12 päev Segoovial
Meie, lõbus looma- ja sulislooma- elik linnupere, jätkame öövarjus liikumist üle tähevalguses laiuva pühvlimaa. Pistrikuna on seda valgust siin neetult vähevõitu kuid viimastes valguskiirtes lend lasi heita pilgu äraneetud maale. Pühvli valdused olid, Tango hinnangul on praegugi, laialdased, suuremad kui kellelgi meist. Arvestades, et milline osa maast on muudetud kehvaks.
Meeldetuletuseks võib vaid märkida, et maa muutmisel viljatuks on maa kunagi kaetud siin kuni kolme meetri paksuse kivi kihiga, kunagi oli see monoliitne. Aeg ja erosioon on oma töö teinud ja siin seal on pragudesse ja lohkudesse taas mingit elutoetavat huumust kogunenud, kus siis nüüdseks mõned visad rohututid ja ogalised kidalised põõsad on juured ajanud.
Maalapp oli pühvlil 7 kuni 8 kilomeetrit pikk ja 2 kuni 3 kilomeetrit lai, ebaühtaste servadega valdus. Öökull, meite kass Melangel, arvab et tema läheb viskab sellele pilgu peale. Tiirleb veidi ülal taeva all ja näeb, et maapinnal moodustub eritooni hallidest laikudest muster, mis plaanide ringijalutanud kodukassile meenutab enim ristsõna mõistatust. Tinglikult, maa-alast moodustava ovaali ühes fookuses, nii enam vähem, mustab puudesalu.
Kahjuks jääb õhuvaatlus pooleli, sest üle piinatud maa hakkab kostma haldjalikku laulu. Laul oma kurbuses räägib haldjate retkest hiiglaste maale ja kuidas keegi sealt lillede ja jahi juurde tagasi ei tulnu. Laulu sõnad sõnadeks, kuid selles laulus, selle meloodias on midagi, mis kutsub ja tõmbab ning pistrik sööstab pimesi meloodiast haaratuna laulja suunas. Lennates lähenedes eristub kaks lauljat, kuid teise laulja hääle “kutse” on esimese omast nõrgem.
Öökull Melangel sööstab mulle järgi ja näeb kahte nahkhiiretiibadega, mustajuukselist, haldjalike naiselike näojoontega olendit. Nende alakeha on soomustega kaetud. Pistrik Oskal, jõuan laulja lähedusse ja kui oleks laulu kuulmise kõrval mahti, siis näeks “kutsujat” üsna õnneliku ja rahulolevana.
Öökull Melangel: oota kotkas, oota, ma tahan ka lugulaulu kuulata, me ju oleme kõik lummatud ja “kutsutud”!
Mida iganes Melangel seal selle all silmas pidas kuid Oskal saab laksu rusikaga sisse, hingetuks võttis.
Öökull Melangel kriiskab üle tasandiku: need on harpüiad! Ja valmistub tõsiseks kakluseks kutsudes verest välja väge aura ja silmade sära tõstmisel.
Paabulind Hinkus kopraonu Erbeliusele: see laul oli ülinaturaalset kutset kandev!
Mind löönud harpüia sööstab lauldes ära, mina pistrikuna järele.
Melangel mulle järele: tapa ta jah, tapa!
Öökull Melangel: tule kohe tagasi! Ja kuna efekti pole, siis teisele, kohale jäänud harpüiale, kas kardad mind?!
Harpüia on tegude monster, vastamise asemel püüab Melangelist mööda lennates virutada, kuid mööda.
Edasi kulgevad tegevused nii, Öökull Melangel on aktsioonis noorema harpüiaga, Paabulind Hinkus ja Kobras Erbelius tulevad laulva harpüia ja kiirgava öökulli suunas ning mina jälitan ära lendavat põgenevat laulu.
Melangel Öökull lendab ja tabab harpüiat, kostub karjatust ja meloodilist sõimu, milles neetakse konkreetset sulelist ja avaldatakse arvamus, et öökull saab vihkama päeva, mil ta munast koorus. Peale teist ja kolmandat küünistust harpüia leiab, et öökull peaks ta lahti laskma. Igal juhul tal õnnestubki öökull maha raputada ja eemale lennata.
Öökull lendab läheneva kopra ja paabulinnu suunas ja saab saateks harpüia mõnitava naeru: luuser, luuser, põgenema pistsid, küll sa verest tühjaks jooksed.
Melangel: ma olen surnud jah … ju vish … .
Harpüia: luuser, kotipoiss!
