Haldjad on ühed toredad tuulepead. Kunagi ei tea nad, mida nad tahavad, ja pisiasjades mingi ühtse joone jälgimine on neile põrgulikult raske. (Just seepärast nad mulle meeldivadki). Ka seekord võtab otsustamine, et kuhu siis edasi minna, neil pikalt aega. Aga lõpuks jäädakse ühte nõusse – minnakse xaviilide peakorterisse, ja tehakse seda õndsa Fernand Xaviel’i tornivareme kaudu, et sealt Oskali ratsu ja relvad ära tuua.
Minema hakkame kohe.
Tuleb aga välja, et inimestega koos metsas liikumine ei ole niisama jalutuskäik! Nad lihtsalt ei OSKA siin kõndida. Iga puu ja põõsa taha jäävad nad kinni – iga lahtise oksaga kriimustavad nad ennast ära – iga küngas on neile takistus ja iga puujuurikas reetlik lõks. Edasiminek on aeglane ja vaevaline. Haldjad teevad inimeste aitamiseks, mis suudavad: näitavad neile lihtsamaid teid, hoiatavad raskemini nähtavate takistuste eest, painutavad oksi kõrvale. See aitab, aga mitte palju. (Milvi on veendunud, et viga on nende riietuses – osalt tegumoes, aga põhiliselt materjalis -, mille külge oksad kinni jäävad ning mis vabalt liikuda ja takistustest mööduda ei lase).
Inimestega tegeletakse muulgi moel. Lynessa püüab Roelega kammimisest ja soengutegemisest rääkida, aga tüdrukul ei ole huvi. Sõpradele on Roele hüüdnimi muideks Larissa. Teised õpetavad Anatorele haldjakeelseid siivutusi, see kordab usinalt fraase “pime õõnsus, tume õõnsus, pilkane õõnsuste õõnsus”. Aga siis ta väsib ja ei õpi enam midagi.
Paari tunniga läbitakse paar miili, siis nõuavad inimesed peatust – ja KUKUVAD magama.
Meid ootab aga üllatus. . .
Taevas on täna öösel Cerilias haruldlane loodusnähtus: kukkuvad tähed. Nende hulk suureneb ja suureneb, kuni heledad sähvatused järgnevad üksteisele pea lakkamatult. Siis lööb kogu taevas helevalgeks. . ning üks eriti hele lendtäht kukub meie maha. . meie kõrvale lagendikule!
Lendtähe kukkumise kohast tuleb meie poole maagiline, ilmselt ekstraplanaarne, tõenäoliselt modroonilise päritoluga monster. Või monstrum. Tal on kaks keha, üks eredat kollast valgust kiirgav silm ja must suitsev nina. Esimene kere on must, teine eredat must-punast värvi. Mõlema keha küljes on mitu pisikest ümmargust jalga. Ja kogu koletis on nii kõrge, et kõik meie haldjad üksteise otsa roninuna ulatuksid talle vaevalt ninani! Lisaks teeb ta kumedat undavat häält, nagu kauge hundiparv tuulevaiksel ööl.
Golem paneb oma sakilise käe maha. Seda mööda ronivad alla kaks pisemat kuju, kes on teda ilmselt ratsuna kasutanud. Üks on valge habemega humanoid, ta kannab halli helepunast mantlit ja hoiab käes pikka saua. Teine on rohkem sarvedega hobuse moodi, ja teda võikski pidada mingiks kaugest maailmast pärit tavaimetajaks, kui tal ei oleks kõhu peale tätoveeritud suurt R-tähe kujulist ruuni.
“R” ronib kribinal lähima kuuse otsa ja dekoreerib selle värviliste tähekestega. Hakkab sadama sooja lund. Meeleolu läheb vägisi pidulikuks. .
Siis hakkab punase mantliga deemon haldjakeeles rääkima. Ta pressib haldjatelt välja kummalise diili: nemad peavad teda lõbustama ja saavad selle eest mingeid kingitusi. Loomupäraselt lõbusad haldjad on muidugi nõus ja nii nad hakkavadki habemiku ees kõikvõimalikke trikke tegema. Kes laulab, kes loeb luuletust, kes vehib mõõkadega. Deemon on igatahes kõigiga rahul ja jagab tõepoolest mitmesugust ekstraplanaarset pudipadi.
