Haldjad seisatavad, et arutada, mida teha hiiglaste rõngaga. Pakutakse variante ta kuhugu linnast väljapool ära peita, talle tinast peitekirst ümber teha, ta salamahti Lynessa koju Rhosneibali viia, või ta lihtsalt linna kaasa võtta. Minu arust oleks mõistlik sellest koledast esemest kiiresti lahti saada, aga selleks on haldjad liiga edevad.
Kõik aga muutub, kui Erbelius rõnga enda kätte võtab ja end selle abil suureks kuldseks karukujuks muudab!!!
Erbeliuse saab suur kullast karuskulptuur, veidi teistsugusest kullast rõngas ümber õla. Ei liiguta ja ei paista üldse elus olevat, ainult Milvi ütleb, et kuju “mõtleb” ja et Erbeliusel seal sees ei ole häda midagi.
Milvi ja Lynessa jälgivad võlusõrmuste abil, kuidas Erbelius oma mõtetesse süveneb ja iseendaga kahekõnet peab: hiiglaste sõrmus on meie druiidi mõistust kuidagi mõjutanud või avardunud ja ta avastab nüüd oma uut teadvust. Vahepeal sekkub mõttekõnesse Erbeliuse sau, mis on samuti kuju sees “lõksus” ja tahab sealt välja pääseda. Igatahes kuuleb Erbelius meid. Nii areneb tema, tema saua ja Milvi-Lynessa vahel välja kummaline poolmentaalne, poolverbaalne suhtlus.
Mitme tunni pärast proovib Erbelius esimest korda oma tavalist kiilaka pikk-kõrva kuju tagasi võtta, aga see ei lähe korda – ainult tema karvade värv muutub otsast hõbedaseks. See on väga ilus vaadata, aga kuju on ta sellegipoolest. Järgmise proovimisega sähvatab kuju silmist punane kiir ja lähim tiiger muutub kivukujuks! Graniit, kuldsete soonekestega. See on juba kuri trikk, sest nüüd on meil kambas kaks kuju, kullast karu ja graniidist tiiger, dramaatilises tagasihüppavas poosis. Ka tiiger mõtleb, aga tema mõtted on kurvad ja ehmunud. Ja rohi karu ümber on nagu kuumusest kolletanud. Hiiglaste rõnga jõud on suur ja ettearvamatu!
Lynessa proovib oma tiigrit peegli abil vabastada – ta “tõmbab” tiigri kuju peeglisse ja laseb ta sealt uuesti välja. Aga midagi ei muutu, kuju jääb kujuks, ainult peegel kliriseb kergelt.
Milvi ja Oskal lõikavad kuldse rõnga Erbeliuse küljest lahti. Selleks tuleb kuju natuke nüsida ja karu kuldsest käpast voolab välja tulipunast verd – aga rõngas tuleb ära! Milvi võtab selle kätte ja püüab samuti sõrmusesse “süveneda”, aga miskit ei juhtu: tema mõtteid see ei avarda. Ilmselt on Erbeliusel selle rõngaga teistsugune ja lähem suhe kui Milvil ja teistel.
Siis muutub Erbelius MAAOLENDIKS.
Vaatepilt on tõeliselt jälk. Karu asemel on meie ees vormitu känkar elavat kivi või mulda, mis hoiab ühes pseudopoodis Erbeliuse saua. Mõttetumat ja võikamat koletist on raske isegi ette kujutada! Siis vajub ta maa alla ja naaseb sealt pisikese looma luukerega, kellest saua abil saab orava skeleton. Haldjate inimestest kambajõmmid on neid nõiatrikke vaadates hirmust suremas.
Siis võtab Erbelius-maakoletis sõrmuse pseudopoodide vahele ja hakkab sellega ilmselt suhtlema. Lynessa ja Milvi hoiavad tema mõttetegevusel endiselt pilku peal ja arvavad, et tugev sõrmus on Erbeliuse – või vähemalt tema praeguse õnnetu kuju – osaliselt oma kontrolli alla saanud. Ja ülesanne, mis talle antakse, on:
Sõrmus tuleb peita pimedasse ruumi, et teda kaugelt vaadata ei saaks. Öö pimeduse varjus tuleb ta viia lõunasse, Giantdowns’i. Seal tuleb üles otsida hiidkotkad või öökullid ja nende kaudu sidet võtta. Tee peal peab Erbelius tegema võimalikult palju ebasurnuid ja looma neist sõrmuse kaitseks väesalga. “
Lisaks “sikutab” sõrmus Erbeliust suunas, kuhu tuleb minna.
Läheb mööda natuke aega, kui saabuvad kabjaplaginal kolm Neirdwyn’i koja haldjat: kaks druiidi ja üks sõjamees. Maakoletis vajub kiiresti maa alla.
Druiidid panevad aga lisaks haldjatele tähele Merbaud ja ajavad temaga veidike juttu; seepeale ilmub Erbelius uuesti lagedale – aga seekord ilma rõngata. Tuleb aga välja, et druiidid (kõige kuulsam neist on Tulesulg) on meie juurde tulnud just sõrmuse pärast: nad on väga mures, kuna koos meiega on siinkandist läbi liikunud telluuriline energialaine, mis on Lluabraight’i maagilist lõime korralikult rikkunud ja rebinud. Kui nad kuulevat, et meil on tõepoolest kaasas võru, mis seda põhjustada võis, siis nad rõõmustavad ja tahavad seda näha.
Aga sõrmuse kontrolli all olev Erbelius hakkab jonnima. Ta seletab, et sõrmuse tohib lagedale tuua ainult pimedas ja siis ka ainult võib-olla. Seepeale saabub koheselt öö; päike läheb looja, tähed tulevad välja, ilmuvad ööloomad jne. (Inimesed hoiavad kramplikult üksteisest kinni ja pobisevad midagi omakeskis. ) Ja kui Erbelius sellest hoolimata sõrmust välja ei too, siis “sukelduvad” druiidid ise samasuguste hiiglasuurte maaelementide kujul alla ja toovad selle ise ära.