Öökull Melangel ligijõudvat paabulindu nähes valgustab pimeduses toimunust ja pimeduses asuvatest monstritest.
Paabulind Hinkus: kas see “luuserdaja” on ohutu tüüp? Ja lenda tiirutava harpüia suunas.
Harpüia: kana! Hei, hei!
Paabulind Hinkus: vale vastus! Kukk! Püüab seda õhus puudutada kuid mööda ja langeb allapoole.
Harpüia: kukk, kas see sooritus kannabki nime “kukerpall”?!
Melangel Öökull: ära nori midagi, ka pime kana leiab tera!!
Harpüia lööb ja tabab kahel korral paabulindu. Tundub et nad on siin kõik rusikavõitlejad.
Harpüia langeva Hinkuse suunas: sellel on kael murtud, ma sind riisiga pilaffiks serveerin!
Paabulind Hinkus saab siiski löögile ja puudutusest muutub harpüia kahvatuks ja lend ebakindlaks.
Kohale jõudnud kopraonu Erbelius: hõi sina, harf või mis sa seal oledki, anna alla ja astu teenistusse!
Melangel Öökull: kas ma hakkan silmade nokkimist harjutama?!
Harpüia: annan alla! Ma teenin … ! ja põgeneb kiirete ja sagedaste tiivalöökidega.
Öökull Melangel: luuser, raibe, desertöörid lastakse maha!!!
Vastuseks alustab Harpüia eemalt laulu.
Öökull Melangel hing ei saa rahu ja hakkab kaugenevat laulu jälitama. Jälitamine kulgeb koiduni.
Esimene tõsisem kokkupõrge õhus viib Melangel Öökulli täiesti endast välja, sest tema jumaliku elulõngale väga lähedalt käib see. Püüab siis vahkvihas ja raevus harpüiasse klammerduda, kuid sellel õnnestub teist korda haardest vabaneda ja eemale söösta sellest ebaloomulikust tige-öökullist. Jälitades keskpäevani harpüiat loobub ökul Melangel lootusetust ettevõtmisest ja seab lennusuuna üksildase puu poole püramiidi ja metsasalu vahel.
Samal ajal pistrik Oskalil toimuvad umbes samad lood. Laulvale harpüiale järgnenuna leiab ta end harpüia haardest, viimase pesas kuivanud puudesalu, kes teda, siis jätkutöötluseks kulinaarsel viisil esmalt paljaks kitkuma hakkab. Kitkudes kisub tervis kehvaks jääma ja nõrkuse hoog ning valu ajab sisemuse vaikselt keema mis isegi laulu võlu lõpuks ületavad. Vihast värisedes laululummusest toibunud pistrik korralda täieliku üllatus rünnaku. Kohkunud ja üllatunud harpüia põgeneb karjudes eemaldudes, et tulevikus pistrikke sulgedes tarbida. Suures vihas Pistrik Oskal ei saa aga lendavat harpüiat jälitada. Parandades küll verest võetud väega sulenääpsud ei jätku tiivasulgi sugugi, et lennata, isegi mitte eriti kõrgelt.
Kuid viha tahab rakendust ja Pistrik Oskal lammutab harpüia pesa algosakesteks, oksad ja luud tassib laiali. Käib vahepeal puudesalus olevast allikast ja ojast vett joomas ja vandaalitseb edasi. Vahepeal jõuab kätte hommik ja päev ja isegi pealelõuna, mil viha lahkudes hakkab kuju võtma mõte, et võiks teistega kohtuda kokkulepitud kohas üksiku puu juures. Puu juures, mis asub selle salu ja püramiidi vahel. Nii lõpuks veidrat pilti võib näha kui pistrik tiibadega, milledel mitmed suuremad suled puuduvad, tasakaalu hoides hüpeldes sörgib jookseb püramiidi suunas.
Kui öökull ja pistrik kadusid pimedusse harpüiadega suhtlema, siis paabulind ja kopraonu jalutasid juteldes puu suunas, et kuhu need hullud hävituslindurid ikka tulevad lõpuks kui mitte kokkulepitud kohta?!
Hommikuks on loom-linnu paar jõudnud püramiidi ja puudesalu vahelisele joonele. Pühvlite luid on siin rohkem … palju rohkem. Maa on kaetud luudega, luu kildudega, luu tolmuga, umbes kahetolline kiht, kivistunud luudega, murenenud luudega, pragunenud luudega … ! Pühvli kõrb, pühvlite kolbad.