Kõige paremad kingitused antakse muidugi meile Zephyrosega. Kumbki saab suure-suure-suure pallitäie kodust rammuõhku! Aga ka haldjad on oma mänguasjadega rahul. Lynessa saab piraka peegli; Oskal noore ratsagreifi koos puuri, pantseri ja piigiga; Melangel musta noa ja maski; Erbelius pika puust vaia; Tango kauni flöödi; ja Melangel peidab oma okste vahele imelise kalliskivi. Milvile antakse raamat täis elukapilte.
Ülejäänud öö veedavad haldjad oma uute leludega lõbutsedes. Selgub, et kõik kingitused on kas maagilised, demoonilised või mõlemat, ja see teeb nende uutele omanikele palju nalja.
Erbeliuse vai ei ole mingi tavaline puupulk, vaid Morbrynni pojale tõeliselt kohaselt on see nekromantilise jõuga MAAGILINE SAU. Milvi teab veel öelda, et sau on ‘tark’. Erbelius käsutab saua ümbruskonnast laipu otsima, siis aga teeb treti veidi kaugemale. Öö lõppedes on tal käsu all üks ogre-luukere ja kolm inim-zombit. Zombid on puhtad ja värsked, ainult nende haavad on eriti rõhutatult nähtavale toodud ja seepärast jätavad nad eriti võika mulje. Üks zombi on naisterahvas (rjurik, nagu haldjad teavad), jäledate kirvehaavadega; teine on haldjanooltest läbi puuritud lõunamaa rüütel; ja kolmas on kannupoiss, happest söövitatud auk kõhus. Erbelius silmitseb neid maialt ja ilmse rahuloluga, ta on oma kingitusega selgelt rahul.
Oskali GREIF on alles nooruke, aga sellegipoolest on Oskalil temaga jama. Esiteks on tal raskusi greifi siin-seal maas magavast söögikraamist eemal hoidmisega. Teiseks ei oska ta midagi ette võtta greifi pakendiga (suur rauast puur) ega turvisega (raske pantser). Kolmandaks ei õnnestu greifiga koos jahipidamine kaugeltki nii hästi, nagu see õnnestuda võiks; aga midagi nad hamba alla siiski saavad ja selleks korraks on meie inimesed ja nende hobused otsese ohu alt väljas.
Melangeli must TERA on nii ohtlikult maagiline, et sellest ma parem isegi ei räägi; ja tema MASK on samuti must ja läbi-lõhki demooniline. Ta proovib seda ette, aga ainult korraks. Noh, küll ta seda veel tundma õpib. . .
Milvi rõõmustab oma RAAMATU üle. Lähemal uurimisel selgub, et see on täis pilte ja juttu toredatest ekstraplanaarsetest elukatest, ning käsusõnu nende kutsumiseks ja keelamiseks. Tõepoolest!
Aga kõige rohkem nalja saab ikkagi Lynessa-Cordelia IMEPEEGLIGA. See tõmbab olendeid sisse ja laseb siis jälle välja, kui omanik seda tahab. Lynessa ja Milvi proovivad, et kuidas seal sees siis on, aga ega see eriti meeldiv ei ole: oleks nagu jää sisse tarduma pandud ja kõik mõtted peas kinni peetud. Lynessa sikutab ta sealt varsti välja. Tuleb veel välja, et peeglisse minnes jääd sa alasti, ning et Lynessa saab peeglis olijatega juttu puhuda.
Milvi soovitab Lynessal vaadata, ega Peeglis praegu elanikke pole. Selgub, et on! Neli tükki. Nende peale kulub kogu seltskonnal kogu ülejäänud öö.
Ühes ‘urus’ on hiidkärnkonna näoga mees: slaad! Lynessa jätab ta kohe sinnapaika ja võtab ette peegli järgmise kambri, milles on
Väga kaunis naine. Tumedajuukseline, inimese kohta keskmiselt noor. Lynessa ajab temaga ühes eriti barbaarses keeles juttu ja keegi ei saa nende jutust aru, aga lõpeb see sellega, et Lynessal hakkab plikast kahju ja ta laseb ta vangist välja. Larissa annab oma kirstust talle hilpe – sest peeglist välja tulles on ta sama alasti kui Milvi – ja Lynessa suu läbi kuuleme me ära ka tema kurva loo. Tüdruk (Zerin on ta nimi) on Zarovia kuninganna, aga pahad olendid (Germanus Anatoler) vangistasid ta talle endale kingitud peeglisse!
