Päev pealinnas algab pauguga. Haldjad annavad Nelgiõie ülitähtsa teate valele tüübile.
Lluannali torn on Rhosneibhal’i diplomaatiline keskus. Seal on alati palju sagimist ja silm lausa puhkab selle ekstraplanaarse mitmekesisuse peal. Minu haldjate tänane soov on siin aga kohata kedagi Lluannalist ja anda talle üle kiri, mille võõraisse käsisse sattumise eest Nelgiõis neid hoiatanud oli.
Erbelius lükkab oma terava haldjakeele sügavale vastuvõtuneiu teravasse haldjakõrva ja tellib meile kellegi luureohvitseri vastu. Aga eksib siis ja annab kirja mingile suvalisele vastujuhtunud tüübile. Pikk-kõrv on pikk-kõrv ja vahet teha pole kerge, aga see on tõega liiast!
Sellega olekski lugu piirdunud, kuid tänu retseptsioonineiule saab arukas Milvi veast aru. Aga – kiri on läinud ja selle saaja ka. Mäletatakse vaid tema juustes läikinud valget kuldse äärega hobugreifi sulge. . . ja seda, et ta sarnanes nagu kaks tilka vett tõelise Lluannali ohvitseriga, kes veerand tunni pärast ja uue kutsumise peale kohale ilmub. JAMA!
Aga rõõmsad haldjad leiavad jamadele rõõmsaid lahendusi. Nad veenavad kõigepealt iseennast kärmelt selles, et süüdi on Lluannali maja ise ja et nemad on teinud kõik, mis suutsid. Kuna haldjad on lisaks ka viisakad, siis aktsepteerivad selle seisukohta ka lluannalid ise – meie jaoks on probleem lahendatud.
Saabunud lluannalid on Caati, . . . , ratsarõivais ja h! Lluannali chainmailis naine, ja Nnual, tuntud taelinrie, kahe mõõga ja luuderohu-tätoveeringuga juusteta haldjamees. Me kirjeldame neile kirja – Lynessa joonistab õhku varjukuju – ja selle materjali – Erbelius oma puuteadmisega oskab sellest hea ülevaate anda – ja selle kirjutamise asjaolusid – et libahundid ja muu. Aga lluannalid kostavad selle peale vaid, et Ereamelil olevatki olnud komme saata maagilisi salateateid. Ja et kadunud kiri tuleb kätte saada.
Erbelius jutustab veel teda tabanud pixie’te noolest ja näitab seda Caatile. Caati tunnistab noole lluannali-sõbraliku pixieküla omaks ja palub meil sellest vait olla. Vastutasuks võtavad nad Oskalilt nõiduse ja aitavad ta jalule.
Meile tehakse pakkumine aidata Lluannali koda kadunud kirja kättesaamisel. Ja palutakse jätta Caatile järgmiseks hommikuks siiasamasse torni kas kirjalikult või suuliselt sõna meie otsuse kohta: kas jah või ei. Lubame mõtelda ja lahkume ÄMBLIKU MAJA suunas.
Läheme tuntud teed mööda Valabryn’i residentsi. Saame drüaadilt pääsusõna, marsime deeva ja kornugoni vahelt sisse ja kohtame esmalt succubust – mehed kasvavad hoobilt vaksa võrra pikemaks – ja siis Valabryn’i ennast.
Valabryn on meie äraolekul muutunud korporeaalseks ja näeb nüüd välja nagu noor kaunis haldjadaam. Jalad, käed – kõik nagu peab. Ise seletab, et see on tema pikaajalise töö vili. Ei noh, palju õnne! Mittekorporeaalsus on üks suur tüütus.
Valabryn on üldse heas tujus. Lobiseb Leilaga, lobiseb meiega. Kuulab ära meie loo käigust inimeste maale ja uurib ise, mis kellelegi kõige rohkem meeldis või kõige paremini meelde jäi. Torkab Oskali rinda roosa astri – see on Lluandraghti majal pagunite eest. Teeb kiitvaid kommentaare Milvit tabanud needuse kohta (olevat kangesti väärikas) ja lubab talle sellest lahtisaamiseks loitsukirja hankida. Arvab, et sitasitikaga amulett kaitseb kandjat demooniliste jõudude mingi väljendusvormi eest. Tundub, et ta on minu haldjatega väga rahul.
