Reisime läbi rahuliku Haldjamaa tagasi Rhosneibhali
Lluabraightis tervitab meid tuttava rajavalvuri surnukeha. Laip lebab teel, nuga pidemeni seljas. Nuga on inimeste tehtud ja Erbeliuse teatel Othari haisude nimelise kurja mürgiga koos. Teine tuttav rajavalvur leiab laiba lähedalt hobugreifi jäljed. . .
Tol ööl võtavad haldjad esimest korda reisi jooksul korralikult keppi teha. Vist rangeri mälestuseks. Leila veab Oskali põõsasse. Tango tikub Lynessale ligi, aga see pipardab. Mina käin ja imetlen haldjate armastuskunsti. Milvi muidugi magab. See tema needus võib hakata suguelu tõsiselt segama. Missugune mees tahaks naist, kes voodis hullamise asemel meelemärkuseta lebab? Nekrofiilidest morbrünnidele võib see ehk midagi pakkuda. . .
Öösel käib laagris keegi, vist piksi. Enne kui Zephyros ta laagriäärse järve peale puhuda jõuab, laseb piksi Erbeliusele tillukese amneesia-noole kaela sisse. Mürk ei mõju, kuid jama on ennekuulmatu – sellist asja piksid tavaliselt EI TEE! Paranoiline Erbelius kahtlustab muidugi, et tahetakse tema käest Nelgiõie maali ära varastada.
Järgmisel hommikupoolikul jõuame välule, kus oli Rroele kivi ja Maagiliste Konstruktsioonide Modifitseerimise Laboratooriumi sissekäik. Kõik paistab nagu minnes. Auk on alles. Teen Milvile suure teene ja lähen tema eest vastiku maa sisse koopaid üle vaatama – sealgi pole midagi muutunud. Aga Lynessa tiigrid tunnevad lagendikul hõbeda lõhna. Ja siis on Milvi see, kes paneb tähele lagendikku ümbritsevat hõbeniiti. Nõidus?
Oskal ratsutab ja Melangel tormab sellest läbi enne kui keegi neid keelata jõuab. Oskal kukub nagu niidetult, Melangel vangub, kuid jääb püsti.
Haldjad on kimbatuses. Nad uurivad niiti, vaatavad kukkunud Oskalit ja pusivad mõtelda nii, et kõrvade vahelt lööb sädemeid. Nõidusetundjad arvavad, et hõbedane niit märgib lagendikku ümbritsevat kanget loitsu, mis kõik väljujad meelemärkuseta pikali paneb. Vaieldakse, kas see käib ainult haldjate pihta või ei – vist ainult haldjate – ja kui pikaks ajaks see mõjub – vist pikaks – ja kas sellest saaks kuidagi üle lennata või alt läbi pugeda – vist ei saa – ja kas see on mõeldud lagendikule sattunute kiusamiseks või august välja ronivate koledate maakollide kinnipidamiseks – vist ikka seda esimest. Melangel on väljas ja irvitab teiste üle, soovitades neil lihtsalt välja tulla. Keegi proovida muidugi ei julge. Tango ja Leila on samamoodi hädas nagu teised.
Milvi vist kahtlustab, et loitsu võti peitub all urgudes. Ma teen neile ringi peale ja Milvi tuleb ise ka alla, aga kõik on nagu varem. Ainult sissepääsust edasi viiv uks on kinni pandud.
Milvi avastab välu lähedalt DRÜAADI. Punajuukseline pikakoivaline naisolend. Milvi kaifib tema kostüümi (kaks tammetõru ja tammeleht). Drüaadil on puupärane nimi, umbes nagu “Tdtroodth”, ja palju puist huumorimeelt. Ta laulab haldjatele “kes aias, kes aias. . ” ja ei võta nende muret eriti tõsiselt. Tundub. et ta teab, kes selle lõksu siia seadis, aga ei taha seda ütelda. Ühel hetkel saab tal pikk-kõrvadest villand ja ta kaob lihtsalt ära.
Haldjad pingutavad veel nii ja naa. Nad karjuvad Rroelet. Sikutavad Oskali välule tagasi ja uurivad teda (diagnoos – vere kristalliseerumine BloodWard nimelise nõiduse läbi). Püüavad oma haldja-maagia abil Oskalit teadvusele tuua ja nõidust minema kihutada.
Kui nad on tundide kaupa tobetsenud, tuleb neil lõpuks aru pähe. Nad võtavad minust eeskuju ja lendavad rahulikult üle niidi. Esimene “julge” on Erbelius, kes laenab Milvi peleriini ja kõrge ringiga metsa lendab; teised tulevad ükshaaval järgi.
Lugeja! Ära imesta! Haldjad EI OLE üldiselt lollid. Aga maa-fetishismist ja maa-rutiinist vabanemine vajab õiget mõtlemist. Ja kahejalgsetel, kes kogu aeg mööda pori ronivad, EI OLE seda mõtlemist. Neid on sünnist saadik kasvatatud valesti – piiratult, ühetasandiliselt, maa ja puu küljes kinni.
Igatahes saame lagendikult tulema, meelemärkuseta Oskal hobuse seljal ripakil, ja kuni liigume kuni õhtuni Haldjamaa pealinna poole.
Ööpuhkust meile ei anta: metsast kostab hele sarvehüüd. Lynessa-plika arvates võitlevad haldjad läheduses mingi suure “kulenditega” olendiga. Tekib ärevus. Melangel ajab ka vastupunniva Milvi maast lahti. Lühida arupidamise järel saab uudishimu haldjatest võitu, poolmagav Milvi ja koomas Oskal võetakse kaasa ning minnakse asja uurima.