Ma saan aru küll, et see on praegu ainult maagiline illusioon ja tegelikult on siin ainult haldjad, aga see vaatepilt on sellest hoolimata kirjeldamatult võigas!
Tulesulg teatab, et see on tõepoolest üks võimsamaid sõrmuseid üldse ja et selle tagasiviimine hauda, kust ta pärit on, oleks ilmselt kõige parem mõte. Ta ei usu, et selle kasutamine ilma omaniku teadmise ja nõusolekuta oleks hea mõte – tema ise seda igatahes ei teeks. Ja ta ei tahaks sõrmust endale kanda võtta – meie oleme selle Lluabraight’ist minema toimetamiseks head küllalt; me peame neile vaid ütlema, kustkaudu me tahame minna, et nad saaksid meile tee ette valmistada ja maagilise lõime häiritusi ära hoida.
Tulesulg ajab meiega veel juttu. Ta uurib Anatore haldjavarustust ja ütleb, et see on väga varase generatsiooni haldjaseppade töö; ta pakub, et see on pärit kas Five Peaks’ist, Grovnekevici metsa juurest või Lohemere saartelt. Ta kuuleb meie juttu Arkaneosest ja küsib, kas Arkaneosel oli tema sinine kaaslane alles; ja kui kuuleb, et ei, siis ütleb “see oli siis tõsi”. Ja veel annavad druiidid meile gaasiriidest loori, et sõrmus sellesse mässida, nii pidi tema mõju ümbritsevale väiksem olema.
Kuna Lynessa-Cordelia lubab haldjad otse telepordiga Giantdowns’i toimetada, siis ei ole meie liikumistee teadmine ega ettevalmistamine enam tähtis. Neirdwünnid lahkuvad ja Erbelius võtab tagasi oma tavalise pikakõrvalise kuju.
Lahkume meiegi. Haldjaid jääb siia meenutama Lynessa tiigri kivikuju koos seda valvavate Erbeliuse zombidega.
Kullast võru ei ole siis mitte lihtsalt “hiiglaste sõrmus”, vaid ühe konkreetse maahiiglase sõrmus, hirmus artifakt, mille sattumine praegusesse maailma ja minu lähedusse on vastik õnnetus. Ja selles kõiges on süüdi üks hull ja nõme ksaviil!
Läheme siis linna poole, aga tee muutub aina raskemaks ja raskemaks. Maailm tundub kuidagi nihkes olevat ja maastik on VALE, nagu oleks asjade raskus kuidagi teistmoodi ja teistpidi kui tavaliselt. Liikumine on isegi minul väga vaevaline.
Umbes poolel teel tuleb meile lendava lapiku looma seljas vastu haldjas Shyael Xaviel. Ka loomal on siin lendamisega raskusi. Shyael käratab meile peale ja käsib sõrmuse kohe loori alt välja võtta. Meid ja meie sõrmust oodatavat linnas pikisilmi, ja selles ootuses on ümbruskond artifakti maagiat arvestades “ära” keeratud ja ainult sõrmuse mõju neutraliseerib asjad taas korda.
Mis siis ikka – läheme Tulesule soovituse vastu ja vabastame sõrmuse tema gaasriidest katte alt. Kõik on õige, maailm hakkab end tõesti tasapisi taas otseks keerama. Shyael vaatab seda rahuolevalt ja lendab siis tormakalt linna tagasi.
Meie jalutame linna poole. Mida lähemale me läheme, seda sirgemaks ja otsemaks linna tornid ennast keeravad. Ja kui me linna väravasse jõuame, siis on maailm meie ümber juba täiesti tavaline.
Aga siis mässib Erbelius sõrmuse taas kinni. Linn, maailm ja meie keeravad ennast otsekoha paigalt ja tekib totaalne kaos. Ehmunult avab ta sõrmuse uuesti – ja kaos kordub taas.
Kahe kerge liigutusega oleme me Xavieli koja peakorteri täiesti katki teinud. Majad ja müürid on varemetes, igalt poolt tõuseb suitsu ja tossu, kostab kisa ja hädaldamist. Aeg-ajalt on näha sähvatust, mis saadab haldja hukkumist ja oma elemendiga ühinemist. Tihedalt maagiat täis linn on maahiiglase jõu läbi tõsiselt kannatada saanud.
Meile aga ratsutab lähemale päkapikk. Tema poni on väga ebaharilik, suurte teravate hammastega. Päkapiku-pliksil on patsi punutud habe ja vööl ähvardava välimusega kirves. Kui ta lähedale jõuab, siis näeme, et tal on lillade pupillidega silmad.
Päkkar kärab meiega: kaevandus (?? mis kaevandus, imestab Milvi) olla kokku kukkumas ja andku me see sõrmus kohe talle, et ta saaks selle kuhugi pimedasse sügavikku ära panna. Siis kirub päkats druiide, räägib sellest teemast veel Erbeliusega ja paneb tema nime endale musta märkmikku kirja.
Päkapikk ütleb end olevat Märton Kaksvarvas ja ta nõuab meil selgitust: poole kaevanduse kokkukukutamine ja kaevurite hukkuda laskmine on tõsine jama.
Erbelius selgitab, et meid käskis koos sõrmusega kiiresti linna ilmuda Shyael –
Järgmisel hetkel puhub päkapikk vilet ja kutsub kohale kolmemeetrise deemoni, ning käsutab ta “asja uurima”. Deemon saabub kiirelt tagasi, Shyael juukseipidi käes rippumas. Lisaks ilmuvad kusagilt kolm vibudega haldjat, ilmselt valmis päkapiku käsku täitma.
Ehmunud Milvi taipab vilet nähes, et meie ees seisab Violenta Xaviel, ksaviilide koja matroon, tuntud oma hoolimatu ja kiiresti puhkeva viha poolest!!
Päkapikk käsib Shyaelil asja selgitada, aga tal saab rippuva haldja halast ja valukisast kiiresti villand ja ta käsib haldjas tükkideks rebida. Nii ka juhtub! Deemon haarab Shyaelil jäsemeist ja tirib need otsast, siis kisub tal pea otsast ja lõpuks rebib küüntega tema keha tükkideks.
