Missiooni +16 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 10s episood.
Maranea on meiega. Suur kogus määratlemata kaaslasi Kriesha ja Korayekeni kirikutest ja Volabrünn on templi eeskojas.
Melangel Kratsikule: kas sul on siiski oletusi miks “Tuli” pole oma vastastest siin jagu saanud.
Kratsik: tõesti ei tea.
Melangel: vee vabastamine või tagasitoomine oleks ehk lahendus. Kuulge olge valmis turvat tegema kui ma divineerima hakkan.
Aspersix: teate see laava seal on kurjusega saastatud.
Melangel Kratsikule: kuule, kui suureks on võimalik teha Miralda lõugu. Kas nendega näiteks käiku täita ei saa, et siis illusiooniga katta ja lasta uutel kvasititel ühe hooga Miralda seedekulglasse marssida.
Kratsik: Miralda võib sellisest ühekülgsest dieedist puhitused ja seedehäired saada.
Melangel: puhata oleks aeg, kuid ennem on vaja kohaliku templiga paar asja vaja läbi rääkida. Vend Morbrünn, Erbelius, kas tuled läbirääkimistele kaasa.
Erbelius ja Melangel otsivad templi sissekäigu juures üles Natasha.
Melangel: Natasha, kes teil siin templis kohalik “lepingu-haldur” on.
Natasha: mida, mida. Peale selgitusi. Teate pikkkõrvad meil selline anarho-sündikalistlik sisekord ja teiega rääkides olen kohaliku sovjeti eesistuja ja peasekretär mina.
Melangel: ma suudaks teie vampiiriprobleemi lahendada.
Natasha näost vaatab vastu tõeline arusaamatus ja inimlik nõutus.
Erbelius, mentaalselt: ilmselt ei tea nad vampiiridest ja vampiirlusest suurt midagi.
Melangel: no lihtsamalt, puust ja punaselt, kes teil teeb lepinguid ja peab läbirääkimisi Cerilia “vanemate” jõududega?
Natasha ilmest on näha endiselt nõutust.
Lõpuks, saades vist aru, et Melangel juhib jutulõnga külmutuskambris olevatele ex-haldjatest vampiiridele, lausub Natasha: te võite põhimõtteliselt need haldjad võtta, kuigi nad olid enam-mõeldud arkaanum-komponentidena kasutada. Teiseks pole nad piisavalt küpsenud.
Melangel: oi seda püha lihtsameelsust. Erinevalt Ceriliast pole Abyssis haldjate ohverdamine moes.
Natasha: nende kolme haldja transformeerumine on pooleli ja nende selline varane äratamine annab igerikud ja nõrgad vambid.
Melangel ja Erbelius pakuvad välja vambi-dieedi lahenduse, pakkudes polümorfida mõni kõrvaline olevus trolliks keda siis toidukorra ajal minu kääbiku sõrmuse abil teha maitsekaks ja pärast regenereerida trollina.
Melangel: Oskal, ära sa ise enam igaksjuhuks seda sõrmust pruugi.
Oskal: kas seda Rosinante “kella-viie-tee” paladiini ei võiks polümorfida?
Mingil arusaamatul põhjusel ei pea Melangel ja Erbelius seda lahendust heaks. Oskal: olgu, millal ma ennem mõistnud neid tegelasi Alusteri, vabandust Xavieli liigast. Oma pead edasisest vaevast vabastades meenutan asju Tryanthe ja Airemise kohta. Ikka väga valikuline on see mälu. Meenub esmalt ja ainult, et need punased sabatutid mõõkadel põhjustavad vastastel tähelepanu haaramise, segamise ja kerge uimasuse ümbritseva suhtes (viiene pinal kontsentratsioonile).
Melangel, saabudes tagasi Natasha juurest, asub ülekuulama Jussufit: kas see teine kvasitite parv oli ka muusika saatel?
Jussuf: jah, pikkkõrvaline kahvatu isand. Muusikat tegid samasugused deemonid ehk vroghid.
