Missiooni +17 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 2ne episood.
Meiega on Volabrünn, Maranea, Korayekeni ja Kriesha templist inimesi. Lisaks siis Rosinante Darkhart. Kuhugi täpsustamata kohta on jäetud veel kolm aheldatud haldjavampiiri.
Läbitormamine sfinkside vahelt on nõudnud oma ohvrid. Natasha ja veel üks kriesha nõiataridest on lihatükikestena laiali puistatud. Veider, et sfinksid said kõiki vähemalt katsetada rabada. Filip hõljub uduna lõksu otsides ja preestrinnade udupallikeste vahelt läbi ja mööda loovides. Kuidas ta seda kottpimedas teeb jääb Oskalile mõistatuseks. Isegi käigusuudmest sfinkside juurest ei kiika siia valgusekiirekest. Hullem on see, et on tajuda millegi suure ja vääramatu lähenemist.
Erbelius näeb ja tajub kuulmisega lähenevat miskit. Meist nelja või viie meetri kaugusel seina sees koonduvad kusagilt kaugusest lähenevad kiired. Kiired kiirgavad eresiniselt ning nende keskmes kõigil pulseerib oranžikad täpikesed. Kiired pöörlevad ja väänlevad, võib olla need polegi kiired vaid kuhugi kaugustesse kulgevad tunnelid. Kuulmine arvab vaid sellest, et käigu ots tundub olev elus ja liigutav.
Filip: Kratsik tee mulle valgust! Kratsik teebki, peale mida üks Filipi udukõrvadest hiilgab roosakalt.
Hinkus kannab nähtust edasi meile ülejäänutele.
Volabrünn: see ei ole hea, halb, halb!
Veel mõni hetk ja “elus”sein või valguskombitsad on kohal, kusagil meie juures. Kombitsate puntra keskmesse tekib suletud silmadega humanoidne nägu pärani avatud suuga ja hetk hiljem tunneme kuidas meid tõmmatakse avatud suu suunas.
Erbelius, Kratsik ja Miranda saavad võimaluse millestki kinni klammerduda, sest pea vääramatu jõud püüab meid siid plahvatades välja suruda. Erbeliusel õnnestub noka ja küünistega seina kriipides mingi prao külge klammerduda kuid kõik ülejäänud oleme me ühe prahvakuga taas väljas sfinksidestki möödas kiusliku plaatidest kõnnitee kohal.
Kratsik: nii mulle aitab, ma saadan selle mutant looma, sfinksi ära, see raisk julges mu Mirandat puutuda!
Melangel: sfinksid, mul küsimus üks ja lihtne, kuidas te desintegratsiooni arkaani talute?
Sfinksid, ebalevalt: tõenäosus nullist üheni, diskreetsete väärtustega 0 ja 1.
Hinkus: Volabrünn, mida arvad?
Volabrünn: siin ei loe arvamus, sest Abüssis pole standardseid lahendusi.
Erbelius: Volabrünn, mitu tupetäit sul “cancellationi rode” on?
Volabrünn: ma ei hoia mingeid keppe tupes, kui üldse siis tupekuulikesi, ja kui veel ausam olla siis ega seda aegagi mäleta. Oskal: haldjad!
Erbelius, mentogrammiga: ma teen siin arkaani kuidas edasi saada.
Sfinks: kes tahab järgmisena hakata küsimustele vastama.
Melangel: loll oled, et pole juba küsinud? Ja mass ravi oleks vaja.
Sfinks: mõista mõista mis see on õhtul punane, hommikul punane, päeval nähtamatu.
Melangel: kas kõik küsimused on nii nõmedad? Oskal omaette- Kuu, aga siin seda pole.
Hinkus: aga miks te üldse küsite, kas see tuleneb teie mingist isiklikust motivatsioonist või …?
Sfinks: esiteks on see lõbus ja teiseks saab hästi süüa, paljud vastavad valesti … .
Hinkus: aga miks te nad siis ära sööte.
Sfinks: huvitav on, ära süüa ja eelnevalt üldharivatel teemadel vestelda.
Hinkus: veidrad perverdid olete, tahate muudkui küsida. Hinkus transformeerub tavalisse vormi.
Hinkus, haldjana: kas tahate uut küsimust esitada?
Sfinks: kas ei tea, eelmise vastust?
Kratsik: kas mina võin vastata, aga vastamisel tahan ühe teist nina katsuda, meil kratsikutel nii kombeks.
