Linnas kulus veel mitu nädalat, enne kui haldjanirud shokist toibusid, ennast kätte võtsid ja kivi uuesti vaatama läksid. Vahepeal jõuavad linnas levida kõlakad, nagu ründaksid Lluabraighti idast, Urga-Zai suunast vastikud goblinid. Aga me ei tee neist välja ja naaseme tuttavale välule. Isegi Tango tuleb kaasa.
Kivi on alles. Auku ei mingit. Minu jaoks on see mõningane kergendus, sest see annab lootust, et ei pea jälle sinna maa alla ronima. Aga haldjad on endale pähe võtnud, et tuleb ikka uuesti koobastesse ronida. ‘
Probleemile lähenetakse haldjapäraselt. Esiteks püüavad nad kivi halina ja hädaldamisega üles sulatada, aga see ei lähe korda. Siis võetakse appi vägivald. Erbelius kratsib kivil ühe lapi samblast puhtaks ja Oskal äsab sinna kirkaga. Aga kivi vastab samaga! Purskab tolmu, ajab paar haldjat seest kärssama, lõhub kirka ära ja ajab kõik ümbertringi härma.
Üllatus see muidugi ei olnud. Erbelius tabas ju kohe ära, et kivil kasvav sammal ei ole tavaline. Ja kivi pind sambla all oli kaetud nagu ruudulise võrguga. Aga las noored pikk-kõrvad õpivad oma vigadest. . .
Selle tulevärgi peale saabub Rroele. Kuri. Silmad pilluvad välke! Käratab haldjatele peale ja käsib neil kivi keskööks ära parandada. Või muidu! – ja läheb ära. Taimetark Erbelius siis parandab. Mätsib lahtised kohad sammalt täis ja loeb sinna sõnu peale, et see uuesti terve paistaks ja hästi kasvaks.
Vahepeal leitakse kätte drüaad Tdtroodth. Tal on lehtrüü seljas, oda käes ja kuri pilk silmis. Tdtroodth ei vaevu haldjatega eriti suhtlema, eriti kõrk on ta Milvi suhtes, aga Milvi alandliku vabandamise peale annab Tdtroodth talle kobrulehe ja käsib selle hommikuks kastepiisku täis korjata, et siis ta võib-olla räägib meiega (s. t. haldjatega).
Milvi usub, et sama sammal, mis kivil, kasvab 2 km eemal ühe h! Anglor’i võluritorni varemetel. Läheme vaatama. Torn on mustast kristallist 15 m läbimõõduga ümar ehitis, mille ühes lohus kivi peal on tõesti sama sammal. Torni ümber on sinised maagianiidid, vist kaitseloits.
Kesköösel naaseb Rroele. Ta uurib kivi, laseb Erbeliusel viimasegi muljutud samblaääre korda teha, ja on siis vist enam-vähem rahul. Rroele ei ole täna eriti jutukas ja haldjate seltskond ei meeldi talle vist eriti. Igatahes ei räägi ta välja, kes talle selle kivi-kadumise-vingerpussi mängis.
Milvi ja Melangel jäävad Rroelega tema kivile tähti vaatama, teised lähevad miskipärast salamahti Rroele eluaset piiluma. Tulevad sama targalt tagasi (olid ühe lukus uksega pärnapuu leidnud ja selle aknast sisse piilunud).
Hommikul viibki Milvi Tdtroodthile kobrulehetäie kastepiisku. Tdtroodth laseb ennast pikalt oodata, aga lõpuks ta siiski tuleb ja joob lehetäie ühe sõõmuga ära. Seepeale on ta juba nõus suhtlema; tõsi küll, mitte Milviga. Ja ega teistelgi haldjatel temaga kerge põli ei ole – drüaadid on ühed pirtsakad tegelased.