Selle kaose keskel on puu. Surnud ja kuivanud puu, tegelikult peaaegu surnud ja kuivanud, sest ladvapoolsemate ja tipmiste okstel oksaraagudel rohetavad õrnalt pisikesed häbelikud lehed. See puu võis isegi tamm olla, ta võiks seda isegi praegu olla, kui ta vaid seda isegi mäletaks. Tamme ümber on kivi plaat täielikult murendatud, purustatud, lõhutud suuremateks ja väiksemateks kivideks, mille vahele on tamm oma juured surunud ja kus seda vähest pinnast ja ligipääsu allpool olevale kasutab rohi. Tamm ise võib olla viis tuhat aastat vana, selline on Erbeliuse hinnang puu suuruse ja kasvukoha vahel, ning ta on üleni kujundatud elamaks ja kasvamaks kohalikes oludes. Nii juured, kui tüvi, kui koor, kui oksad ja ka lehed viitavad sellel.
Puu juurde jõudnuna ajab kopraonu Erbelius koonu üles ja lõikehambaid mokaga varjates: hei, hei, on siin keegi? Me tuleme Xavier’I juurest! Kordab ta hõiget mõned korrad.
Ühel ootamatul silmapilgul materialiseerub maast nelja meetri kõrgusel olevale oksale haldjatütarlast meenutav drüaad, kes meile teadaolevaist on tublisti lühem, vaid veidi üle meetri pikk, täpsemalt meeter viis sentimeetrit.
Erbelius alustab pikka ja koletult pikka tervitust sülvanis, kus ta kirjeldab ära kõik võimalikud antud puu kujundamisel tehtud tulemuslikud ja head võtted, seda kõike selleks, et drüaadile meeldida.
Drüaad: jeah raiht, eks ta ole jah!
Drüaad on ise veidi ebatavaline drüaadi kohta so lumivalge nahaga, pruunikate pikkade kammitud juustega ja keerulise, väga keerulise ja väga peene kahvatu tätoveeringuga. Ehk siis lumivalgel nahal hõbehall tätoveering. Silmad tema näos on liiga suured, isegi haldja ja drüaadi kohta. Silma iirised on õrnad kevadrohelised. Näppude vahel on näha pisitillukest vibu. 7, 5-10 cm kaarega. Erbelius tunneb ära pixie vibu.
Drüaad: tere loomad, mis tõi teid siia?
Erbelius: tere, haki sõprade poolt! Ja üllatusega avastab alles nüüd õigemini märkab, et puu on kujundatud hiiglaslikuks Hakiks, kus iga juur, iga oks, tüve väändumine ja keerdumine on täitnud seda ülesannet.
Erbelius: uups, oih, see siin on suurepärane haki tootem!!!
Vastuseks lendavad nooled ning mõlemad tabavad ja takerduvad kopraonu koonus.
Kopraonu: ei, ei, neetud pixid ja nende noo-l- -e- – -d … ja vajub magama.
Hinkus paabulindu tabavad ka nooled ja veel kord kuid isegi neli tükki ei võta teda veel jalust.
Hinkus-paabulind: seis, seis! Ma pole loom, ma olen haldjas!
Drüaad vaatab oksal midagi ja võtab korraks sõrmede vahele, kui väga aus siis oleks see pixi kahekäemõõk, nii aga kõlbab see drüaadile rohkem küll paberinoaks. Õnneks drüaad asub siiski vestluses seades oksal mõnusamalt istuma ja visates jala üle põlve: no räägime … !
Hinkus-paabulind: kas äratan teise ülesse?
Drüaad: mitte ennem kui räägid kes oled, kust tuled.
Hinkus: oled Ceriliast kuulnud?
Drüaad: … olen.
Hinkus-paabulind: oled seal käinud?
Drüaad: iga “jumala” päev! (jumala puudus tegelikult)
Hinkus: e-ei, ei, ma ei mõelnud seda Ceriliat, või ma mõtlesin küll kuid mitte päris seda. Ja püüa selgitada mitmik-ainsuse Cerilia filosoofilist kontiiniumi mõistet.
Hinkus-paabulind: muideks sul pidi olema “kaarnakivi” kohta ennustused?
Drüaad: milline see kaarnakivi on?
Hinkus satu suurde hätta nii mõõtmete, värvuse kui ka sealt tulemise kirjeldamisega. Lõpuks puterdab õige värvi välja, täitsa õigel ajal, sest drüaad hakkas juba närvilisuse märke ilmutama.
Drüaad: olge aga lahked:
…kaarnakivi saabumisega muutub kõik
kõik mis oli ennem avatud on nüüd suletud
kõik mis oli ennem suletud on nüüd avatud
mitte midagi pole enam endine…
Hinkus-paabulind: millega ise tegeled, kuidas oled, kuidas aeg kulgeb?
