Missiooni 19 päev (oletus ja ainult meie jaoks), 7s episood.
Haldjate fraktsioon Kõige Kaose Kirikust seisab veidi üksijäetuna Kriesha eesõues. Korayeken-hoolased on juba lahkunud templi sügavustesse ja Kriesha kummardajad oma kabelit taastama.
Kuhu ja mida siiski teha: jätkata Azrai templi uurimist- Darkhartide koja soovil? Keegi eriti ei soovi! Minna Viiele Mäetipule? – võiks kuid selleks tuleks saada siit välja. Lõplik valik jääbki siit väljumise poole.
Niisama ei saa muidugi edasi minna. Filip ja Melangel teevad end korda ja ilusamaks ja pöörduvad, niimoodi endaarust mõjukamatena, Kriesha kiriku poole väitega, et kiriku kulla kandmise eest peaks see tasu olema kolmandik. Lumenõiad leiavad, et liigsesse ahnusse langemine pole kohane ja meenutavad, et lepe oli kümnendiku peale.
Filip: aga ilusate silmade eest? Nii kakskümnendikku?!
Kriesha nõiad: Filip(ike) isegi põrgus selline mõiste kui ilusad silmad ei toiminud.
Melangel: Kriesha ja haldjariigi ühisesse sihtasutusse süvendamiseks Kriesha ja haldjariigi vastastikku koosrooskamist, sõbralikku nuhtlemist ja muud säärast, et kümnendiku teie eest ja teine kümnendik meie eest. Me oleme täitsa nõus fondi haldurid olema.
Krieshiidid: aga teie kümnendiku, te saate ju selle, pange fondi või pange või kuhu iganes.
Melangel: see on meile isiklikult määratud kahju ja valuraha meie suhtes toime pandud vägivalla akti eest siin samas.
Tohutult päkapikulikkuse järgi lehkav kullakauplemine lõpeb ei millegiga, sest haldjad ja eelkõige Melangel on sunnitud leppima kümnisega- 2000 kuldtükiga, millest veel Abüssi seikluse järellainetusega melanholismi põdevana vermib väe abil 30kuldtükkiväärtuses imperiaalid. Reversil mustal matistatud pinnal poleerituna sädelev sõrmedena V tähe kujutis selle ümber oleva kirjaga “Hukatuses katsutud – ää tehtud” (test of dooms – powns!). Aversil on midagi ülimalt ülbet ja rõlvet millele vaid üli-enesetundes Melangel võib tulla. Valminud mündid jagab Melangel välja, kolmteist Melangeli võluriruuniga imperiaali igale.
Kratsik: Filip kas sina lähed nüüd minu rahaga väljaoste tegema?
Filip pika õiendamise peale usaldab ühe mündi plüüžmonstrile.
Erbelius: aga mida teie oma osaga teete? Kas ka midagi nii ilusat ja meeldejäävat?
Kriesha: me ehitame selle abil templi taas ülesse. Me oleme nii õnnelikud siin tagasi olles.
Erbelius: ehitage jah ja hoidke seda meie vara hästi. Viidates ilmselt meile võlgu jäädud kahele kümnendikule.
Hinkus: oleks vaja minna edasi, kuhu? Ehk järgneks Korayekenile?
Liikuma hakkamegi siis käigus jälgiajavale bojaarile järgnedes. Lisandunud on siis meiega koolibri vormis Oskali õlale klammerdunud Erbelius peit-mammut Tupsuke ja noor-vampiir Rosinante. Käik, milles liigume on mingi looduslikust lõhest veidi kohendatud tunnel, millest siin seal kõrvallõhed vasakule ja paremale hargnevad. Kümne minutilise liikumise järel teatab Hinkus, et Korayeken-hoo on lõplikult paremale ära pööranud. Meie pöörame siin ka ära, vasakule.
Veel neli minutit liikumist Hinkuse suunatunde järgi. Jäljeküti sõnul on siin rottide ja basiliski jälgi. Veel veidi jõuame koopani, millel pole põrandat vaid kergelt väreleva kuldse vedelikuga maa-aluse järvepind.
Oskal: ee, kas see pole seesama happejärv!?
Hinkus ja teised vaatavad ja näevad, et järvekohal kummuvas koopalaes ongi Azrai sümboolne kaunistus kolbast ja sellest läbipõimunud madudest.
Erbelius ilma pikemalt mõtlemata sumatab järve ja puristab meile: jah see ta on, peaaegu puhas lämmastikhape.