Haldjas on shokis. Midagi taolist pole varem nähtud! Üks haldjas tapab teise, samast kojast haldja lihtsalt niisama, oma otsuse peale, kohe ja kohapeal! On teada, et selliseid asju TEHAKSE – aga tõeliselt harva!
Järgmisena tahab päkapikk meie haldjate kallale asuda. Nad küll püüavad süüd eemale lükata – et kui siin juba teati, mida see sõrmus teha võib, pole meie süü, et seda neile ei öeldud, ja nii edasi -, aga päkapikku see ei morjenda, pigem ärritub ta aina rohkem ja rohkem. Vile peale ilmub teine deemon, kes riputab kaelapidi üles Erbeliuse. Ja kuna haldjad seletavad, et nende siiatulekus on üleüldse süüdi need inimesed siin, siis kutsub ta kohale veel kaks pisemat deemonit – need on humanoidsed ja tiibadega ja moonduvad otsekohe ingliteks. Deemonid tõstavad Anatore maast lahti (inimeste naised on juba ammu minestanud ja ei näe, mis toimub) ja hakkavad tema kallal kõikvõimalikke sugukõlvatuid tegusid tegema.
Päkapikku tabab demokraatiahoog ja ta tahab hääletada Erbeliuse kohese pooleksrebimise poolt või vastu. Hääletavad kõik, kaasa arvatud päkapiku poni ja Oskali greif, ja tulemus jääb esialgu viiki, kui –
Selgest taevast lööb välku, kogu taevast ja maad lõhestab äkki pragu ja sellest asub välja meie vana tuttav Valabryn, Alustra koja vanemhaldjas. Tal on seekord olemas ainult käed, pead ja jalgu tema eriskummalise rüü alt ei paista. Valabryn hoiab käes nartsu, mis on ilmselt mingisse imelikku värvitusse kangasse keeratud ese, ja trummeldab sellel sõrmedega.
Ja Valabryn on kohese puruksrebimise vastu.
Üldse arvab ta, et “oma koja liikmeid karistame me ise”. Ta suhtub päkapikku küll aupaklikult, aga on samas üsna enesekindel. Päkapikk ja Valabryn lepivad kokku, et Valabryn organiseerib ise ja omas kojas Erbeliuse neljaksrebimise, ja sellega on Erbeliuse küsimus hetkel päevakorrast maas. Lisaks nõutakse Valabrynilt kaevanduse ja linna kahjutasudeks 8 potti kulda, 12 potti hõbedat ja 1400 orja ning ta lubab seda oma teiste elderitega arutada.
Päkapikk käsutab Lynessa artifakti kandma ja seda siit kuhugi kaugele ära toimetama. Ta on endiselt kurjas tujus, sest kui Oskal midagi küsib, tabab teda päkapiku vihastest silmadest sähvatav välk (mingit nähtavat mõju sellel küll ei ole). Aga ta lubab, et meie inimesed saavad õpetust.
Erbelius lastakse lahti. Deemon-haldjad lõpetavad Anatore piitsutamise ja tema peale situmise ning lasevad ta kõrgelt õhust maha kukkuda. Anatore ise on muideks õnnest seitsmendas taevas – need inimesed on ikka palju perverssemad kui ma seni arvasin! Kõik deemonid kaovad ja päkapikk ratsutab oma hambulise poni seljas minema.
Valabryn käsutab Erbeliuse neljaksrebimise asjus VIIVITAMATULT oma kabinetti pealinnas. Siis võtab ta korraks kätte Erbeliuse saua – see istub talle nagu valatult! – ja soovitab sellel “mitte vigurdada”. Siis astub Valabryn oma lõhesse tagasi ja kaob, ka lõhe läheb peaaegu kinni.
Asjade seis on haldjate jaoks sünge: nad on segi pööranud Milvi koja peakorteri, saanud endale kaela portsu uusi ülesandeid, ja nende inimestest kaaslased on hirmust poolsurnud. Ja kõik selle neetud maahiiglase sõrmuse ja Arturius Xaviel’i lolluse pärast!
Õnneks võtab Oskal edasise juhtimise enese kätte. Mingi nipiga teeb ta endale peale niisuguse nõiduse, mis paneb kõiki haldjaid ja inimesi temasse uskuma ning teda kuulama. Tema juhatusel marsitakse maagiliste esemete poodi Anatorele kivistamisevastast salvi hankima.
Minek on vaevaline, sest linn on ikka alles täiesti segi ja osad tänavad suisa põlevad, ja kui pood lõpuks kätte leitakse, on see veel eriti sassis. Maagilised esemed on kontrolli alt väljunud ja põgenevad – lauad jooksevad ära, nõiaraamatud lendavad minema ja pisem maagiline kraam lahkub poest igal muul mõeödaval viisil. Aga poepidaja Fernando Xaviel on kohal ja ümbritsevast möllust hoolimata saab temaga äri ajada küll.
Esiteks vahetab Larissa Oskali soovitusel oma kaelavõru kahe portsjoni kivistamisvastase määrde vastu. Saab kaasa kasutamisõpetuse ja on õnnelik. Õnnelik on ka Fernando, kes teeb kaelakeele lisaks tavalistele identifitseerimis- ja päritolu-leidmise nõidustele kiiresti peale ka verehõbeda-kontrollimise loitsu ning paneb selle siis kiiresti kaela.
Teiseks vahetab Erbelius Acheronilt kaasa toodud päkapiku-kirve “metallide ja mineraalide leidmise pulga” vastu. Ja teeb sellega muuhulgas kindlaks, et Fernandol on parajasti seljas või kaelas ligi pool naela tighmaebril’i.
Kolmandaks näitavad haldjad Fernandole sõrmust ja küsivad selle koostise kohta. Fernando vastab pika loenguga Cerilia väärismetallidest. Sõrmus ise on tehtud osalt lohekullast ja osalt mithrilist.