Druiid: saadan päevi õhtusse!
Hinkuse küsimus peale kas ta kaarnat ja hakki tunneb, kõlab vastus, et meie tätoveeritud drüaad tunneb neid kuid pole isiklikult kunagi kohanud.
Drüaad: mina tahan ka küsida!
Hinkus:?
Drüaad: millised oleks kolm iseloomustavat omadussõna sinu kohta?
Hinkus-paabulind, sabalehvikut kokku lahti voltides: ülivõrdes “hästi võimas”, “hästi tark”, “hästi tüütu”.
Drüaad: aja nüüd oma semust kopraonu ka ülesse.
Toibuv Erbelius: fakh, fakh, mul on nende pixinooltega alati igavesti jama, koonust nool-nõelu kitkudes, millised fakhing suurepärased pixinooled.
Erbelius: … kaarnakivist …?
Drüaad kordab oma lausumist ja küsib kopraonult kolme omadussõna kohta.
Kopraonu-Erbelius: maalähedane, loodussõbralik, rändamishimuline.
* * *
Tagasi läbi päevavalguse lendkoperdav Ökul-Melangel möödub pühvlikorjusest, millel kolm harpüiat pidu peavad.
Lehviksaba-Hinkus ja Kopraonu-Erbelius nõutavad ennustusi, millised võiksid olla asjalised mõistmaks toimuvat.
Drüaad, vabanemaks prohvet-mõtlemise koormast on nõus ennustusi jagama.
Kaarnast:
–kaaren on kaaren, aga pole see kaaren
–kaaren on kaaren, isegi kui pole see kaaren
–kaaren, isegi kui pole kaaren, jääb alati linnuks, seega istub alati puu otsas.
Rebasest:
–rebane, kes jääb alati loomaks, istub puu all ja on seega edev ja sellepärast isegi karvavahetuse vahel jätab kanu murdes maha punaseid karvu
–ainult need keda kõik vihkavad ja on ammu surnud teavad, millise maski taga on punased kõrvad.
Pistrikust:
Drüaad: ma olen seda küsinud püütud pistrike käest, kuid nad pole sellest aru saanud:
–pistrik, õilis lind, pääseb needusest, kuid langeb võõraid sulgi kandes.
Kassist:
-kui musta kassi näed, sülita kolm korda üle õla ja päikese-kell mata liiva sisse.
Kopraonu-Erbelius: ehk räägid pühvlist
Drüaad: mida näiteks?
Kopraonu: meie teada oli ta tootemloom ja tootemloom ei saa päriselt surra ega kaduda? Pühvel oli ka kõigi aegade võimsaim tootemloom ja tema vastu ühinesid kõik teised tootemloomad.
Drüaadilt. Pühvel pidas esmalt sõda teise tootemloomaga ehk käoga, hävitas käo ära, nii et see kadus lõplikult. Hävitas käo ja loomad, kes kägu tootemiks pidasid, ja ka käo valduse, nii et nüüd keegi ei tea kus oli käo valdus. Kägu kui tootemloom polnud võimas, kuid valdas tugevaid needusi ja pani ühe neist pühvlile peale. Needus ei tapnud pühvlit, kuid muutis ta ülbeks ja üleolevaks ja needus on senini tal peal kui ta pühvlikõrbes hulgub. Igal hommikul ärkab ta püramiidis ja taastekkinuna on ta lõunaks oma otsa leidnud ja mahamurtud.
Musta paabulinnu ennustus:
–must paabulind on edev surmalind.
Muideks on haldjatel selline metafoor kus “mustaks paabulinnuks” hüütakse keeristormi, mis on võimas, äraarvamatu, kuid mille letaalne toime on õigete võtete ja ettevaatlikusega välditav
Ökul-Melangel tüdines pimestatuna lendamisest ja saabub puu juurde juba kassina. , tund pealelõunat.
Saabunud kass: oeh, ma olen ennast kohe väga ära lennanud, neid harpüiasid oli lõpuks üldse kaheksa, kes mu eest jalgalasid. Viskab puu alla päikese kätte peesitama.
Drüaad pühvlist edasi:
-mitu looma tegid ebapüha alliansi, esmalt tapeti kõik pühvlijärgijad, kus iganes ja kes iganes nad ka polnud, selleks käidi läbi iga salu ja iga väli. Paljud tootemloomad jagasid selle käigus jõudusid ümber. Pühvlile endale ei suutnud avatarid midagi teha ja selleks pidid tootemloomad ise kohale tulema ja imeliste metallist relvadega ta tapma. Allianssi kuulusid jänes, hunt, kes oli tollal nõrk, mutt, kult, punarind, rähn, nirk ja/või ilves. Delfiin oli neutraliteedis ja ei osalenud.