Hinkus järgneb, Melangel muudab ennast mustaks slaadiks. Ei Aspersix ega veel nii mõnigi taha järgneda. Hinkus lisab resistentsuse happe suhtes Oskalile, Rosinantele ja Aspersixile. Teised saavad vajaliku kaitse kuidagi teisiti, sest vedelikku sumatavale Kratsikule me igal juhul järgneme. Happejärve põhjast saab alguse tunnel.
Hinkus puristab meile: see on meie happe reis!
Tunnelis liikumist ja teisel pool tunnelit olevas järves pinnaletõusemiseks kulub meil kokku neli minutit. See maa-alune vee- õigemini happe-kogu on poolkuu kujuline. Kaldal seisavad viie-kuue jala kõrgused hütid, paarkümmend tükki. Järvel mõned kipakad paadid. Midagi koboldilikku on selles kõiges. Hinkus teatab, et järvest läbi tulles nägi ta veel selles mõnede kalade jälgi. Oskal: kala jälg vees!
Melangel: me ujume keset koboldi sitta ja sõnnikut. Just sel hetkel ujub meist mööda veidi üle meetri pikk happelisele keskkonnale kohastunud aberratsioon sisalikulaadne, dino. Kas Hinkus või keegi teine monstroloogia spetsialist teab, et need ei suudagi vähem happesemas keskkonnas elada.
Kui nüüd täpsem olla siis harpuunidega koboldeid on järvel päris mitu, tervelt kolm paati või lootsikut. Hinkus ujub ühele lähedale ja ütleb “phuuhw”. Ronime ühes kohas kõik kaldale. Erbelius uurib seda lähemalt ja teatab kallast koputades: see on seen, üks suur seen siin. Asbestilaadseks tõmbunud seen.
Erbelius püüab seenega ühendusse astuda, kuid viimase intelligents on ilmselt mittevastav Erbeliuse omaga. Hinkuse suunatunne ütleb, et koopal siin on kaks väljapääsu lisaks järve põhjas olevale tunnelile. Üks sissepääs on kinnivarisenud ja teisele on kivilahmakas ette veeretatud ja lausa punnina käiku surutud. Arvestused näitavad, et see võib kaaluda üle kahekümne tonni, täpsemalt 21, 5 t. Lihaseid pingutavad Hinkus, Filip ja slaadi-Melangel hakkavad seda eest sikutama.
Koboldid, kellele me seni pole tähelepanu pööranud sagivad hirmunult ringi. Viimastega otsustab suhelda Erbelius. Lähenedes hüttidele silmab ta seal ühte suurema ja kõrgemat, kahekorruselist koboldi arhitektuuri näidist.
Sisenedes kohalikku koopalaekraapijasse astub talle vastu pealik-kobold. Koboldil on soomus seljas, täpsemalt üks soomusplaat ees ja teine seljale kinnitatud. Erbelius kui maagiakollektorit huvitab eelkõige kõik mis vähegi arkaanset hõngu omab. Nii ta sauast “maagia-detektori” käivitab. Üks hüti tugipostidest, hütti katvad õled ja hüti kaunistuseks olev pilt, Oskal!, seinal on maagilised. Kaks harpuuni ka.
Erbelius vaatab pilti lähemalt ja satub selle mõju alla.
Erbelius: ooh, aah, kui ilus, kui nunnu!
Melangel: Erbelius, mis sa kokutad, lase vesi välja!
Erbelius jaoks suht jäle ja räpane hütt muutub ilusaks ja armsaks haldjatoaks, nagu kodus, Lluabraidis. Pildil on nüüd mets ja nümf.
Erbelius: kui ilus haldjatuba!!
Melangel-slaadi: ma pean seda ka nägema ja manades endale maagiadetektori toimetab ennast kiiresti kohalikku koboldi paleesse. Hinkus järgneb
Koboldid: kes TE olete? Kuidas? Kes teid lubas?
Melangel rabab lähimalt harpuuni ja limpsab seda keelega, keelelt harpuunile jääv sülg lööb kihisema ja “hüvasti-harpuun”.
Koboldid: ärge tapke!
Hinkus: phuuuuhh! Koboldid jooksevad laiali.
Melangel: pole vaja põgeneda!
Melangel ja Hinkus jõuavad hütti kus seinaäärde tõmbunud soomusvesti kandev koboldi ataman põrnitseb toa hüti keskpaika.