Haldjad lepivad Fernandoga veel kokku selle, kuidas temaga kauge maa tagant ühendust võtta, kui peaks tekkima vajadus mingit olulist äri teha, ja lahkuvad siis poest ja linnast.
Plaan on minna linnast kaugemale ja siis sealt Giantdowns’i teleporteeruda. Kaugemale seepärast, et sõrmuse äkiline kadumine tekitaks siin ilmselt järjekordse kaose. Teleporteerumikseks tuleb paljudel meist ilmselt end Lynessa võlupeegli hooleks anda. Osa suuremaid asju ja Zerin, kes peeglisse minekuga mingi hinna eest nõus ei ole, jäetakse linna Lynessa-Cordelia sugulaste juurde ootama.
Lynessa peidab enamiku meist peeglisse. Üsna vastik kogemus on, ei soovita kellelegi, kui just tõsiselt vaja ei ole. Ainukesena suhtub peeglisse üleolevalt Merbau, kes sealt aeg-ajalt välja vaatab ja peegli endassehaaravast maagiast ilmselt üle käib.
Peeglist välja tulles oleme me juba kusagil hoopis-hoopis mujal.
On kaunis kuuvalge öö. Oleme mäe otsas. Meie ümber on püsti tõstetud kivilahmakatest ring. All lookleb jõeuss, kaugemal on mõned tulukesed, veel kaugemal paistab metsaserv. Ümberringi on kummalised koonusekujulised mäed, mis on maastikule paigutatud rahutukstegevalt korrapäraselt.
Haldjad tunnetavad, et siin toimuks maa all nagu mingi voogamine või liikumine: see oleks nagu maagiajõgi, millel on õhuke kate peal. See ei ole haldjamets – see ei ole ka tavaline maagia-allikas – see on midagi muud, midagi kaetut, ja samas midagi väga võimsat.
Peeglist on väljas kõik peale inimeste, Oskali greifi ja Lynessa tiigri. Need jäetakse – esialgu – sisse, et oleks kergem asjaoludest ülevaadet saada ja võib-olla ka vaikselt liikuma hakata.
Haldjad uurivad ümbrust. Milvi leiab, et kivid on kaetud ruunidega; sõna “Mitteryard” tähistab vist seda kohta siin. Erbelius teab, et kiviringidega on kuidagi seotud demooniline druiid Eric, ja Melangel arvab, et siinkohal oli Reyniri püha hiis. Midagi viitab aastale 63 “flight-from-the-shadow” ajaarvestuse järgi. See koht siin on iidne! Hiigelkive on 12 ja neil on ruunidena kirjas druiidide rituaalide kirjeldus kuude kaupa – see on nagu pisike druiidi käsiraamat. Erbelius kasutab veel oma uut kepikest ja teatab, et siin maa sees on palju soorauda ja hõbedat. Ja lisaks tundub talle, et keegi jälgib meid.
Erbeliuse sõrmus annab teada, et vaja on minna loodesse.
Hakatakse minema. “Pulbitsev” tunne jalge alt kaob kohe kiviringist välja astudes. Milvi hoolitseb selle eest, et kohalikele liiga lähedale ei satutaks – nii tulukestega külast kui mitmest kohast metsast on tunda, et siin elatakse. Ja ka kiviringi sees elast vist keegi, lisab ta, kui me sealt juba välja oleme saanud. . .
Haldjad leiavad jõel silla, aga selle teises otsas on valgustatud värav ja mingi ehitis, nii et sillast üle minemise asemel teeme me paarimiilise ringi. Erbelius muutub krokodilliks ning “ujutab” need üle jõe, kes ise muul moel seda teha ei oska.
Minnakse ettevaatlikult läbi metsatukkade ja lauskmaa. Korra langeb kambale pähe mingi haaravatest taimedest võrk, aga sellest raiutakse ennast kergesti vabaks. Siin-seal tunnetab Milvi mõistuslikku elu, aga me saame alati sellest ümbert ringi hiilitud.
Hommikuks ollakse mägedest üsna kaugel. Pool päeva puhkame, siis asutakse uuesti teele. Õhtuvalguses näeme ees uut, kõrgemat küngaste ahelikku. Õhus on näha lendamas wyvern’e ja korraks silmatakse ka perüütonit. Ja sõrmus kisub Erbeliust just nende küngaste vahele. Ja keegi vaatab meid jälle.
Järgmise päeva pealelõunaks jõuame nende küngaste jalamile. Seal on elanikke juba palju; Zephyros läheb piiluma ja näeb inimeste talusid. Aga saame neistki märkamatult mööda ja ööseks on sõrmus meid juhatanud suurima mäe jalamile.
Teeme mäele ringi peale ja saame teada järgmist:
– Mägi on maagilise energia allikas. – Mäe peal on kolmes kohas mõistuslikku elu. – Mäekülje sees, üsna pinnase lähedal, on mitmes kohas pronksi ja terast. – Ühes kohas tunnetab Erbelius lisaks terasele ka opaali. – Mäe otsas on kotkapesa. – Ühest koast leiame hiiglase jalajälgi.
Sõrmuse jaoks oleme me kohal: Erbelius ei tunne enam, et ta peaks kuhugi edasi minema.
Haldjad arutavad, mida edasi teha, kui mäelt kostub suurte jalgade müdinat ja alla jookseb nuiaga hiiglane. Ta paneb ühte pikk-kõrva tähele – jookseb lähemale – märkab siis teist – ja ründab kogu kampa.
Võitlus on VÄGEV ja võimsat maagiat täis. Oskal lüüakse minu nähes kolm korda maha, aga ta ei sure sellest mitte; selle asemel saab temast üleloomulik, ebamaine haldjasõdalane. Tema pea kohal lööb välku ja müristab, tema silmad kiirgavad sinist tuld, ta ise on poole suurem kui tavaliselt, tema liigutused on ühekorraga suurejooneliselt aeglased ja tabamatult kiired. Teine kangelane on Melangeli mõõk; sellest saab kaheharuline tulekeel, päikesena helendav tulikuum tera.