Kratsik: aga mul on Idee ka!, ja lendab lehva lehva ühe sfinksi suunas.
Kratsik: kui lööd löön vastu!
Sfinks: ei löö! Ja rehmab käpaga saabunud Kratsikut, kelle liigutused kohe aeglustuvad.
Hinkus: aitab, kas saate ukse juurest ära, juba kord?!
Kratsik: ravige mind, ja puudutab sfinksi ninast.
Sfinksid: EI TAHA! Abhi!
Puudutatud sfinks muutu suureks jäneselaadseks, kelle esi ja
tagajalgadeks on kõrvad ja kõrvadeks kaks kidura võitu jänku esikäppa.
Kratsik: pange sellele nimi! Lõpuks lepitakse kokku nimes “kahelikõrvjalgne”, Oskal: edaspidi ka jänis.
Kratsik: ütlesin ju, et me peaks hästi läbi saama!
Kratsik, kahelikõrvjalgsele selga ronides: no ravige mind lõpuks.
Hinkus, jäänuksfinksile: ma võin nüüd eemalt laskma hakata.
Kratsik reliktsele: oi sa oled nüüd surmalaps, täitsa duumd, see hull haldjas laseb jubedalt, ütle kui ta laskma hakkab, ma pigistan silmad kinni, see on nii kole ja kurb vaatepilt.
Kratsik: on ju nii, et te minu kõrvalgset jänenest ei lase? Sinul sfinksike on nüüd valida, kas saada kahest noolest surma või hakkad teiseks kahelikõrvjalgseks!
Kratsik jätkates mõjutamist: sfinks, näed milleni minuga mitte arvestamine viib, mina sinu kaitsja ja viimnevarjupaik olen. Melangel,
kas sa saad seda seal teiseks kõrvukjalgseks nõiduda. Sfinksile, muidu ei saa, sest see hull haldjas “laseb su ära”.
Erbelius püüab sfinksiga ühenduda kuid ta saab rääkida ainult “jänesega”: lase sisse need õnnetud.
Jänis, piiksudes: mu isand, need hullud tegid midagi, ma ei saa enam käppagi liigutada. Ma ei saa selle paarilisega isegi rääkida. Me ei saa teineteisest enam aru.
Relikt sfinks: ma olen nõus, brr…, kahelikõrvjalgseks hakkama.
Erbelius jänisele: nurjatu, mind ei huvita, ütle oma vääritule kaaslasele, et see minu spetsiaalselt kohale tellitud lõunasöögi sisse laseks!
Erbelius püüab igati jätta torni peremehe muljet.
Kratsik reliktsele: tead “une” arkaaniga saaks sind ka päästa. Tahad, ma säästan su elu?
Hinkus: nii sfinksike, kas räägime?
Sfinks: olukord on … šith!
Melangel: sa siis varem ei teadnud kui iivel ja kuri see koht on?
Hinkus: sfinks-lojus, kaitse ennast!
Sfinks Kratsikule: kuidas selle kõrvjalgse jänisega jääb? Abhi, see hull sihib mind!
Erbelius: oleks varunõidust …!
Sfinks, kiirustades: ma lasen teid sisse, kui teie mulle alt võtme toote. Te olete ju head elfid, te ei tee ju mulle liiga!?
Melangel, iivel-õela irvega: loomulikult oleme me head!
Hinkus laseb ja tabab, ja veelkord.
Sfinks: ma lasen teid sisse, kohe, palun olge lahked ja head!
Erbelius: pole valesid vastuseid, on ebapiisavad argumendid ja liiga vähe dämidžit.
Hinkus: luban end sisse lasta, kui sa mõistatuse ära lahendad!
Kostub räme ja mitmehäälne mentaalne haldjanaer.
Sfinks: kas oskate kivi lihaks teha?
Erbelius: jah. Ta jälle küsis, Hinkus, lase seda lolli lojust.
Oskal: Abyssis “hea” olla tähendab “halb” olla ja vastupidi.
Erbelius, sfinksile: kuigi ma võin tõesti sinu aluse plaadi lihaks muuta.
Hinkus: räägi, räägi oma peremehest!
Sfinks: minu peremees väga tugev on. Ta on pettuste isand Renoobius.
Hinkus: mis ta tugevad ja nõrgad küljed on?
