb üha väiksemaks kuni ühe varblase nokahoop ta lahustuvaks lillakassiniseks koguks lööb ja seejärel kaob lõplikult. Materdamine lõppenud rahunevad seinad taas.
Maha jääb vedelema 2 amuletti, pistoda, mifril särk, “süva”tasku, kinnine väike, kääbikule sobiv, nooletupp ja loom-vormi sümbol.
Erbelius Kassile: aee, kas see oli kägu?
Kass: kägu jah, kuid mitte päris.
Tööhüpotees: kägu tuli siia verd-laadima ja tegi peale edukat sooritust mingi vea. Üldse mingi avataride värk.
Hinkus vaatab ruumi üle otsimaks jälgi ja lugemaks sündmusi. Toa vasakus nurgas on toimunud tõsine võitlus. Vähemalt kaks korda on pistodaga märgist mööda seina äsatud. Lööja on olnud kääpsu-vormis, löögisuund ja kõrgus ütlevad seda. Samas kohas on seina mustrite külge jäänud iidne tumesinine kanga riba.
Hinkuse salauste otsimine näitab, et lavats ongi selline. Salaukse avamiseks piisaks kui sellel oleks ligikaudu Dorolea kaaluga koormus ning kui keegi siis veel vajutaks ilvese kujutisele.
Meie senised rajaleidjad ei näitaks ohutut teed ning nii me lahkume kääbiku varustusega tagasi teenistuskäiku.
Mina koon amulettidest ja sõrmustest kudumi nokas kandmiseks, kass/Melangel tassib lohistab keebi peal pistoda ja kobras Melangel veab ära mifril särgi, saapad, tasku ja nooletupe.
Käigus saavad meist taas haldjad ja Hinkus läheb kohe oma salaurkasse avastatud käiku sisenemise kasulikkust uurima. Vastus kõlab: see on VÄGA HALB mõte.
Tighmaebril pistoda uurib süvendatult Melangel.
Käes on 15 päev, 2ne.