Pikemalt räägitakse avastatud koobastest ja Nelgiõie saadetud ja kaotsi läinud kirjast. Kuigi Valabryn teeb näo, et koopad ja seda ümbritsev teda eriti nagu ei huvitagi ja jätab mulje, et kui haldjad seda uurima minema peakski, siis oleks tema igasugune osalus selles mõeldud meie abistamisena, mitte mingi tema enese huvides oleva eesmärgi saavutamisena, soovitab ta siiski järgmise tööna käsile võtta koobastesse jäänud lahtiste niidiotste kokkutõmbamise. Välu ümber olnud kaitsenõiduse kohta ei arva ta suuremat midagi, ka arvatav side kuldäärsete sulgedega greifi omaniku ja koobaste vahel jätab ta väliselt ükskõikseks; ta pakub vaid, et sule omanikku (ilmselt mõtleb Valabryn selle all greifi, mitte selle ratsanikku) võime me varsti kohata.
Nelgiõie kirja lugu pakub talle huvi küll, kuid ainult Lluannali koja diskrediteerimise vaatepunktist. Ta kasutab lluannalide kirjeldamiseks mitmeid haldjaelderile sobimatuid sõnu ja on meie tekitatud olukorraga kangesti rahul. Mis puutub meie Caatile antavasse vastusesse – kas aidata h! Lluannalil see fiasko likvideerida või ei -, siis arvab ta, et pigem ei. Praegune situatsioon on Morbrynni jaoks niigi soodne, meie äraütlemine ei muudaks seda ja oleks seega meie enda jaoks kindlasti hea vastus. Positiivne vastus võiks asjade seisu muuta nii ühes kui teises suunas sõltuvalt sellest, kas me tuleme pakutava ülesandega toime või mitte, ja võiks tuua meie kodadele nii uhkust kui häbi. Aga muidugi jätab ta tegeliku otsustamise meie enda hooleks.
Valabryn pakub meile veel ülesandeid puhuks, kui kumbki kahest ei sobi. On vaja tema õele teispoolsusesse üks kalliskivi viia. Keeldume sellest viisakalt, jättes pakkumise lahti – et äkki millalgi hiljem. . . ?
Visiit kestab kaua, Valabrynil kuulab noorte arutlusi ja ei pahanda, et need tema väärtuslikku elderi aega kulutavad, aga lõpuks saabub aeg lahkuda. Milvi saab succubuse käest kätte oma võluväelise needusevastase kirja. Jätame hüvasti ja lahkume Ämbliku Majast.
Milvi ja Lynessa tahavad minna oma kotta, aga ei saa läbipääsukontrollist läbi – kummaline, me pole juu nii pikalt pealinnast eemal olnud, et pixie’de mõistatused ununenud oleksid. Aga h! Xaviel’i me sellel päeval sisse ei saa.
Siis raporteerib Oskal, kes on nüüdseks asjadega kurssi viidud, oma tegevusest oma kojale. Meie käime kaasas nagu grupp sõjasulaseid. Paljude jaoks on see esimene kord Lluandraght’i pealinna koda-kindlust külastada, vallikraavid ja kaitsepuud ajavad haldjate silmad imestusest punni. Oskal kannab ette ning näitab saadud astrit (neid kannavad siin kõik) ning talle tehakse väga mittemilitaarses vormis ettepanek ühineda ühe Giantdowns’i suunduva karistussalgaga. Orogite piiriäärne kindlus vajab mahapõletamist ja kuueliikmeline haldjasalk olevat sinna kas põhijõudude tugevdamiseks või pettemanöövrite tegijaks just vajalik. Oskal ajab sõrad vastu ja arvab, et see ei sobi või kui sobib, siis hiljem. Haldjalik distsipliin, pole midagi öelda! Kes korra tuule tiibadesse saab, see omapead lendama hakkab!
Kohused kodade ees mingil viisil täidetud, läheme Lynessa poole pikast reisist jalgu puhkama (haldjad ju läbivad isegi pikki vahemaid kõndides) ja lõõgastuma. Milvi teeb endale hõõgveini, kirjutab loitsukirju ja on esimest korda üle pika aja oma olemisega üsna rahul.