Sfinks: ta tugevateks külgedeks on petmine ja pettused ning nõrgaks küljeks tõerääkimine. Füüsiliselt on ta võimsamaist võimsam tanarrii, balor. Mitte mingi haldja-lasteaia balor, tules a leekides, vaid võimas oma avaldustes ja valedes. Veidi teie roosa monstri, ilmne et ta peab silmas Kratsikut, tüüpi, mitmed jõud ja väed on sarnased.
Sfinksi kontrollitakse tunnistuse andmise ja ülekuulamise ajal: tavaline kaootiline kurjus, kelle valed nüüd välja paistaks, vähemalt interrogaator Hinkusele.
Volabrünn: sellisel teenistus kohal ja väetasandil on balor olla eelkõige kui tasandi sümbol.
Hinkus: mitu korrust siin tornis on?
Sfinks: sissepääs on ülalt kolmandal korrusel ja alt kuues.
Hinkus: mis siin meeskonnas on?
Sfinks, kahtlevalt: mingid tanarriid, ehk retriiverid, pole kunagi sisse saanud.
Hinkus: kus aare on?
Sfinks, ebalevalt: kõige keskel.
Melangel: mis lukkudega see kaitstud on? Mis parool on?
Sfinks: meile ei öeldud, me kunagi ei käinud sees.
Hinkus: mis maagilised seadmed on siin esmases koridoris?
Sfinks: astuda tuleks üle ühe musta rombi, üle ühe valge rombi.
Hinkus: kuhu tee vee olete pannud?
Sfinks: mis vee, ei tea ma midagi mingist veest!
Sfinks: isand, Hinkusele, lase mind siit lahti, te olete ju head!
Hinkus: mis isanda nõrgad küljed on?
Sfinks: ta läheb kergelt endast välja. Ja talle ei meeldi külm. Ja ta põeb jälitusmaaniat.
Melangel: sellest viimasest oleme me ta terveks ravinud, sest see
pole enam põhusetu ega maania, see on lõpuks meiega reaalsuseks saanud.
Sfinks, hirmust silmavalged välkumas: … ja tal on hirm ja maania, et keegi tungib tema pühamusse, kus on tal suur iseenda kuju! Ta ise käib seda ka kummardamas. Oskal: haldjate mentaalne läkastav naer.
Melangel: kas tal teatud järgijaid ja kummardajaid on?
Sfinks: ohtlikuim järgija on torn ise st kahelitetra ise. See justkui taim on “hingesööja”. Vahetevahel mõni koridor kaob koos seal oleva hingega ja tagasi tekkides on hing kadunud.
Melangel: see madalam eluvorm, kes toitub hingedest otse. Kõrgemad eluvormid koguvad palveid ja toituvad neist.
Melangel: ütle et võid nüüdsest minult paluda ja minu poole palves pöörduda!
Melangel: olgu, aga kus see sind huvitav võti on?
Sfinks: see on kõige ülemisel korrusel, kuhu võib mööda treppe tõusta. Päris torni keskmes on kera, millest Renoobius jõudu ammutab, see on nii neli-viis jalga läbimõõdus.
Melangel: huvitav, Volabrünn, see meenutab allikat!
Volabrünn: allikat ma tunneks, see on midagi muud.
Filipp: kas siin veel võtmeid on?
Erbelius: selle torni tundub, et mingi hull Xaviiel ehitanud on!
Melangel: kes selle torni ehitas?
Sfinks: ehitas saatan Theofrastus.
Haldjad langevad hetkeks meenutustesse. Theofrastus kuulus lord Moligrothi õukonda ja oli selle õue-arhitekt. Peale Moligrothi kindluse valmisehitamist läks kaduma ja oletati, et sattus “surmavalda”. Tema ehitatud kindlustest teatakse, et need neis oli iga asi oma õigesse kohta planeeritud ja et tegelikult tarbetuid kohti seal polnudki. Kindluse ehitas ta Gehennasse ja veel ehitas ta kindluseid Ethereali ja elementaal plaanidesse. Osad teavad et tema ehitas projekteeris kindlus-värava Baathori üheksanda ja kaheksanda korruse vahele.
Melangel: ja nüüd näeme, et ta ka hingesööliku kinnisvara autoriks on.
Filip, mõtetes pomised mingit laulurida: Nexuselt- ja siis nüüd hingetult su kätevahele langen. Ta on teinud veel muidki kindlusi. Ka siinne on Theofrastuse tehtud.