Haldjatel on naisega probleeme: Zerin on küll Lynessale päästmise eest tänulik, aga sellest hoolimata peab ta haldjaid maagiliseks ja julmaks, inimestega kurje trikke tegevaks faerie-rassiks. Noh, eks tal on õigus kah, Erbeliuse zombid ei aita tema arvamust küll valeks tembeldada. Aga ta on nõus jääma Lynessa lähedusse, sest ta usub, et meie kaitse alt eemal oleks surm tal veelgi kindlam.
Kolmandast peegli-kambrist vaatab vastu puhas tuli.
Aga neljandas on tõeline üllatus. Seal on doppleganger’i sarnane olend. . aga tal on tiivad ja hõbedased silmad – see on dopple-angel!
Tema nimi on Leonal, ta on pärit merevaigukarva taevast ja ta räägib Lynessale oma loo. Selgub, et see peegel oli Zynaia-nimelise halva deemoni käes. Zynaia – tiivuline imeilus lita – võrgutas ära suure pühamehe Astroni, ja võrgutas veel nii, et Astron kukkus taevasse. Seepeale sekkusid taevased jõud, ingli asemel jäi peeglisse Leonal, Astron päästeti ja deemon sai oma karistuse. Nüüd istub Leonal siin ja ootab oma lunastust.
Romantiline lugu võidab Lynessa südame. Ta laseb ingliasemikul minna! Loll tegu; aga läbinisti haldjalik, ja võib-olla toob see talle tulevikus õnne.
Ingel asub peeglist välja – tõepoolest, on alles mees! Juba selle vaatepildi nägemine võib nõrgema vastupanuga haldja niiskeks võtta – ja kaob siis. Veel hetke pärast ilmub ta tagasi, põlvitab Lynessa ees, kingib talle kurat teab kust välja võetud kastehärmas roosi kudrutab midagi ja kaob siis taas.
Lisaks toredatele asukatele ja olendite letargilise jäätamise võimele on peegel veel vapustavalt ilus. Võib julgelt öelda, et isegi mina ei ole nii kauniks töödeldud raami ja nii puhast kristallpinda varem näinud! Lynessa on oma peeglisse täiesti armunud ja ta vahib seda lõputult; teised haldjad aga suhtuvad pärast Milviga tehtud eksperimenti peeglisse veidi ebalevalt.
Ebalevalt suhtuvad haldjate öistesse tegemistesse ka Larissa ja Anatore. Mõni ime; seltskond on üleöö täienenud mitme möriseva ebasurnu võrra ja ka Oskali greifikutsikas ei ärata neis erilist usaldust. Igatahes toimub inimeste ja haldjate vahel diskussioon, mille käigus arutatakse veelkord läbi Morbrynni ja Xavieli kodade olemus ning shansid inimeste ellujäämiseks haldjametsas üldiselt ja ksaviili hullhaldjate seltskonnas eriti. Aga olukord lahendub positiivselt, ja hommikul asutakse teele Fernand’i torni poole.
Zerin on ilus, aga kurb
Reisiseltskond on suureks kasvanud: kuus haldjat, kolm inimest, kaks tiigrit, Oskali greif, Merbau, üks hiiglaslik luukere ja kolm koledat zombit. Ja muidugi mina ja Zephyros. Et lõbusam oleks, liigub Erbelius ringi loomade kujul: ühel päeval on ta roosa panter, teisel karu, kolmandal krokodill.
Kümnepäevase painavalt aeglase rännaku järel jõuame Rroele välu ja Fernand’i torni lähedusse. Siin peaks meid ootama Lynessa ja Oskali hobused ja osa nende varustust.
Hobused on olemas, varustus ka. Varustus on hobuste seljas, hobused aga on päitseidpidi seotud ühe suure puu külge, milles mõned tunnevad ära meie tuttava härjapõlvlase Rroele kodu. Selle kinnituseks astub välja ka Rroele ise. Sidemeis – ja hirmunud pilguga silmis.