Erbelius: tulge vaadake ka seda pilti.
Hinkus vaatab … ja satub ka ilusasse haldjakambrisse.
Hinkus: see haldjareis on fantasm, tegelikult on pildil pöörlevad liikuvad geomeetrilised kujundid.
Hinkus võtab seinalt pildi ja paneb varjule, oma suurde seljakotti. Erbeliuse jaoks haldja tuba jääb alles.
Melangel dismanab Erbeliuselt nõidust ja Erbelius saabki tagasi koboldilikku hütilikku argipäeva. Uuritakse siis maagilist tugitala ja see on draakoni sääreluu.
Melangel: pealik, siia!! Kust sa lojus selle said??
Kobold hoiab harpuuni, julgelt ja kindlalt.
Melangel: kas need on sul vaprusevärinad? Pane harpuun maha!
Erbelius: pole vaja.
Kobold ei tegelikult ei tea tegelikult selle luu tegelikku lugu. Haldjad leiavad, et luu tuleb kaasa võtta. Melangel sõnab säärekondi väiksemaks ja Erbelius “kiviseina” nõidusega nõiub sinna uue tugitala. Uus post kaunistatakse haldjalike mustrite ja kaunistustega ja haldjakeelse kirjega “koboldid juhivad ja valitsevad” (kobolds ruulz forevä!)
Erbelius: pealik, kuule, me vabastame sind sellest kondist, sest just seda siin otsisime.
Melangel: kus siin teie peitvarad on, äkki on mõni meie asi ka siin sattunud?
Kobold: järve põhjas!
Melangel: Hinkus juhi teda edasi, ta soovitab meil järvepõhja minna, ilmselt kohaliku suurmonstriga hullama.
Kratsik ruineerib hütti edasi voolides ühest koopaseinal olevast maagilisest harpuunist kuus pisikest kratsiku kuju, mis ta siis põik taladele riputab.
Kratsik: need toovad õnne!
Teisest ja viimasest maagilisest harpuunist voldib Kratsik seitsmenda kratsiku-kuju.
Kratsik: seda hoidke eriti, igal aastavahetusel ärkab see ülesse teile õnnistust tooma ja õpetussõnu ja kratsiklikku ettenägelikkust kuulutama.
Millegi pärast pole ei pealik ega tema rahvas eriti õnnelikud kui Melangel-slaadi, ja haldjad, draakoni sääreluu nuiana õlal kivilahmakast vabastatud käigu suu suunas sammud lahkumiseks seavad.
Erbelius soovib kohalikku arhitektuurilis koralliseent kaasa võtta, kuid selle elushoidmisega tulevad probleemid, nimelt vajab ka seen kole happelist keskkonda.
Hinkus seab vaatamise “tõe-tabamisele” (true sight) ja astub käiku. Ei lähe just kaua kui avaneb suur saal kus kõnnitav rada, nelikümmend sentimeetrit lai, lookleb tühjuse kohal, millest kerkivad üles suunas teravad tilkkivimi rahnud, mis vist stalaktiidid on. Ülejäänute jaoks ühtlane sile põrand oli.
Filip: Hinkus, ennem oli siin palju parem astuda!
Hinkus: eks kõndige siis ja lendab ise siis madallennul üle. Õnneks ei ole meilgi veel Abüssist peale pealenõiutud lendamine üle läinud. Ainukesena kõnnib, komberdab, tuigub ja oigab meile järele kratsik: aihh! oihhh!! iiich! see läks napilt! Oskal: kes ikka nalja teeb kui ise ei tee!
Teisel pool seikluste tuba jätkuvas käigus on taas inimeste ja koboldite jälgi. Inimeste omad on paar päeva vanad. Keset jälgi vedeleb siin “displeiser lojuse” surnukeha elik korjus, mis on veidi kõdunenud, veidi näritud ja veidi liigutav. Viimast tekitavad laiba konsumeerimisega tegelevad tõugud ja putukad.
Hinkus: see on vaklu täis!
Erbelius: oot, oot ma vaatan mida ta vaatas, ja nõiub “surnud silma”.
Erbelius: nii, nii, käisin mööda käike ja koridore ringi, vahetas kohta st displeissis, näeb kahte lumenõida, inimest, habemikku, jälitab ja on valmis ründama. Ründab, üks kellel on kilp ja kirves võitleb. Teine astub eemale ja laseb kolm noolt ja ongi loom surnud. Loom suri siin samas kohas. Habemikud tulid samast suunast kui meiegi.