Pole veel kõik meie tegevused täna tehtud ja lähme teisele luurele ülemise sissekäigu juures. Oleme õnneks piisavalt ettevaatlikud, sest väljas lendab piki “tule-raua” piiri mingi patrull, mitmeti viitab patrull “välgule”
Paremalt, koopaavast vaadatuna ligineb taevas lennates paar süsimusti lahingukaarikuid. Kaarikuid sikutavad edasi nende ees helenduvas kämbus vibreerivate ja sagivate sinkjasvalgete särakuulide parv. Iga särakuul on seotud kaarikuga siriseva-säriseva energiakanali kaudu.
Kaarikud särisevad umbes kahekümne kolmekümne meetri kõrguselt meist üle. Maskeering näib töötavat, sest tähelepanu meile ei pöörata. Kaarikute juhid on mingid hallis mantlis tüübid ja kuis aus olla siis väga “kägusid” meenutavad. Meist ülelendamise järel eemalduvad nad vasakule piki Tirosmeus-Horosmeuse eraldusjoont. Kumbki juht ei meenutanud varustusest vabastatud kägu. Käolõhna ei tundu, kuid võimalik, et selle varjestas osooni aroom ja ürgne “kurjus”. Samuti ei andnud nad märki endast looma-kompassidel.
Kui kaarikud on silmapiiril muutunud pisikesteks täppideks, siis alles julgeb Hinkus arkaaniga vett otsima. Tulemusena selgub, et lähema kolmesaja meetri raadiuses “vett” ei ole.
Haldjad sellega ei lepi ja otsustavad “vee”ga manipuleerida. Plaan on selline, et umbes viiesaja meetri kaugusel manab Hinkus kohale vanni täie vett ja Melangel toob enda ja Hinkuse kohe peale seda sealt telepordiga ära. Toimuvat vaatleb “selgelt-nägemisega” Maranea.
Hinkus sooviks küll vee manada laavajõe kohale, kuid arkaan-punkt sellist kaugust ei oma ja nii rahuldume rauast mäenõlvaga. Mõeldud ja tehtud. Ootamatult selgub, et vesi paneb külma mäekülje kohe tossama ja aurama. Vesi näib keevat ja nõlv piki mida vesi alla voolab kattub roostevärvi pruunika kihiga. Mäenõlva jalamil kaob vesi rauaklibu sisse. Kõige hinnangute kohaselt midagi on valesti, sest liiga vähe eraldus vett auruna. Oskal: võib olla toimus vee sidumine mingite maaelementidega, ehk lihtsalt vee-elemendi kinnisidumine ja laus-vangistamine jälle.
Hinkus küsib-divineerib oma “jõult”: kas “vee” otsimine on hea mõte, kas ta on hea, siit välja saamise võtmes?
Vastus viibib ja siis!!!!: sa igavene persevest ja hoorapoeg, endal mõistust üldse peas ei ole?! Morus-torni all koobaste põhjas uinub uks mille võti ootab hangumist igaveses tules.
Kõigi jaoks on see täielik abrakadabra, kuid Melangel muutub sama süngeks kui Korayekeni kõuepilv ja vannub endamisi haldjate puudulikku intelligentsi.
Kõmbime tagasi templi paraadplatsile ja teavitame Volabrünni, Jussufi ja Natashat kaarikutest ja veeproovi tulemustest. Soovitame Natashal, et tempel tagaks vähemalt paraadplatsi ja templis sisemuse katmise varjestava jääkihiga. Horosmeuse pärast.
Natasha: selle soovituse täitmisega pole probleeme.
Hinkus testib mälu Rosinante Darkharti asjus. Viimane läks Tuarannwnist noor-võitleja proovile umbes poolteist aastat tagasi ja tagasi enam ei tulnud.
Melangel püüab saua-Siobiga jutelda ja saab viimaselt turtsakaid vastuseid. Oskal: tal veel veab, sest Airemis ja Tryanthe lihtsalt ignoreerivad mind.
Siob Melangelile: häda-nõid, kui tahad kellekski saada, siis tuleb sul meie karmad ühendada. Mulle tundub, et sa, mis su nimi seal oli, pole üldse piisavalt tugev.
Melangel: jutt või asi, siin lihtsalt ei saa üheksanda taseme arkaane nõiduda!