Kuna Milvi ja Lynessa ei saa enda kotta sisse ja neil ei ole seetõttu mingeid segavaid instruktsioone Valabrynilt soovituste mittesaamise kohta, siis saavad haldjad suhteliselt kergesti kokkuleppele: järgmise tegevusena minnaksegi uurima härjapõlvlase näidatud maa-aluseid koopaid. Kuna see tähendab äraütlemist Caati Lluannalile, siis tuleb talle kirjutada pidulik kiri, millest ma haldjate stiili iseloomustamiseks siinkohal lõigukese ära toon:
Jagame teie muret hiljuti aset leidnud kahetsusväärse intsidendi pärast. Kahetsusega peame tunnistama, et pakilised asjatoimetused takistavad meid teid praegu aitamast sel määral, nagu tunneksime, et oleks vajalik. Kuid siiski loodame peatselt kohtuda konstruktiivse koostöö raames.
Erbelius viib kirja ära ja sellega, ehk, on Nelgiõie ja tema hundikarja episood meie jaoks läbi.
Järgmine päev algab aruandega Valabrynile – jah, me saatsime troonikoja pikalt! Seejärel lähevad Milvi ja Lynessa h! Xaviel’i esinduse ette õnne proovima. Ja ennäe imet, pärast pikka punnimist mõtleb Lynessa pikside mõistatusele õige vastuse välja! Ja kogu kompanii saab sisse. Meie eesmärk siin on anda Xaviel’i elderitele koobastiku kohta infot ning saada nende raamatukogust infot vastu. ‘
Iga haldjakoja maja Rhosneibhal’is on omaette kummaline. Xavieli koja koda kummastab esiti oma veidra perspektiivikasutusega, mis nagu oleks loodud vaatajat lollitama. Seejärel satub külastaja valestiavanevate uste, ühesuunaliste käikude, muutuvate tubade ja valetpidi treppide labürinti. Aga Milvi ja Lynessa orienteeruvad sellest hästi ning nad juhatavad seltskonna otsejoones Sale Xaviel’i kambrikesse.
Sale on vana, habetunud mees, maani ulatuvate hõbedaste juustega. Oma helesinises mantlis mõjub ta Xaviel’i elderi kohta kahtlaselt tavaliselt. Ta kuulab haldjate jutud ära, aga ei reageeri neile pea mitte mingil kombel. Jah, raamatuid lugeda võib, ja Sale teeb ühest pulgast mao, mis meid kõiki raamatukokku juhatab.
Paar järgmist nädalat veedavad pikk-kõrvad Xaviel’ide pöörases raamatukogus. Nad tuhlavad raamatutes ja rullides, paberites ja pärgamentides, krabistavad puulehti ja tassivad savitahvleid. Nad loevad üksteisele rõvedaid luuletusi, lootes neist leida iva kadunud aegade kohta, ja veerivad filosoofilisi tekste, keeleots suust väljas ja higimull otsa ees. Tolm nuriseb, kui teda sunnitakse taanduma sajandeid puutumata seisnud lehtedelt, kuid annab haldjate uurivale meelele teed.
Nende pingutusi saadab edu; kirjatähed toovad tõesti värsket õhku maa-aluse koopa saladuste kohta. Kas sellest puhangust ka abi on, eks seda veel näeb. . . Aga nad leiavad tõesti lugusid nii torni – sest koopad ei ole tegelikult midagi muud kui torni-alune kelder – kui selle asunike kohta.
Milvil hakkab iga ööga halvem. Ta magab, aga halvasti. Näeb unes luupainajalikke õudukaid sellest, kuidas tema on inimene, keda haldjad seitsmel erineval moel koledasti surmavad ja piinavad. Tema nahk muutub kahvatuks ja kipub kõrvade tippudest ära närbuma, ta silmade all on sinised kotid – ta näeb välja nagu hale inimeseimitatsioon pärast mitmepäevast karnevali.
Lõpuks ei kannata ta enam välja ja asub teele koopa poole, lootuses sealt mingit leevendust saada. Sale lubab talle Valabryn’i loitsu jaoks vajalikku sammalt kasvatada, kui Milvi selleks vastavaid konte leiab, ja koobaste ees oli ju päkapiku luukere. .
Aga oh häda. . . Lagendikule jõudes pole seal mingit koopasuud. On kivi. Selline, nagu Rroele seda kirjeldas. Samblane. Mõnus. Lesima meelitav. Mul ei ole kivide vastu mingit erilist sümpaatiat, aga see siin meeldib mullegi.
Milvile asjade selline käik muidugi ei meeldi, aga mis teha! Käib teine natuke ümber kivi, siis lendame tagasi pealinna. Muide, lagendiku ümber olnud needus või nõidus on kadunud. Tee peal võtame kaasa meile järele sõitnud Oskali. . . Halvad uudised!