Oskal: heureka, me kohtasime ju Theofrastust Kooskõlalises vastasseisus kui koos Haelyni paladiinidega mingite põrgusigitistega kähmlust pidasime. Muidugi kui ma tol hetkel piisavalt kaine olime.
Hinkus: Sfinks, mis su nimi on?
Sfinks: Rexe, olen, isand.
Hinkus: kas seda kindlust on edukalt rünnatud?
Rexe: üks kord, ennem meid, veidi ennem kui meie ta ülevõtsime.
Melangel: kes ja kuidas?
Rexe: pilvedest, taevast, sisenesid paksu a rasvase välgu kujul.
Melangel: põrgus on olemas oma taevas ja oma põrgu ja rexu-poiss ja jooksupoiss ja peksupoiss.
Kratsik Rexele: mul on sulle mõistatus- kellel on piiritud karjääritegemisvõimalused kuid sellest alati kopp ees.
Kratsik, nähes Rexe kimbatust: karjääri ekskavaatorijuhil.
Rexe: vallutamise ajal meie ootasime eemal kõrbes, kuni välk siin kõik poolsurnuks põletas. Siis meie ja teised Renoobiuse järgijad tulime ja võitsime ning võtsime torni üle. Vana isand oli mingi Fixeerix.
Kratsik: see sfinks on nüüd ammendunud, kui keegi saaks võiks keegi ta nelivai siiliks näiteks muuta. Rexe õnneks ei taha keegi arkaani kulutada.
Volabrünn: mul on IDEE. Kui see siin on Theofrastuse planeeritud ja ehitatud kindlus, kuid mille näiteks Darkgate, Oskal ?, on tellinud, kas siis see kindlus ei ole planeeritud planaarseks transportimis-vahendina toimima. Juba see kuidas me siin lähipiirkonnas tiirleme kindlusega kaasa on viide sellele. Mis meil siis on: kaasas kantav provints on, ON, laev-kindlus on, ON. Nii elfid, ma täitsa nõus teid aitamas kindlust üle võtma kui aitate see tähendab lubate aidata mul ühele tegelasel ühel leieril selgeks teha, millise kivi all vähid talvituvad. See on minu väga personaalne asi ja palve. Pärast seda lennake või Anuire Zitisse.
Melangel: kellega tuleks ee … vaidlusse astuda?
Oskal: aa, ma arvan, et see on vaidlus kus meil piisavalt kaalukad argumendid praegu puudu on.
Volabrünn: usun, et ei see mingi vannabi jumalatar, kujutage ette, Giran Shalee, mingi tume haldate jumal, kes kõrvaldas Orkuse.
Erbelius: kas Orkus on siis surnud?
Volabrünn: viimase väite kinnitamine või eitamine sõltub vaatepunktist.
Erbelius: et seda saab siis mitmeti tõlgendada?
Volabrünn: mitteametlikult surnuks kuulutatud, kuid tema Astraalis asunud keha on sealt kadunud!
Volabrünn: me võiks sellest Giran Shalee valdustest kaootilis- reversiiv meetodiga üle käia, et kus on lohk saab olema muhk ja kus muhk olgu tulevikus lohk ning nii edasi kujutlusvõimele ja väele vastavalt.
Erbelius: see Orkuse, kui ebasurnute jumala, asi tundub vägisi modronitega seotud olevat.
Volabrünn: see on loomulik, et tõeliselt suured asjad nagu tõeliselt suured kired, armastus ja vihkamine, ning teod: kangelas-teod
ja ime-teod, läbi mitmete ja mitmete plaanide peegelduvad. Vaat siin on affekteerimis pulgakesed aplikaatoritena olulised, Oskal- 
Melangel: pikem samm vähem möla, kas lähme sisse?
On muutusi keskkonnas, sest välku on hakanud tihedamalt peksma, kui alguses oli keskmiselt iga kahe minuti tagant dzinn-dzinn torni tipus, siis nüüd juba iga poole minuti tagant
Melagel: Rexe, mis lahti on?
Rexe: midagi on tulemas!
Melangel: rajaleidjat on vaja.
Erbelius silmitseb nüüd käiku lähemalt ja näeb, et mitmete rombide peal on seal kriipinud küünte ja muude teravate haakimisvahendite jälgi. Küünistus ja klammerdumis jäljed on armistunud.
Hinkus: Rexe vaata ette, üks rumal liigutus kui me sisse läheme, ja ma avan siin uue lasketiiru. Oot mis see punane siis oli.