Hiiglane rassib pikalt. Ta mõmiseb, mõnitab haldjaid oma barbaarses keeles ja lubab nad kõik mättasse lüüa. Ühe lööbki – Milvi, kes muidu argpükslikult lahingust eemale hoiab, hakkab teda kaugelt mõnitama ning hiiglane viskab ta kiviga surnuks. Aga siis lööb Melangeli tuline tera tal pea otsast. Hiiglane kukub kõuekõminal ja roheliste sädemete kaared lõikavad õhku, lüües oimetuks ka Melangeli.
Milvi pole siiski mitte surnud, vaid lihtsalt raskelt haavatud ja teadvuseta. Haldjad ei suuda teda praegu ravida ja nii jääbki ta pärast lahingu lõppu lihtsalt mäeküljele vedelema. Teised sobravad samal ajal hiiglase saagikotis. Lahingumöll vaibub. Meie kohal on Oskali ja Melangeli imetegudest jäänud must pilv, mis aegamööda hajub. Õhus on tugevat kärsahaisu, osad puud hõõguvad veel kergelt. Sinine kiirgus Oskali silmist vaibub, Erbelius nuputab plaani hiiglase surnukehast zombi tegemiseks, Lynessa-Cordelia on Miisu peeglist välja lasknud ja rahustab teda. Siis. . .
. . kostab eemalt metalli kõlksumist.
Meile läheneb kamp inimesi. Neil on rihma otsas hunt. Ilmselt otsivad nad lahingu jälgi ja sele põhjustajaid.
Haldjad püüavad end alguses ära peita – küll lihtsalt rohukõrte varju pugedes, küll ümbruskonda süütuid udupilvekesi tekitades -, kuid siis läheb Lynessa neile vastu ja hakkab suhtlema. Kuna inimesed ei paista olevat otseselt vaenulikud ja kuna neil on haldjapärane riietus ja kuna haldjad on lahingust kurnatud ja kuna inimesed leiavad nad kogu peitusest hoolimata üles, siis tulevad lõpuks kõik meie omad põõsast välja.
Inimesed on rjurikud, ehkki osad neist räägivad ka haldjakeelt. Nende juhi nimi on Gunnar Gunnarsson, kokku on neid umbes kümmekond vibudega relvastatud skauti. Alguses arvavad nad, et me oleme kellegi Rowena spioonid, aga siis jäävad vist uskuma, et tegu on mingil muul ja segasel põhjusel siia sattunud Lluabraighti haldjatega, kes kohalikust võimuvõitlusest suuremat ei tea. Nad jagavad haldjatega seisukohta, et “kõik peab olema looduslik” või umbes nii, ja ei taha siinsetes mägedes mingit asjatut paugutamist. Nende suhtumine haldjatesse paraneb tunduvalt, kui nad hiiglase laipa näevad – see olla sama koll, kes paari nädala eest nende moonavoori röövis.
Kui siis Erbelius inimestele nende kadunud kulla tagasi annab, sulab Gunnar päris üles ja muutub rõõmsalt jutukaks. Ta annab haldjatele Milvi jaoks ravijooki ja räägib kõigest, mida talt küsitakse. Saame teada, et peale haldjate pole siin peaaegu mitte kunagi peaaegu mitte keegi käinud; et hiiglasi on siinkandis veel, kuid tänu nende äärmisele lollusele on neid päris kerge vältida; ja et umbes 10 kaugusel põhjas on White Witch’i kindlus ja 800-meheline väesalk. Rowena on valge nõia meeste kohalik pealik.
Ettevaatamatu Lynessa räägib inimestele sõrmuse loo ära, aga need ei tee selle peale teist nägugi. Midagi muud huvitavat nad meile ei räägi ja lõpuks lähevad nad ära. Neil on vist plaan oma laager siit kuhugi kaugemale evakueerida.
Ilmselt oleme me mitme inimeste suguharu vahelisel piiril ja nad on siin omavahel vaenujalal, sellest niisugune üksteise järel luuramine ja kõikide rändajate nuhiks pidamine.
Milvi on nüüd jalul ja ta aitab Erbeliusel hiiglase pead keha külge tagasi õmmelda. See töö võtab aega, aga lõpuks on see neil valmis ja Erbeliuse sau ajab sellele surmavaimu sisse (see on niisugune tilluke must uss, mis lipsab sauast välja ja laiba huulte vahelt sisse). Tulemuseks on neljameetrine zombi, vaklu täis ja üldse üpris loomutruu.
Lynessa käib vahepeal öökulli kujul mäge üle vaatamas. Mägi on mitmes mõttes huvitav. Esiteks leiab ta muidugi hiiglase lõkkeaseme. Teiseks on üsna kõrgel, peaagu tipus, ühe kõvera puu sees tõesti kotkapesa ja selle sees kotkas, kes Lynessale hoobilt mingi pimedakstegeva loitsu peale teeb. See läheb küll varsti üle. Kotkas ise lendab minema ja annab sellega Lynessale võimaluse oma pesa üle vaadata – selgub, et kotkapesa on täis maagilisi esemeid! Ja viimaseks leiab Lynessa mäe seest hiiglasliku augu, millest tuleb vastikut tossu ja raipehaisu; öökullid vastavad küsitlemisel, et sealt käib sisse-välja hiiglaslik mitmepealine lendsisalik – ilmselt kimäär.
Haldjad ronivad kotkapesa juurde kotkast tagasi ootama.
Hommikuks on ta kohal ja Erbeliuse druiidioskused lepitavad ta isegi haldjatega juttu ajama. Kotka jutt kinnitab haldjate seniseid arvamusi. Jah, ta valvab seda mäge. Ta annab sellest aru – kotkaste Printsile, kes on siit umbes ühe lennupäeva kaugusel. Teistel mägedel on veel kotkaid ja üldiselt on nii, et mida suurem mägi, seda suurem kotkas. Jah, hiljuti käis siin tõesti Arturiuse moodi mees, uuris kõik kohad läbi, kimääri augu lähedal käis ka.