Lähme edasi. Käik avardub küündides nüüd juba nelja viiemeetri kõrguseni. Käik on sammastatud kuid on selliseks kujundatud looduslikust struktuurist stalagmiitidest ja stalaktiitidest.
Hinkus: siin kajab!
Kratsik: Hinku—s, au—uu! Kajab jah.
Hinkuse sõnul on nüüd jälgi palju rohkem: inimesed, orogid, koboldid, rotid, kohavahetajad ja goblinid. Lisaks veel ankhegid, suuremad ussid, mingid suuremad inimahvid.
Erbelius: need on girallianid. Oskal: vähemalt terminoloogia on õige- inim-ahv, vaevalt kusagil-kunagi-keegi elf-ahv ütleks, kõik on õige need ahvid on inimestele tunduvalt lähemal kui näiteks inimesed, ptüi, ptüi, elfidele.
Veel veidi ja käik avardub sujuvalt üle koopaks, tohutuks maaaluseks tühimikuks. Siin seal kumavad mingid tuled, kostub hääli ja sinnatänna on rajatud ajutisi ühekordseid ohvrialtareid, millel siis on pühitsetud ristatud kirveste kujutisi, mille alla siis ohverdamiseks naelutatud koboldeid, hiidputukaid ja isegi üks ankheg. Erbelius korjab lõpuks üles ühe ohverdatud albiino nahkhiire pea.
Peakoobas on kilomeetrilise läbimõõduga tühimik, mida valgustavad stalagmiite ja stalaktiite katvaid rohekalt ja valgelt helendavate seente kogumikud. Õhus lendavad mingid väiksed tegelased. Kohta kust me vaatasime linna “skraitakse” peaaegu kohe.
Hinkus: ma saan siin vist jutule!
Julge hundi rind pidi olema rasvane ja nõianoolte poolt kõrvetatud ja nii meiegi seame sammud koopasse rajatud linna ja selle väravate suunas. Väravast noolelennu kaugusel silmitseme linnust lähemalt. Linnus on palkidest, Oskal: maa all, hukatud puudest… , rajatud fortifikatsioon, kõlab osaliselt nimetus ka maalinn, sest esimese müüri taga aimub muidki ehitisi.
Läheme linnusele veelgi ja kuuleme raginat, millele järgneb kohin ja vulin, vallikraav lastakse hapet täis.
Järgneme Hinkusele, kes kuuldekaugusele jõudes ennast esitleb ennast vosi keeles ja vosi tiitleid kasutades. Üles tõusma hakanud värav seisatub ja üle palissaadi palgiteravike mõõdavad meid põrnitsedes voside pilgud.
Lõpuks ära seedinud Hinkuse tutvustuse laskuvad tornist lennates kaks sauade ja väeliste vibudega vosi. Nende lehvivad templid on vähemalt kaheteistkümnenda taseme pühitsusega preestrite omad.
Hinkus meile: ühte neist tunnen ma ise, olen teda veidi kohanud, teised olid ja liikusid tema juuresolekul peaaegu kikivarvul. Oli üks eriti julm tegelane, õnneks enamiku aja viibis kusagil, eemal, ära … .
Vosi näos särab suur lai, aval, paljutõotav naeratus: oled see sina?!
Hinkus: ja sina! Rõõm sind näha, üle pika aja!
Vos: oi, kes sinuga, Filippi nähes, oo-oo-ooo, mulle on alati meeldinud ilusad haldjad! Astuge edasi, astuge edasi, meil kohe lahing-harjutus tulemas.
Hinkus: oleks aeg minu teha …!
Preester: lõunale jääda ikka saate?
Hinkus: võib … .
Preester: lähme kloostrisse!
Hinkus: meil siiski kiire, on vaja är… .
Preester: aa, ahaa … kas Korayekeni omad on siin teie pärast?
Hinkus: jah, prohveti pärast on meil teatud teravad teemad üleval.
Preester: siis teine asi, astuge, astuge edasi.
Melangel: kas vaba pääs väravast on garanteeritud?
Preester: jah, ilus laps, peaasi, ärge püüdke teleportida ega üle müüri lennata, ma annan teile akolüüdi kaasa. Ja vaatab Filippi poole, meelalt.
Filipp punastab.
Preester: ta on ilus kui punastab
Filipp: ei, ei.
Hinkus: ta jah eriti ei-ei on!
Hinkus Filipile: ta sinust huvitatud on!