Rexe: täiskuu. Oskali- mentaalne rõõmuhõise, iq kui selline veel olema.
Melangel Hinkusele: hoia mind hetk õhus kuniks ma endale “lendamise” nõiun.
Hinkuse hoidvatele kätele materialiseerunud ja ennast lendavaks nõidunud Melangel nõiub preestrinnadele meite vanemalt saadud kirjarullilt denser hõljuk-ketta. Selliselt Rexe oma põrguliku eksistentsi üle järele mõtlema jätnud siseneme torni. Erbelius näeb nägu taas liginemas.
Melangel: meid hakatakse jälle välja viskama, jah? Nõiatarid, kettal seistes võite manada kui tahate.
Erbelius, kasutades nõidust, teatab tulemusest meile: kui õigetele plaatidele astuda, siis saab “näost” mööda, sisse! Ta näitab ka astumist vajavad plaadid ette.
Peale jahmerdamist olemegi eemale tõmbunud plaatide vahelt sisse astunud. Kuus, Melangel, Maranea, Volabrünn, Aspersix, Hinkus, Kratsik on lend-reziimis, üleäänud kas hõljukil, kuus vosi nõida, Kratsiku haardes, Filip ja Miranda. Läheb napilt, sest puhuja tahtis juba tegutsema hakata.
Meie jalge all avanev šaht ulatub kerge kallakuga kakskümmend meetrit allapoole. Selle seinad on imeteravate kidadega ja lõikeservadega kaetud. Iga kida käivitaks veel mingi torkava ja lõikava mehhanismi. Ainult mõni üksik plaat on lihtsalt a turvaliselt toestatud. Meist neli meetrit allpool on kahe tabalukuga suletud, kääbikule paraja mõõduga, ukseke.
Erbeliuse sõnade kohaselt tuleb liikuda võimalikult parempoolse seinaääres ja mitte vähem kui üks meeter pseudopõrandale lähemal. Üks preestrinna koperdab allapoole ja … üleval käib mingi pauk ja meid läbilasknud luugid sulgevad. Preestrinna udukehast vihiseb läbi
mürk-rohekast, Oskal: baathor-terasest pooleteisemeetrine lõikeketas. Preestrinna materialiseerub sellise inetuse peale koheselt. Kõik kaitsvad aurad kaovad sama väledalt. Preestrinna küll ei sure vaid kukub pikale laskuvale kaldseinale.
Hinkus, vandudes: ta raisk tegi seda meelega, et mulle närvidele käia.
Melangel püüab rabada kukkuvat kuid kaotab pea sõrmeküüned taas vihisevate ketaste tõttu. Lumenõia saatus on hirmus aga lühike, sest libisemine sellel seinal on ääretult ebatervislik. Kidad ja lõikeservad riivivad ja rebivad kukkuja pisikesteks killukesteks ennem kui õnnetu
alla jõuabki.
Lumenõiad on tõsiselt tigedad, aga õnneks ka tervislikumalt ettevaatlikud. Jõudes lukustatud ukseni oleme selles veidra gravitatsiooniga käigus arvestades ukse kuju pea alaspidi.
Erbelius: avage need lukud!
Melangeli ja Maranea ühine nõidus koputab lukud samaaegselt lahti.
Erbelius: võtke need lukud eest!
Erbelius, nähes Hinkust lukke võtmas: huvitav kas ta teeb seda sellepärast nii, et on Ullindarien?
Lukud tahavad Hinkusele väga meeldida, kuid bojaar saab sellest üle, ning ebameeldivalt üllatunud lukud sulguvad klõpsatusega kuue
sekundi pärast.
Avanenud uksest avaneb vaade pöörduvasse koridori, mille kaugemast otsast kumab valgust. Käigu üle kontrolli saavutamine toimub
rivistuses: Hinkus ja temalt varjuotsiv kaarnas-Erbelius, Melangel ja teda hõljukilt katvad toetavad lumenõiatarid, Kratsik Filipi ja uduse
sextitius-Mirandaga, mina ja hulk udusid ning lõpetamas Volabrünn.
Liigume kohalikku gravitatsiooni arvestades ülespoole. Sealt vahivad hõõgvel punaste silmadega meie suunas kaks kääbus-retriiverit,
retrivelingi.
Erbelius: lase, neid on seal kaks näha!