Erbelius näitab kotkale sõrmust. Kotkas ei arva sest midagi, kibeleb ainult raporteerima minema. Lähebki; meie jääme ootama.
Poole tunni pärast saabub naabermäelt uus kotkas, kes on kas saadetud või tulnud meie mäe valvurit osaliselt asendama. Temagi on päris jutukas. Uue kotkas nimi on Taevasulg, eelmine oli Kuldsilm. Saame veel teada, et kui varem elasid siin wyvern’id, siis nüüd põhiliselt inimesed, hiiglased, kimäär Caballer; et öösiti käivad siin ringi vaimud ja et allikas elab mingi vee-elukas, kes võib “alla neelata ja ära süüa”.
Lynessa püüab kotkalt välja pinnida, mida too teab öökullide printsist või kuningast, aga saab teada vaid seda, et kusagil kaugel idas on tõesti öökullide kuningas, kelle nimi on PASTERNAX ja kes suhtub võluritesse sõbralikult. Haldjatel pole nüüd muud teha kui puhata ja lõbutseda, kuni sõnumiviija-kotkas tagasi jõuab.
Lynessa leiab ennelõuna paiku mäe teiselt küljelt umbes 30-mehelise ratsasalga ja kuulab nende juttu mõnd aega pealt. Need on ilmselt kindlusest pärit palgasõdurid, kes otsivad selle teise inimeste suguharu jälgi. Mingeid jälgi nad tõesti leiavad, aga mäele ei tule nad lähemale kui paar kilomeetrit ja nii ei kujuta nad meile ohtu.
Õhtul läheb Lynessa kotkapessa varem sealt leitud maagilisi esemeid vaatama. Selgub, et seal on kaks sõrmust – üks tugevalt, teine keskmiselt maagiline – ja üks kergelt maagiline kepp. Aga nad on kõik pesasse niimoodi sisse põimitud, et nende äravõtmine oleks tükk tööd ja pesa võiks seepeale alla kukkuda; haldjad suruvad oma võluasjade-ahnuse selleks korraks alla.
Teise asjana uurivad haldjad varem leitud opaali. Erbelius paneb oma uue zombi seda välja kaevama, aga kui too on maad natuke õõnestanud, hoiatab tema nekromantiline sau, et seal all ootab meid tugev ebasurnu, kelle kontrolli alla võtmisega võib tekkida probleeme. Haldjad arutavad ja otsustavad ka selle koha edasise uurimise jätta hilisemaks. Mõistlik, sest on juba hiline õhtu ja ebasurnutega tasub jõudu proovida pigem päeval päikesevalguse käes. Zombi ajab kaevatud augu uuesti kinni.
Milvi soovituse peale teeb Erbelius ka mäe ülemisele osale oma metalliotsijaga ringi peale. Leiab ühest kohast umbes 10 kg pronksi ja veidi kulda, ning päris mäe tipust rauda ja vaske. Aga kui pronks on viisakalt maa all, siis raud on . . puu sees!
Tõesti, Erbeliuse väitel on ühe suure pärnapuu sees umbes 50 kg metalli. See on nii imelik, et haldjad pühendavad puu uurimisele tüki aega. Metall on puu südames pooleteise meetri kõrgusel maapinnast ning selle kuju oleks nagu sammas koos selle peale pandud kettaga. Puu ise MÕTLEB – tõsi küll, väga igavaid-puiseid mõtteid ja mitte eriti intensiivselt. Aga puud on kujundatud, see on Erbeliusele näha, ja seda ei ole teinud haldja käsi. Orav, kelle Lynessa puuga seoses üle kuulab, oskab veel öelda, et puud “ei ole alati kodus” ja siis on selle asemel “miski muu asi”. Aga see on ka kõik, muud orav ei tea ja ka haldjad ise ei mõtle midagi välja.
Vahepeal on kotkapesa juurde ilmunud üks väga veider mees. Inimene kaabu ja nahkmantliga. Umbes 30-aastane. Teeb lõket ja küpsetab jänest. Haldjad hiilivad ükshaaval tema juurde ja istuvad lõkkeringi.
Külaline ütleb end olevat rebane nimega on Robi. Haldjad peavad seda alguses narruseks, aga hiljem hakkavad vist uskuma. Igatahes on tegu kummalise olendiga, olgu ta siis libarebane või miski muu. Meie ümber kogunevad ringi teised, tavalised rebased – alguses üks, siis kaks, kolm, kümme. Robi osutub muhedaks selliks. Tema pakub haldjatele oma jänest, Lynessa jälle toidab tema rebaseid oma lõppematu seakintsuga ja lõikab Robil endal juukseid.
Õhtu edenedes jõutakse kuidagi luuletuste vahetamiseni. Kuna ükski kirjeldus Giantdowns’i rebastest ei saa olla täpne ilma näideteta selle kandi rebasfolkloorist, siis toon ma siinkohal kolm ära Robi luuletust muutmata kujul.
Aastaid, aastaid, aastaid
asjad puhand rahus.
Kadunud ja maetud
maagia sinivahus.Druiidid leidsid võtte,
kuidas hoida aega.
Kaotsi läinud mõtte
unustasid taeva.
Ise tegite kõik ammu,
unustatud nüüd see tõik.
Meie kaela ajand
head ja halvad imed kõik.Asjad ootavad meid ammu,
palju kaevata ei tasu.
Tarkus ootab ja ei anna
kuld ja maagia siin kasu.
Luuletustega õhtu lõpebki. Haldjad kontrollivad veel igaks juhuks ja puhtast uudishimust, et Robil on kaasas pool naela verehõbedat, siis jäävad nii rebased kui haldjad magama.
Hommikul kingivad haldjad Robile millegipärast oma hõbekannu ja lähevad siis koos temaga allika juures pesema. Robi räägib sealse veevaimuga ja saab luba vett võtta.