Siob: loll ja laisk leiab alati vabandusi. Tunnista kohe, et sa pole lihtsalt piisavalt võlur! Kui sa midagi teada tahad küsi viisakalt, inimese kombel, ja ära mängi idiooti.
Melangel: olgu olgu, kohe teen inimese, vabandust haldja kombel, “dweomer-analüüsi” ära!
Siob: proovi! Proovi pealegi, tahaks ära kuidas saa vaimsest pingutusest oma arkaan-mentaalse naba ära nihestad ja songa saad. Tegelikult tunnista parem rahulikult ülesse, et üks küündimatu kursuse pooleli jätnud võluri õpilane oled.
Mulle aitab. Tegelen Airemise ja Tryanthega, teen alguseks balansi, ulatuse ja kiiruse proovid ja hakkan testima esmaseid võtete tsükleid ja ahelaid. Kirjad teradel löövad hõõguma ja mõõgad hakkavad helisema. On veidi võõrad, olin juba mustade ja tillematega ära harjuda jõudnud. Vaikselt tekkiv meloodias esinevad valed noodid ja dissonantse helinad, kui terad valesti oma tantsu tuli-sõlmi õhku joonistavad.
Rosinante, pealt vaadates: kust kohast küll Lluabraidis sellised võsa-haldjad välja tulevad. Arusaamatu, no ma ei või, see on lausa võimatu, kõrval hakkab valus. Ja see tahab olla selle haldja-bande pea ainus võitleja. Enlil tule appi! Olgu tule ma näitan sulle mõnda elementaarset võtet, mida te seal lubja-haldjate metsas pole mitte “unerännakul” näinudki.
Nii siis tibu-vampiir näitab mulle ette paar head torget-rünnakut, mõned kaitse komplektid ja relvasidumised.
Rosinante: tead, hea et sellisel jobukakul vähemalt nii head relvad on. Heal tasemel ja täiusliku tehnika korral pole mõõku vaja, piisaks paarist kaikast, käterätikust või kasvõi püksirihmast. Tegelikult veel parem ei vaja neidki, sest ta “kutsub” endale mõõgad vajadusel kohale.
Melangel: kas sa tead mõnda sellist?
Rosinante: jah, näiteks Valge Roosi pääliku, Enlili õe ex-mees! Vaat Loora kolgiks teid läbi kahe siidrätikuga.
Ei jäta jonni ja sukeldun harjutustesse Rosinantele tervelt tundideks, ausalt öeldes kaheks tunniks. Terve teise poole harjutustest läbin kääbikuna. Rosinante vaatab küll kuidagi veidralt neelatades, kuid ei lähe veel ülekäte. Kääbikuna pole Airemist ja Tryanthet sugugi nii hea kasutada.
Samal ajal on preestrinnad ladunud palkidest haualõkke oma avatarile ja veidi eemal on haokubudest hunnik laps-sõdalasele. Kratsik harrastab Mirandaga paraadi ja allüüri, ilmselt on see tema ehk Kratsiku jaoks oluline õhkkonna loomiseks.
Haldjad tahavad toimekad olla ja Erbeliusel on ikka häda hinges vampiiride toitmisega. Oskal: tõeline morbrünn oleks küll retkele kaasa võtnud termose stasis-värske verega vampiiridele, kuid ega ikka kõike ette näha ka suuda.
Erbelius: Hinkus kas sa ei kutsuks siia Rosinantele ja teistele einelauda.
Hinkus: proovin ja “arkaan” siia ja kohe üks suur-ahv!
Käib pauk, materialiseerub suitsu pahvak ja hajuvast suitsust ilmub välja neidis punases. Lisaks punasest lateksist liibukale on tal ohtlikult kõrged, teravate kontsadega kingad, pisike punane ridikül ja kõrges soengus tulipunased juuksed. Näeb silmapaitavalt kena kuid samas kummaline ja ebamaine oma ilus välja.
Filip, mentaalselt: täitsa pandav tibi.
Sukkub, Oskal: arvan nii: mida, mida, vuih.
Hinkus: pööra kael ette, sellele, ja osutab Rosinantele.
Sukkub: milline mühaklikkus, olgu olgu, mina kui õigusteta ja diskrimineeritav kutsutav pean täitma käsku. Kas kui nii on kas siis sobib?