Hinkus: kaitske ennast, te pägalikud. Ta laseb, kuid et esimene nool jääb pooleteise meetri kaugusele õhku võbelema, vahetab vibu ja
manab endale oma deemonilt ebapüha jõudu.
Ülevalt lõikavad käiku üks punane ja teine sinine mittehajuv valguskiir. Õnneks mööda. Käigu seina tabab väike tuletomp ja kergelt
särisev keravälguke. Seda korratakse teise silmapaari omaniku poolt sama õnnetult ja lõpuks kallatakse kaela paja täis rohelist sodi
millele lõpetuseks kukutatakse otsa pada ise. Sodi lendab Hinkusest ja kaaren-Erbeliusest mööda a üksikud pritsmed ei tee suuremat häda. Küll aga pähe kukkuv pada teeb paraja kolaka ja saab Hinkusele uueks peakatteks.
Liigume nii järgi kuis on ruumi.
Ülevalt kostab veel mingit kahtlast kolinat ja müdinat.
Melangel, pistes pea ja saua käiku ja nõidudes ja vandudes: nüüdsest oleme kiiremad. Üles, keda pada rõhub. Reriiveritele- mul oli
kunagi tuttav varblane, kes olevat kunagi retriiver olnud kuid siis suletüüka härmhallitust põdedes varblaseks saanud.
Erbelius: kas pada segab?
Melangel: hävita see.
Erbelius näpib tiivaotsaga pada mis punaka roostepuruna all olevale Melangelile kaela pudeneb.
Oskal: lumenõiad tehku sinna üles servale jääd. Lumenõid pliks ja plaks ning isegi käigus on ülesse tekkinud jää serva, nii neli vaksa paks, näha.
Hinkus ja Erbelius kerkivad vaevaliselt ülespoole, jõudes umbes sinna, kus eelnevalt võbisev nool jõudnud. Noolest oli roheline sodi jõudnud ainult susiseva sinaka tossu järgijätnud.
Filip surub ennast ka lõpuks uksest sisse.
Ülalt retriiverite juurest sähvab sinakat ja punast kuma ning mitu väikest plahvatust. Käiku lendab jääpuru. Kostab mingit müt-müt-müt ja alla lendab järjekordne pada, nüüd oli retrivelingidel, et nad ei viitsinud hapet kaela valada vaid viskasid alla täis paja. Pada lendab
kolaki alla ja ainult pritsmed rikuvad veidi Erbelius-kaarna, Hinkuse ja Melangeli väljanägemist, loomulikult kerged söövitus-põletushaavad
otsa.
Melangel kerkib üles ja seab valmis “kontra-pada-telekineesi”. Erbelius ja Hinkus saavad nüüd kakskorda kiiremini edasi ehk kaks korda kõrgemale.
Lumenõiad: kas kedagi ravida vaja on?
Retriiverid püüavad järjekordse paja kaela keerata meile, kuid Melangeli “telekinetix” kukutab viimase hoopis retrivelingidele, neid enda alla mattes kaela. Ülalt kostab kolinat plõnks, plönn, plönn, kriiks.
Melangel: nüüd teate, kus Baator istub?!
Melangeli piiluma ulatanud retriveling tabab helesinise valguskiirega Melangeli, elekter, osoon ja kerge kõrbelõhn. Üleval
olevat pada ilmselt püütakse kõigutades liikuma saada.
Melangel koos lumenõidadega püsib Hinkusel ja kaaren Erbeliusel kohe kannul.
Erbelius jõuab juba pea ülemise koridori servani jaa näeb ristuva käigu seinal rööpaid, mida pidi läheneb seinal külili olev, ilmne uus
gravitatsiooni vektori suuna muutud, pada. Käigu alguses pigistab üks ennast ümber aetud katla alt välja suruda. Praegu on näha vaid kaks kuuevarbalist jalga.
Melangel saab lumenõidadelt ravi.
Üleskerkiv Hinkus laseb jõuvibust ühe mõnusa ja matsaka noole ennast paja alt vabastavasse retrivelingi. Kostab kumedat ruigamist.
Mööda seina tulev pada lükkab liikuma ka ruig-retriiverit katva anuma ja mõlemad tõukab Hinkus uue koridori seina ja lae vahele. Vaeseke saab olema see retriveling, kelle kaela Hinkus selle kõik kukutab.
Me ülejäänud tungleme järgi avangardile.
Käes on 17 päev 3s episood.