Kõik oleks nagu hästi, aga siis teeb Lynessa lolli vea. Uudishimulik plika küsib rebaselt, mis tal see verehõbedast asi ikkagi kaasas on. Robi muutub seepeale kurvaks, vastab mokaotsast “võib-olla mõni teine kord”, läheb põõsa taha ja kaob ära. Kõik! Lynessa saab teiste käest hurjutada, aga see enam ei aita.
Lõunal saabuvad meie oodatud kotkad: mäevalvur Taevasulg ja koos temaga kahe meetri kõrgune hiigelkotkas.
Aga kui nad kohale jõuavad, läheb asi haldjate jaoks kiiresti jamaks.
Esimese asjana võtab uus kotkas haldjatelt tiivaliigutusega verevõimed.
Järgmisena hakkab ta rääkima sõrmuse varastamisest ja neile selle eest antavast karistusest. Karistus olevat sellevõrra väiksem, et haldjad varastatud eseme ise tagasi tõid, aga tulemata ta sellepärast ei jää. Haldjate hala sellest, et NEMAD pole midagi varastanud ja nemad tegid sõrmuse soove täites sellele ainult head, ei panda tähele. Kotka jaoks pole haldjal ja haldjal ilmselt vahet ning karistada tuleb neid, keda karistada saab, ehk siis Milvit ja teisi.
Kolmandaks tigetseb kotkas selle pärast, et haldjad “rebased mäele ja kotkapesa lähedale lasid”.
Haldjad on tigedad ja solvunud, aga sellest pole abi. Kotkas räägib ainult kõrghiiglaste keelt ja ta esineb ilmselgelt mitte enda, vaid kellegi teise nimel – kas see on sõrmuse omanik või veel keegi muu, seda me teada ei saa. Aga solvumine ei aita, kotkal ON praegu võim haldjate vere üle, ja tema meelt muuta ei ole ilmselt võimalik.
Haldjatele antakse valida kolme variandi vahel (see lahkus tulebki vist sellest, et sõrmuse tagasitoomine karistust “kergendab”), ja need on:
– verevõimetest lõplikult ilma jääda,
– sada aastat seda mäge ja hauda valvata,
– üks hästi valvatud asi ära tuua.
Haldjad on äratoomise-variandi poolt veel enne, kui kotkas sellest täpsemalt rääkida jõuab. Nende ind jääb poole väiksemaks, kui nad ülesandest täpsemalt kuulda saavad, sest see on niisugune:
Cerilias on hiljuti koorunud LOHE.
Teda hoitakse Anurias, Coeranyse riigis, kusagil maal.
Ta elab koos delfiinide ja inimpreestriga
(tule ja armastuse deemoni kummardaja).
Lohe on praegu viis või kümme aastat vana –
seega tuleks ta ära tuua KOHE,
enne kui ta vanemaks ja tugevamaks saab.
Ta tuleb tuua Giantdowns’i, Trondelagi maakonna
kõige lõunapoolsema maa jalamile,
elusalt ja nii tervena kui võimalik.
Ülesanne on päris hirmus. Lohed on isegi noorest peast hirmus tugevad, ja haldjad teavad seda hästi. Aga ikkagi on see nende jaoks parem variant kui mingite ebasurnutega valveposti jagada või lihtsalt järgmised tuhat aastat ilma vereta elu elada. Nii küsivad haldjad ülesande ja lohe kohta veel üht-teist – näiteks seda, kas lohe ise tahab, et ta Giantdowns’i toodaks, ja kas see on talle tegelikult hea – ja kotkas lubab Lynessale selle koha täpselt ära näidata, kuhu lohe tuua tuleb.
Siis annavad kõik verevande.
Kotkas hoiatab veel, et ülesandega tuleb aktiivselt tegeleda ja et “nad” kontrollivad seda aeg-ajalt. Siis võtab ta maahiiglase sõrmuse ja lendab sellega kotkapuu otsa. Lynessa-Cordelia lahkub koos pisema kotkaga Trondelaagi maakonda üle vaatama – et teaks, kuhu teleportida; teised jäävad mäe otsa teda ootama. Õhtupoolik möödub igavledes. Puudefänn Erbelius otsib parimat kohta uue võluripuu istutamiseks, Milvi ja Melangel “kaardistavad” mäe maagilise energia piirjooni. Erbelius leiab parima koha veevaimuga allika lähedal, ja Milvi / Melangel leiavad meie mäest naaberküngaste suunas välja voolavad maagilise energia “nired”. Erbelius püüab veevaimuga suhelda, aga see (või need – Milvi arvab, et neid on kaks) ajab haldjate suunas ainult vastikut tossu välja ja ei paista üldse sõbralik olevat. Siis ajab Erbelius veidi ebasurnuid taga ja teeb endale juurde mitu uut zombit.
Öösel läheb Melangel kuhugi luurele. Tagasi jõudes räägib ta naabermäe otsas olnud vastiku huumorimeelega karudest ja tülikatest lõks-põõsastest. Aga ta jõudis vist inimeste kindluseni välja, igatahes jutustab ta mahalõigatud puudest ja mäe otsas olevatest tornidest ja paljudest meestest ja hobustest. Mingeid olulisi “kangelastegusid” ta seal teinud ilmselt ei ole.
Kui öö jõuab kätte, algab mäe ümber kihama elu. Igasugust maagilist ja ebaloomulikku olendit on siin rohkem kui ma kusagil mujal Cerilias näinud olen, Rhosneibhali orjaturg ehk välja arvatud. Trollid, orogid, hiidämblikud ja -sipelgad, owlbearid ja muu taoline kraam hulgub ringi ja peremehetseb vabalt kogu mägedevahelisel tasanandikul.
Mina lendan Milvi palvel siin-seal ringi ja uurin elu, kuni satun ühe tõeliselt vastiku olendi otsa. See on hiidmadu, kes teeb minu pihta valguseloitsu ja võtab mul sellega peaaegu et tuule seest välja. Kui ma Milvi juurde tagasi põgenen, on madu mul kannul, aga enne haldjaid jääb ta seisma ja saadab enda asemel ette oma saadiku – üpris suure tulemefiti.