Rroele räägib kurba, aga rumalat juttu sellest, kuidas kaks ablast ja koledat looma (haldjate hobused) tema elu põrguks on teinud. Ta ei taha kuulda võtta Erbeliuse soovi teda ravida ja põgeneb meie eest tuppa. Läbi akna veenab ta haldjaid hobuseid kulla vastu tagasi vahetama: kuna temal olla nende toitmine ja nende eest hoolitsemine kalliks läinud, ja kuna tal tuleb nüüd kohe veel tasuda enda vältimatu ravimise eest, siis peavad haldjad oma ratsud välja lunastama. Ja siis luiskab ta veel seda, et nüüd kohe pidi siia tulema ostja, kes talle nende hobuste ja varustuse eest tuhandeid kuldtükkide olevat lubanud. Kulub aega, enne kui Lynessa ja Oskal oma ratsud (raha ja muude esemete vastu vahetades) kätte saavad.
Varustus käes, uurivad haldjad ümbrust, ja leiavad kaks huvitavat tõsiasja. Esiteks on kivi-välul mingi seltskond; teiseks on midagi lahti meie ümber lendavate öökullidega.
Tragi tüdruk Lynessa võtab mõlemad otsad endale uurida. Välul on sellised tegelased:
— Marinea ja Maranea Xaviel, tuntud seiklejad,
— Marinea kaks hiiglaslikku hiirt (must ja valge);
— Päkapikk, haldja-varustuses ja raudrüüs;
— Inimhaldjas, kes muutub inimesest haldjaks ja tagasi, ei-tea-mis-kojast;
— selle inimhaldja hiiglaslik hunt;
— lumivalges rõngas-sõjarüüs lahinguratsu;
— tütarlaps Lluannali kojast, ilusa soengu ja peavõruga;
— sõjamees Tuarwhym’i kojast, rõngasrüüs ja vibuga.
(Lynessa arvab, et seal oli tegelasi veel, aga et need olid tema eest varjatud).
Kivi asemel on ainult auk, millest tuleb paha haisu, ja mäe otsas on mingi kuhil.
Lynessa maandub haldjana nende seas. See tekitab segaduse; välul olnud seltskond ei ole küll üllatunud, aga nad ei oska seisukohta võtta ega midagi asjalikku rääkida. On selge, et nad kahtlustavad Lynessat kellegi heaks töötamises ja et morbrünnide siinviibimine ajab nad segadusse. Niisiis panevad nad natuke aega segast – kutsuvad Lynessa kaasa, “rõõmustavad” siiralt tema nägemise üle, pilluvad komplimente, lubavad siit kohe eemale minna ja ei räägi üldse mitte midagi asjalikku kivialustest koobastest. Lynessa lubabki petteks kaasa tulla, aga ta käib korraks välult Rroele maja juures tagasi ning siis on seal juba ainult kaks nõutut hiirt: haldjate seltskond ja päkapikk on tõepoolest eemale läinud. Peale selle on välule peale pandud hirmutav loits, mis Lynessa mõneks ajaks puuõõnsustesse varjuma paneb. Aga varsti on ta tagasi meie juures.
Sellega siinne rahvasterändamine veel ei lõpe – järgmisena saabub kohale hobuste ostja. Tundub, et Rroele ei valetanudki ja tal oli tõepoolest plaanis Oskali ja Lynessa ratsud maha äritseda! Aga härjapõlvlased juba on kord sellised.
Ostjaks on Arturius Xaviel, Lluabraighti üks kõvemaid sõjamehi, ühtlasi Milvi üks napakamaid kojakaaslasi. Tema lapiline, kergelt vampiirlik, tugevalt kameeleonlik hobune (need saavad elada vaid haldjametsades, mujal sureksid nad päikesevalguse käes kohe) on ise vaatamist väärt. Arturius ise on muidugi ka väärt kraam, nägu peitemaalingutega kaetud, kogu varustus maagiat täis.