Astume akolüüdi juhtimisel väravast sisse.
Teisel pool väravat teeb Filipp poose ja parastab, tal nüüd julgem jah olla kui preester-ilusate-haldjate-sõber eemal on.
Teisel pool esimest palkseina on majad, barakid, templid, kaevud, töökojad, laod. Näib et menüü koosneb seentest, lihast ja üldse toekast toidusest. Majad on köetud kuid suitsu kolletest kusagilt ei tõuse. Esimese kaitseringi kohale on õhku kindlusetornidevahele ja koopalae ja palkmüüri vahele veetud peeni peaaegu nähtamatuid ämblikuniite. Viimased õhkuvad preesterlikust transmutatsiooni- ja evokatsiooniväest.
Kindluse värava suunast kostub tuttav “Korayeken-hoo” ja pasunahäält. Õhus on tunda jumalike energiate vastasseisu ja koopa laest variseb mingeid kamakaid. Vastu tehakse ka mingit nõidust.
Kolmas, ülallinn ehk tsitadell, on esimene kus linnamüürid ja tornid kui ka väravad on kivist ja ehitatud nii koopapõrandale kui ka lakke. Siin on ka majad ehitatud kivist ja kivikatustega. Kogu linn on siin köetud, mitte ainult majad. Nii müüridele kui tornidele on see kivi õigemini müüriladumisemoodi mulje joonistatud gorgonite verega. Erbeliuse arvates ei luba see kasutada siin “kivipehmendus”, “kivi-voolimis” ja “kivi-mudaks” nõidust. Ka majade müüritis on samal moel tugevdatud. Päris linnasüda on puiduimitatsioon, küll väga peen ja segiajav, kuid tegelikult pronksist. Pronkslõugade vahele on seatud värav ja selle taga kulgeb majade taga trepp ülespoole neljakaarelise võlvi alla ja treppide lõppedes asub all haigutava kuristiku kohal värav.
Pronksist linnasüda on päris suur ja kogu eelneva madala puit ja kivilinna saaks vajadusel siia majutada.
Värava juures tegusad olevad preestrid on valgetes rüüdes, mis küll vereplekilised on.
Majade vahel olev vaba ruum on siingi siin ja seal eriliselt töödeldu ämblikuvõrguga tõkestatud.
Seame sammud trepist üles ja Melangel teeb kiirelt “värava analüüs”. Esiteks käsusõna on “bojaar beslisnyj nimel”. Värav viib kuhugi Mistmoorist välja Vosgaardi. Kasutades nelja elementi käes hoides väravat … saame olema kusagil lumega kaetud mäenõlval viimases õhtuvalguses, meist mõnisadameetrit allpool algab mäenõlval lumine metsaviirg.
Erbeliuse loomakompass näitab: “värav” siin kusagil on, “allikas” on, “loomi” ei ole.
Mäekülg meie all on kaetud kolmemeetri paksuse koheva ainult tahtejõu najal mäeküljel lebava lumega. On külm, nii kakskümmendviis kraadi brechti nõia Celsivsi skaala järgi. Taevas on heledad kohevad pilved, mille vahelt paistab lillakassinist-mustjassinist-õhtutaevast.
Tasandikul elanud haldjate silmamõõt ikkagi veidi valetas, laskudes mööda mäenõlva saame teadlikuks, et metsani oli siiski tuhatkolmsada tuhatnelisada meetrit.
Kohatunnetus ütleb, et see on ikka päriselt Cerilia, Põhja-Cerilia, kaljumägede ahelikus ja päike loojub meist vasakule, ehk laskusime piki mäe põhjanõlva. Otse all ja nii kaugele kui silm vasakule, paremale ja põhjapoole silm võtab laiuvad hämaruses sinakad metsad.
Erbelius tajub otse meie all olevaid varemeid.
Melangel palub mul Jussufile kokku panna kindluse ründamisel kasuks tuleva võimalikult täpse ja asjalise vosi Beliniku nõidade koobaskindluse kirjelduse, mille siis ta edastab.
Jussufi vastus: esimeses ringis orogid võitlesid hästi, peale teise ringi võtmist teeme väikse kohvipausi. Oskal: esimese ehk välimise ringi asukad olid põhiliselt mitte-inimestest hjumanoidid- orogid, goblinid, koboldid, teises põhiliselt inimesed ja mõned orogid, kolmanda peale inimeste muid küll näha polnud.
Käes on 19 päev 8s episood.