Poole miili pärast kostab tõesti võitluse hääli. Ja metsast tormab välja hüsteerias haldja-naine. Valges riides, mingi pamp kaenlas. Meid nähes pöördub ta kisades meie poole, siis karjatab, lööb Milvile mingi “sihiseva pimedusega” vastu nägemist ja minestab.
Segane! Meie Milvi ja Leilaga jääme naist vaatama, ülejäänud (peale Oskali) lähevad võitluse suunas. Naisel on kaasas tuhkur, ja ka pambust pistab mingi looma käpp. Milvi toob daami teadvusele, aga see on loll tegu, sest hüsteeria jätkub; naine läheb Milvile kättpidi kallale ja sõimab teda nõiaks (või umbes nii). Siis läheb nende kahe ümber pimedaks – vist Leila temp. Milvi lööb silmist tuld, nagu tal äkkpimedusse sattudes kombeks on, ja lendab eemale – jalga lasta ta täitsa oskab. Hüsteerias võõras vahetab Leilaga paar sisisevat repliiki ja jookseb siis koos oma tuhkuga minema.
Taamal on haldjad taplemas puukõrguse ja pikalipandud puu laiuse MONSTRUMIGA. Koletisel on puusuurused käpad ja ta helendab lillakalt. Võigas! Haldjatest on platsis hulk puiseid metsavalvureid ja üks soomusrüüs Tuarhil’i rüütel. Teine, Lluandraght’i rüütel on lagendiku ääres pikali ja kas surnud või suremas, laskmata ennast segada halavast ja rüütlit igalt poolt käperdavast Lynessast ja samas sagivast Erbeliusest.
Viimase noole laseb meie sõber Melangel! Koletis sureb ja kukub. Enne kui midagi selgemaks saab, panevad metsavalvurid pröökama “perüütonid! perüütonid!” ja kõik jooksevad puude alla, nagu oleks see mingi mäng. Lynessa hiivab Lluandragh’i endaga kaasa. Ainult tuarhiil võtab keset lagendikku valveseisangu ja manab endasse suraka äikest (väga ebaharilik, isegi Tuarhili koja jaoks, arvab Milvi). Ja siis tulevadki kaks perüütonit.
Perüüton, kes ei peaks teama, on nagu väga suur põdra peaga kotkas, kes karjub nagu aeglaselt tapetav inimene. Vastik ja haldjate jaoks ohtlik. Tuarhiil jäi perüütonite rünnakut vastu võtma, samal ajal lasid ülejäänud nende pihta nooli ja minu kaaslased pommitasid tulekeeltega. Leila toob maa seest välja põrgukolli, kes on veel oluliselt jubedam kui kotkad ise, ja ässitab selle perüütonitele kallale. Kaos! Tagasi tuleb hüsteerias tuhkrunaine, kes on nüüd rahulikum, kuid mitte mõistlikum: ta teeb Leila pimedaks ja neab teda kurjade sõnadega. Siis jookseb ise minema – ma veel jälitan natuke maad tema tuhkrut. Erbelius ravib Leila silmad joonelt terveks, aga vahepeal on lagendiku meie serv mässitud Leila mantlist kiirgavasse pimedusse. Metsavalvurid toovad rohkesti kuuldavale üldanatoomilisi termineid, mida haldjad kasutavad ootamatute olukordade, ebameeldivate nähtuste ja keeruliste probleemide iseloomustamiseks. Milvi itsitab pihku – tema ei näe ju niikuinii.
Aga üks perüüton tapetakse maha ja teine põgeneb, kui näeb Melangel’i ja Erbeliust lahingusse tormamas. Ja siis on kõik rahulik.
Lynessa on vahepeal lluandrahti ära armuda jõudnud; ta lohistab mehe põõsast välja, maias nägu peas. Erbelius tõstab rüütli teadvusele ja Lynessa püüab teda kohemaid tagasi põõsasse saada, aga edutult. Õnneks on pime ja Milvil jääb enamik toimuvast märkamata.
Rüütlid on DONAL TUARHIL ja MOON LLUANDRAGHT. Naine, kes niimoodi Leila peale kauna kannab, on CULLYN LLUANNAL. Naine olevat närvis seepärast, et monstrumi hammustuse peale olevat kõik tema “võimed” kaduma läinud. Milvi lohutab neid ja näitab, kuhusuunas tuhkur ja ilmselt siis ka Cullyn jooksid. Rüütlid rahunevad. Meie juurde tulevad ka metsavalvurid – nüüd saab aru, et nad on samuti Lluandraght’i kojast, ühel neist on veel eriti vinge vemblataoline nöörita vibu.
Aetakse veel juttu, aga rüütlid on kärsitud. Nad olevat seiklejad, kes siit ainult läbi minemas, üldiselt on neil asja vanadele lahinguväljadele. Milvi uurib välja, et sellid otsivad samasugust sammalt nagu temal vaja on, ning juhatab neid lahkelt Pähklimajast saadud nõu järgi. Seiklejad tänavad, aga on näha, et nad kibelevad kuhugi ära. Nojah, veider, aga mis sest – ja nii minnaksegi lahku.
Lahingust erutatud Milvi & co. ei lähe enam puhkama, vaid reisivad öö läbi ja on järgmiseks hommikuks Haljamaa pealinna Rhosneibhali puude vahel.