Vastik mefit laiab haldjatega, kuseb nende suunas tuld ja vehib mingi loosungiga. Tundub, et tema käskija peab neid mägesid oma “territooriumiks” ning nõuab haldjatelt, et need suure kotka alla laseksid. Tõepoolest, kotkas on lähemale lennanund ja jälgib olukorda meie peade kohal tiirutades. Aga haldjad lajatavad mefitile paar kõvemat spelli, keegi teeb rahet ja mefit ühes oma lõkkega kaob lihtsalt ära.
Siis räägib madu ise haldjatega. Ta ei näita ennast neile, puude vahelt on vaid kuulda tema susisevad haldjakeelt – naisterahva tämbriga, muideks. Ta lubab haldjaid silmad pidada, kuhu need ka ei läheks ja mida nad ka ei teeks, ning pakub neile alati kehtivat võimalust tema heaks tööle hakata. Pärast pikemat vastastikust ülbamist kaob see jube olend ära. Mina aga otsustan mõnda aega madalamat profiili hoida, see koletis oleks mulle äärepealt otsa peale teinud! Milvile väljendan ma seda kategoorilise keeldumisena igasugu skautimistegevusest. Hingekivi ei soostu ta mulle kahjuks siiski hankima, kitsipung!
Haldjad leiavad veel pesapuu alt suure hõbesõrmuse (kolm tolli läbimõõdus, azuriit-kiviga, tammelehtedega ornamendiga). Aga Erbelius, kes allika lähedale oma lemmikpuid istutab, pillab selle kogemata vette ja sinna see jääbki. Lynessa-Cordelia lendab koos pisema kotkaga vaatama kohta, kuhu haldjad peaksid selle lohe toimetama. Lõunaks on ta tagasi ja kirjeldab veidra kujuga mäekuru, mille ühest servast algab mäe sisse viiv käik.
Siis pikeerib seni mäe kohal tiirutanud hiidkotkas alla ja maandub, nii et mullakamakaid lendab. Ja muundub siis HALDJAKS. Ronib koleda ähkimise saatel kotkapessa ja toob sealt alla suure sõrmuse; kamandab siis haldjad enda järel mäe otsa. (Ta räägib kõrghiiglaste keelt, millest mina õnneks aru ei saa). Kogu seltskond läheb metallisisaldava pärnapuu juurde, kotkas-haldjas kamandab selle otsas elanud pisiloomad alla (seekord räägib ta haldjakeelt), ja teeb siis puu lahti.
Puu avaneb ja selle seest avaneb meile postament: hõbedane sammas, kuldse spiraaliga, ja selle peal on päikesekell. Kella servas on plaatinast rõngas, mille sees on õnarus. Tähesulg keerab rõngast ja päikesekell hakkab muutuma. Kõigepealt tekib selle keskele purskkaev, numbreid asendavad kalad. Siis saab purskkaevust dzhinn ja numbritest pilved; lõpuks kaardub kella keskele vana kuu ja numbreid asendavad tähtkujud – nagu taevas!
Sellega jääb Tähesulg rahule ja ta viib kõik põhjanõlvale, sinna, kus Erbelius varem pronksi leidis. Nüüd on seal AUK ning 10 meetri kõrgused uksed viivad mäekülje sisse. Uksi valvavad 9 meetrised kõrghiiglaste kujud – veidi pragunenud ja täkkeid täis, aga puhtad. Uksed on koledad, metallist, neil on kujutatud õunapuud (õunad on ehtsast kullast) ja selle peal istuvaid linde (varesed ja hakk ja kaaren) ja selle all kükitavaid loomi. Ja uste ees on vaip.
Tähesulg kõmistab kullast koputit ja vastab uksevalvuri küsimustele. Ta ütleb, et on kotkaste prints, kes toob tagasi siit ära viidud aarde; kujud lasevad ta sisse. Melangel ja Lynessa-Cordelia oskavad kõrghiiglaste keelt ning saavad kah sisse.
Lynessa kirjeldus mäe sisemusest:
Käik viis 15 x 15 meetri suurusesse saali, mille ees oli ruunikiri “Hiiglaste sõber või hiiglane, avalda austust kuningale”. Ruumis on viis kuju, kõik elusuuruses:
– kaks hiiglast, välistega sarnased, kuid detailsemad. Neil on ruunides tahutud nimed, amet (Olaf Olafssoni ihukaitsjad) ning ühel ka eluaastad ning lahingu nimi, milles ta langes.
– Lohe kuju. Paindes kael, tiivad alla lastud. Ja ruunides kiri “Kuninga jõudu austasid kõik ja keegi ei julgenud talle vastu hakata”.
– Mao kuju. Ruunides kiri: “Kuninga tarkus hoidis kurjuse eemale tema maadest”.
– Greifi kuju. Ja kiri: “Kuninga valvsus hoidis vaenlased alati eemal”.
Kõikjal on tolmu, ruumid on aastaid puutumata, kuid kaks jäljerada lähevad sisse ja välja: haldja ja hobuse omad.
Tähesulg seisatab korraks kõhklevalt lohe kuju ees, kuid asetab siis sõrmuse astmetele, mis siit edasi, mäe sügavusse viivad. (Eelmise haldja jäljerada läheb siit igatahes edasi). Ja ütleb siis: “Ja siia jäägu see igavesest ajast igavesti!”. Keerab kannal ringi ja marsib välja, meie päris-haldjad sabas.
Minnakse tagasi mäe otsa. Tähesulg keerab kellale ette veel ühe pildi – lahinguväli kõrghiiglasega keskel ja surevate sõdalastega ümberringi – ning sulgeb siis puu. Ütleb veel nokaotsast “olete vabad, süüdlased”, muutub kotkaks tõuseb lendu. Teeb veel mäe ümber ringi ja laseb mäele sellest laskuda mingil kerge uduvine moodi rõngal, ja kaob siis meie silmist.
Pisike kotkas tuleb tema asemele.
Ja ongi kõik. Jube artifakt on tagasi koju saanud, haldjariik on selles prii. Milvi ja teiste peal on vastik verevanne, aga see on juba nende enda asi.