Hobuseid Arturius muidugi ei saa, nii lubab ta selle asemel Rroelel pea maha raiuda – kui õige aeg kätte jõuab. Selle asemel jagab ta meie pikk-kõrvadele ohtralt nõuandeid stiilis “te ei tea kunagi, millal te iseenda vastu pöördute!” ja “vaadake oma selja taha ja oma jalgade ette!”. Siis keelab ta rangelt ära endale meie saladustest, ülesannetest ja tegemistest rääkida, ja lubab siinsamas ja kohapeal teha korraliku peo.
Pidu tuleb! Arturius tõmbab paunast välja hõbenõude komplekti, ei-tea-kust ilmub lagedale vein, ja Rroele maja esine plats saab näha ühte rängemat sorti joomingut.
Kõige jubedamalt kallab endale mürke sisse Arturius. On näha, et ta tahab midagi kas unustada või midagi endast välja elada, ja et tal on vaja endalt pidurid pealt ära saada. Haldjad kannavad pikemalt ja paremini kui enamik teisi rasse, kellega ma tegemist olen teinud, aga peale pikka visisemist jõuab vahva haldjarüütel niikaugele, et julgeb oma südame tühjaks kallata. Tema lugu on lühidalt (s. t. igasugu ‘õõnsusi’ ja muid metabolismi jääkproduktidega seotud haldjakeelseid termineid arvestamata) umbes järgmine:
Ta tuleb kaugelt lõunast, koobastest, kus ta napilt ellu jäi. Ta avastas seal ühe kõrghiiglase haua, ning seal kolades läks tal aeg segi ja ta kohtas sama hiiglast elusana. Vahepeal väljendas Arturius ka arvamust, et needsamused hiiglased pole maailmast üldse mitte kadunud, vaid et nad on meie suhtes mingis “nihkes”. Niisiis võttis Arturius osa kõrghiiglaste ja lohede sõjast, jäi seal ellu, ja sai kuidagi meie aega tagasi. Pärast seda jama ei olnud tal enam mingit tahtmist seda hauda edasi röövida, aga kuidagimoodi ja millegipärast tegi ta seda ikka, või siis ikka ei teinud, aga igatahes tuli temaga kaasa üks hiiglaste sõrmus.
Sõrmuse annab Arturius haldjatele: see on eriti räpase nartsu sisse mässitud ühejalase läbimõõduga sügavast kullast ring. Raske – umbes viisteist kilo.
Arturius usub, et sõrmuse omanik – kõrghiiglane ise – ja tema sõbrad teavad, et ta selle varastas; ta käsib haldjatel sellest jubedast esemest võimalikult kiiresti lahti saada – see ära visata, kinkida, võimalikult kaugele toimetada. Sest see sõrmus on korraga nii olevikust kui minevikust. Ta loodab vaid, et selle sõrmuse läbi ei muutu Lluabraight uueks mereks ega mäeahelikuks. . .
Arturius sonib oma loo lõpuni, siis aga hakkab tõega ja täiega jooma. Tema kõrist voolab alla iga vedelik, mis talle vaid näppu hakkab. Lõpuks satub ta paari omaenda kotist pärit võlujoogi peale, saab täiesti kaineks, vannub ropult, tuletab veel korra oma esimest hoiatust meelde ja ratsutab minema.
Haldjad uurivad sõrmust. See on hullusti maagiline, kusjuures erilisel, ebatavalisel moel. Sellesse on kõrghiiglaste keeles kirjatud ruunid: “Olafsson, mägede muutja ja maade valitseja”. Rohkem ei midagi.
Sõrmuse vastu tunneb huvi ka sõber Rroele. Ja tema huvi on sügav! Varandused, mida ta selle eseme eest pakub, peaksid küll iga haldja pea segi ajama. Aga ei: minu jonnpurakad saadavad Rroele viisakalt õõnsustesse. Siis arvab ka Larissa, et kuna tema põlvneb ühte liini pidi neistsamustest hiiglastest, kuulub sõrmus nagu talle; aga ka temast ei tehta välja. Ja edasise vaidlemise asemel asutakse kiiresti Xavieli koja peakorteri poole teele.
Teekond läheb endiselt aeglaselt, aga nädala aja pärast oleme seal, kust tavaliselt ksaviilide loss mägedes paistma hakkab. Aga seekord on kõik teisiti. . . Mäed ja taevas on nagu rulli keeratud, kogu maailm tundub kõver. Ja see on isegi Xavieli hullude kohta liiast.