Filip, vaatab kaela: kaelaks sobib küll.
Rosinante astub juurde ja peab ühe sidusa silmavõitluse saabununa, viimane ohkab: no kui te kohe teisiti ei saa … !
Rosinante seab kihvad kaelale teeb ettevaatlikus hammustuse, luristab pikalt, ettevaatlikult ja sülitab tumeda, pea musta sodi maha.
Sukkub: tänan väga, millised ajad millised kombed. Ja samal ajal piidleb kiiruga ümbritsevat koobast ja meid.
Erbelius: mis passid siin?
Hinkus: kes sa oled?
Sukkub: ise kutsusid kohale, kordan üle eriti rumalatele ja silphaaval: “kut-su-tud siia, ta-nar-rii. Kas veel küsimusi on? Mina kui õigusteta olevus pean vastama.
Hinkus: nimi, palun! Ja kus sa elad.
Sukkub: Ala. Loomulikult kodus elan. Kas on seda nii raske mõista?
Filip: me oleme sellised uudishimused.
Ala: milleks teil mind ikkagi vaja kutsuda oli?
Filip: kas sa oled tanarrii. Vastuseks on talle haletsev Ala pilk.
Hinkus: kas sa ei taha rääkida oma kodust?
Ala: tahate teada, siis käituge daamiga kombekalt. Ja sina, Rosinante pane suu kinni. Isegi lihtne sõdalane jätab avatud suuga ebasümpaatselt idiootliku mulje.
Filip püüab bluffida ja meelitustega Alast midagigi välja pigistada.
Ala, kelmikalt, Filipi silmitsedes: olgu olgu, elan siin ühes majas, üsna kaugel, kohe täiesti kaugel. Muidugi räägin teile kõik ausalt ja põhjalikult ära, mina kui “kohale kutsutud, õigusteta monster, pean oma sahiibide käske ja soove täitma.
Kohe üsna selge on, et käib üks venitamine ja aja surnuks löömine.
Filip: kes su tutvusringkonda kuuluvad?
Ala: kui senine tutvusringkond üle vaadata, siis kõige intelligentsem on koer mul, Rondu nimeks. Siis veel igavene hulk värdajaid. Mis boss? Mingit bossi mul pole? Mina täielik sukkub-õiguslane ja vabapersoon olen.
Erbelius, nihverdab arkaani teha ja siduda puudutades riputada Ala külge “seotud vaadet”. Näeb see üsna veider välja, sest Erbeliuse puudutuste varjamiseks hakkab Filip ka Alat käperdama ja näperdama.
Ala ei tunne küll eriti häiritud olevat ja püüab ise Erbeliusele ja Filipile sügavalt silma vaadata. Filip saab isegi aru, et talle püüti just sisendada suhte-orientatsiooni muutust, ehk eelistust meeste suhtes. Õnneks haldjate suhtes ei lähe see läbi. Erbeliuse korduvatest katsetest on edukaim on viimane, kuid kurvastuseks tuleb nentida, et Ala silmavaade on juba mingi võõra retsipiendi poolt hõivatud.
Ühel hetkel Ala kaob, hetkeks heljub õhus hüvastijätt: dzudzu frei!
Hinkusele hakkas Ala kohe väga meeldima ja püüab teda kohe tagasi kutsuda.
Materialiseerub hoopis küll kvasit. On teine selline pisike, must ja haisev.
Kvasit Hinkusele: mida isand soovib?
Hinkus: tühisus, mis su nimi on?
Kvasit, väriseva häälega: Ala. Oskal: oli jah see sukkub meil kontrolli all (: .
Hinkus: kelle teenistuses sa oled? Ja kähku ja proovi sa valetada!
Kvasit, kogeledes: emand Matroosa teenistuses.
Erbelius: kes su emand on?
Kvasit: tema manipuleerib kõige ja kõigiga! Kes elavad ja võib olla ka … .
Hinkus: keda su emand kardab, kelle juures ta käib, kes on tema tutvusringkonnas?