Peale tapmist viisid druiidid relvad ära, igaveseks ajaks igavesti, olevat olnud isegi ennustus, et – teie enda, st tootemloomade teenrid sulgevad ukse relvade juurde.
Erbelius: jah see deitsiid on ikka väga tüütu.
Erbelius: kuidas see ikkagi võimalik on, et terve mõistus säilib selliste vastuoluliste ja loogikavabade ennustuste korral.
Paabulind-Hinkus: mitmed nende ennustustega.
Kass: kas minu kohta ennustust saab … ja mis kasu sa ise neist ennustustest saad?
Drüaad kordab kassi ennustust, mille peale Melangel-kass, noogutab Ehnat Ahnest see on!
Drüaad: ja kui kasusaamine kellegi jaoks oluline on, siis mitte mina. Minge küsige seda siit päevateekonna kauguselt, kus üks käpiknukk-ennustaja oma haldjast abikaasa kõrval ennustustega kasu taga ajab.
Kass-Melangel: mis asi see püramiid on?
Drüaad: toad, käigud, saal kus pühvel ilmub … ja kõige tugevamad ja näljasemad kes siis saabuvat pühvlit murdmiseks ootavad.
Erbelius: kelle oma püramiid on?
Drüaad: see on vaieldav … . Notari juures isegi tõde te ei leiaks.
Erbelius: olgu, olgu, kes selle siia ehitas?
Drüaad: hiiglased ja tegid nad seda selleks, pühvli needus hakkaks üle pühvli maade levima. Alguses oli seal ka hästi palju surnud pühvleid. Nüüdseks on saanud sellest pühvli hauakamber, ta sünnib sinna ja juba sealt väljasaamine on talle katsumus. On ennustus: et pühvli needus püsib kuni pühvel jõuab pühvli kõrbest välja.
Õhtuks saabub puu alla, suhteliselt udusulis pistrik, väsinud, rahulolev ja tige.
Kuuldes lugusid leiab, et needuseks on pühvlikõrb väga veidra ökosüsteemi ja tasakaaluga, kus ökosüsteemi püramiidi aluseks pole taimestik vaid tootemloomne pühvel, keda kõik kohalikud liha ja raipesööjad tarbivad ja loomulikust selle tuhandete aastate jooksul spetsialiseerunud ahela esimese kivi ümberkukkumine kutsub esile kogu ahela purunemise. Näiteks selgub, et ka kohalik drüaad on pühvliliha toiduline.
Järgneb vaidlus kus kooruvad välja neli teed:
Hinkus-paabulind: kiirelt Segooviast ära! Toetab ka Kopraonu-Erbelius, sobivat kasvõi hundi abi.
Pistrik-Oskal: jumalatapu teema seoses tootemloom käoga. Pühvli värava kokkupanek … .
Kass-Melangel, kopraonu, pistrik: jumalatapp seoses pühvliga, läbi uurida püramiid, vaadata kes, mis, kus, uurida kas aidata pühvlil pääseda, või mitte …
Teine ennustaja st käpiknukk ei leidnud üldse käsitlust, samuti hiiglased.
Lühike ja puudulik “Viibimine Segoovial” chronoloogia:
1 päev saabumine, oravate kiusamine
2 päev koos uurimine, kiusates vasakule ja paremale
3 päev kivi juures, Oskal-pistrik külas mägedes elavate pistrike juures, eepiline võitlus nugisega, muud loomad külas punarinna juures ja eepiline ekslemine seal.
4 päev pistrik ka kivi juures kohtumine haldjatega …
5-6-7 päev teekond hundi-maale
öö vastu kaheksandat hundi-jänese eepilise sõna xxxx episood, tunnistajaks olemine.
8 päev ketserite juurde ja Xavieri saarele
9 päev Xavieri juurest ära teekond pühvli kõrbe suunas.
9-10-11 Igav tee pühvlikõrbe suunas, ekstsessid mingite sfinkside ja lülijalgsetega
öö vastu 12 pühvlikõrbes, kohtumine harpüiadega
12 harpüiade seas selgitustöö tegemine, astelde eemaldamine kopraonu koonust drüaadi juures, kes on drüaadi kohta imelik, ja kes ise peab ennast drüaadiks, kuid äkki seda siiski pole.
Öö vastu 13. ndat.