Kvasit: mina kardan emand Matroosat ja teised ka, vist. Emand Matroosa ütleb, et tema tutvusringkonnas on puha persevestid ja molkused, lausa rajakad. Vahetevahel käib Matroosa suure paksu mehe juures kodus, viimase nimi on Krast. See elab laavast kindluses “Sojourn”.
Hinkus: pea, pea, alusta otsast peale.
Kvasit: ots on lähedal! Minu emand on kaval, surmavalt kaval
Hinkus: kuidas tee Krasti kindluses käite.
Kvasit: plaks ja kohal. Emand nimetab seda “persevesti urkaks”.
Hinkus: mis asju sinu emandal on?
Kvasit: peegel, kristallkuul, mõõk vabandust mõõgad … . Kristallkuulil on tavaliselt kate peal. Mõõgad ah mõõgad, need on : vesipüks, argpüks, kusipüks, nahkpüks, pasapüks ja kehkenpüks. Kas sai kokku kuus, siis kõik.
Hinkus: mitut meie sugust oled varem näinud?
Kvasit: mitte päris kuid siiski, ainult need olid musta nahavärviga.
Hinkus: ütle mulle midagi sellist mida emand ei lubaks sul teha ega teada!
Kvasit: ei ma ei või, … jah isand … emand Matroosa hoiab padjapüüris laegast milles on lapikud rohelised kalliskivid.
Filip püüab pinnida välja kas Matroosa tuttavate hulgas sukkubi “vale-Ala” taolist tüüpi on. Selgub, et emand külastab persevest Krasti kindlust vahetevahel ka siis kui Krasti vist kohale pole.
Kvasit: läksime emandaga sinna, emand vaatas ringi, rääkis kindluse personaliga, pidas kellegi vastast plaani. Mingite jobude vastu. Jobude nimed olid Horosmeus, Tirosmeus ja veel keegi no ei püsi see nimi meeles. Lubas nad maha võtta. Minu perenaine tuli siia paarsada aastat tagasi läbi hallist kivist värava.
Kvasiti jutust selgub, et tema perenaine polegi sukkub vaid marilith. Vastuseta jääb küsimus kas paarsada aastat tagasi oli siin vett, sest kvasiti aeg meiega saab otsa.
Ülekuulamiste ajal on jõudnud Kriesha avatari matuse lõke juba tukkideks muutuda. .
Sukkubi kutsumine viib mõttele, et tulevikus oleks parem külalisi “kutsuda” vähem olulisse kohta. Lõpuks jääb valik välja viivale käigule. Vastuvõtu komisjon läheb sinna Matroosat kutsuma. Esimese, nõrgema arkaani, peale ei toimu ei ööd ei mütsigi. Kaheksas keerukusaste toob aga soovitu siia.
Õhk hakkab tihenema ja haldjad hakkavad formatsiooni sisse võtma. Filip käsib positsioonile kilbi ja Erbelius võtab seisukoha sisse bardist veelgi tahapoole.
Käiku materialiseerub soenguga käigu lage puudutav kolme meetrine marilith. Saabunu on märkimisväärselt kaunis vööst ülespoole kuuekäeline naisekehaga olevus. Vööst allapoole jääb peene akvamariinse-pärlmutterja-küütleva soomusega mao keha. Punased juuksed on seotud kõrgesse lokkidega soengusse. Hetkeks on tunda mingit häirivat lõhna, kuid see asendub meeldiva kevadise metsa aroomiga. Vasakult ülalt teises käes on marilithil väike võlukepike.
Hinkus: tshauki, mul on ettepanek!
Matroosa vastab meeldiva sametise, sügava ja pehme hellitava häälega.
Hinkus, kohe asja kallale asudes: tead Tirosmeus ja mingi tema teener sukkub rääkis sind sisse. Näib et neil on sinu suhtes halvad kavatsused. Äkki saab selle alusel mingit lepingut nende vastu teha.
Matroosa, lokki seades: kes sina, haldjas, üldse oled? Mida siin teed?
Hinkus püüab Matroosat lepingust huvituma panna juttudega, justkui oleks meile keegi sealhulgas sukkub, rääkinud jälke jutte ja õelaid plaane tema, Matroosa suhtes. Hinkus lisab, et igasugused persevestid ja jobud on kuulda saanud tema plaanidest.
Matroosa: mingitest nilbetest kuulujuttudest ma ei hooli!
Hinkus: nad teavad sinu laekakesest padjapüüris. Lõppudelõpuks võiks me koos siin Tirosmeuse “varju” lühendada, nii peapikkuse võrra.
Erbelius: Angharaud Neirdwynn saatis minu kaudu terviseid Kratsile.
Viimased märkused võtavad marilithi hetkeks mõtlikuks. Mõttehetke ajal krutib Matroosa lokki ümber vandi ja jälle tagasi, Oskal: selline tore motoorne rahutuse ja kahtluse indikaator.
Matroosa: ma ei julge teilt midagi paluda, aga põhimõtteliselt võiks teile midagi lubada koostöö asjus. Nii, minu soovitus on, rünnake rauast kindlust ja tapke seal kõik!
Erbelius: raudkindlus?
Matroosa: fort Horosmeus, noh.
Hinkus: sul on Horosmeusega kana kitkuda?
Matroosa: ei kitku ma mingit kana, lihtsalt Moorustorni all on kõik … . Nii lauset lõpetamata Matroosa kaobki.
Erbelius: see kadus nüüd küll liiga kiiresti!
Hoiatuse peale jääme formatsioonis ootama edasisi sündmusi.
Erbelius: see on nüüd küll selge, et “rauast” ehk Horosmeusest alustada ei tohi. Kuid Morus torn võib olla endine “vee” torn või isegi kindlus. Huvitav kus see küll asuda võib.
Kostab üha valjenevat Melangeli kahehäälset ropendamist.
Melangel: Siobil on täitsa õigus kahelda haldjate intelligentsuses. Idioodid, tuletage meelde, kes oli üks Horosmeuse torniülema nime.
Oskal: Enlil-Ruornil ja muud deemonid, jah, isekeskis.
Melangel: ma kohe ei tea, mis sellest retkest saaks kui ma endale alaliselt tarkust ja andekust peale ei nõiuks. “puu”pead!
Kõmbime tagasi matuselõkete valgusse.
Volabrünn meile: vaat seda ma küll ei osanud loota, et saan viibida ise-enda poolt mahalöödud avatari matuse-tuleriida ääres. Ikkagi uus kogemus, Oskal: ta tuleks kokku viia sensaadist Lynessaga.
Erbelius Natashalt: kas saaks nüüd minna vampe toibutama, ja meil oleks neile toitu vaja?
Natasha: seal üks poolsurnud orog on, kas sobib?
Erbelius: orog või inimene, mis vahet seal on.
Jääkambris soovib Erbelius vabastada kolme haldjavampiiri vabastamist. Natashale see eriti ei meeldi ja lõpuks lepitakse kokku ohutustehnikas, kus meie “täiendust” hoitakse toiduvalmimiseni kergemates ahelates, mis kõrvalt ruumist tuuakse. Stasises olevat haldjat siiski ei tooda välja, sest see tähendavat surma, kohest kohe.
Kolme violettsilmse haldja vambi sulamise taustal toimub Rosinante varustamine. No on üks peps. Talle ei sobi ükski mitte-haldja ese. Ei olevat esteetilised. Oskal: ilmselt oleme liigse inimestega suhtlemise pärast humaniseeruma hakanud. Lõpuks on Rosinantel käo kapuutsiga mantel, tulipunane vale-Tango berserkima ajav nahkturvis ja drow mõõgad ja üks noormees ka, Oskal: ja kusagil käikudes peituv täitsa mitte-haldjalik paladiin (: tal juba on, kas ta kavatseb farmi pidama hakkama.
Filip: mis noormeest veel?
Rosinante: kas võin sulle kõrva sisse sosistada?
Sosistamine tahab küll kole intiimseks ja kulinaarseks muutuda, kuid Filip saab viimasel hetkel kaela kihvakeste eest ära keerata.
Erbelius: pea nüüd pea ja rahune maha. Järgneb oma tundaega kestev teema vampiiride üldse ja spetsiaalselt haldja-vampiiride elukommetest, põhitõdedest, lauakommetest, koodeksist ja kultuurist
Käes on 16 11s episood.