Kivist räägib ta niipalju, et tagasi tuli see siia lokaalse tormiga. Kivi äraviimisest või äraminekust on ta kellelegi lubanud mitte rääkida. Saladust on küll raske hoida, aga vist siiski peab! Drüaad on igavesti ülbe ja tema jutus esineb refräänina soov, et haldjat siit välult nüüd ja igaveseks jalga laseksid, sest see on tema kodu ja talle ei meeldi, kui siin songerdamas ja loitsimas käiakse. Aga samas tundub, et ta nagu ikkagi tahaks haldjatega rääkida.
Milvi on Tdtroodthi jaoks persona non grata veel rohkem kui teised haldjad, nii et ta laseb teistel drüaadi veenda ja läheb ise lagendiku keskele kivi juurde. On näha, kuidas Erbelius ja Lynessa-Cordelia drüaadile pikalt mett moka peale määrivad. Drüaad aga ei leebu, Lynessa vahepeal isegi nutab, ja ajab haldjad lõpuks ikkagi lagendikult minema. Vähemalt oli ta sedavõrd lahke, et ütles haldjatele, et ka Anglori tornist (sellest, mida Milvi vaatamas käis) pääseb kivi-alustesse koobastesse. Oskal räägib Milvile veel, et Tdtroodth lubas hoolitseda selle eest, et haldjat tema välule enam ei satu; ja et drüaadile meeldib VÄGA, kui kivi on augu peal, mitte kusagil ära, aga et ta ei rääkinud, mispärast see talle meeldib.
Milvi palvel jätan ma selle välu asukoha hästi meelde, et vajadusel ikkagi osata siia tagasi tulla. Meile jääb muide lahke luba ja võimalus igal hetkel drüaadile endale külla tulla.
Läheme siis Anglori torni juurde, kus Tdtroodthi sõnutsi on teine sissekäik maa-alusesse riiki. Torn on seesama, mida Milvi eile uurimas käis, selle veidra sambla pärast. Torn on lagendikust kaks kilomeetrit põhja pool ja haldjad suunduvad otse sinna.
Erbelius teatab, et torni läheduses peab asuma maagilise energia sõlmpunkt ehk allikas. Haldjatele teeb see rõõmu.
Torni lähedusse jõudes kuulevad haldjad korraks arusaamatut heli, mida keegi identifitseerida ei suuda. Madal sumin, aga mitte ühegi tuntud putuka oma. Siis tunnevad Lynessa tiigrid raipehaisu ja Milvi paneb tähele, et torni kivide vahel oleks nagu mingi loom (Erbelius: kombits!). Tormijumalate nimel, siin on midagi lahti, aga mis?
Nutikas Milvi HÕIKAB ja saab kohe haldjakeelse vastuse. Nõrk haldjanaise hääl hoiatab meid, et me sinna ei läheks, sest seal olla ohtlik ja saab surma. Haldjad reageerivad väga imelikult: erinevalt tavapärasest ei jookse nad kohe kohale, vaid hakkavad kaugelt küsimusi esitama ja kahtlema, et kas ikka on ohtlik. Ja erinevalt tavapärsest ei kesta nende kahtlused seekord pikalt, vaid nad tegutsevad kiirest ja kohe.
Lynessa ütleb veendunult, et tegemist on lõksuga ja et meid püütakse torni meelitada. Erbelius loeb ette mingi keerulise maagilise paberi ning jalutab paar sammu ning teatab siis, et see, mis meile paistab kui torn, pole mitte torn, vaid mingi tornimoodi loom!
HALDJAD LASEVAD TORNI SEEPEALE NOOLTEGA SURNUKS!
Uskumatu, aga ma ise näen seda pealt! Kõik vibutavad hoolega, isegi Milvi õrnad käpakesed sikutavad ettevaatlikult vibunööri ja saadavad noolekesi kauni kaarega kuhugi torni poole. Lynessa-Cordelia jagab katkematu reportaazhina teateid torni meeleolust – see kõigub “pähh!” ja “PAANIKA!” vahel – ja Tango rebib ärevusest oma vibunööri katki. Minutipikkuse noolesaju järel annab torn lõpuks alla, heidab endalt korraks oma kamuflaazhi, vehkleb suurte kombitsatega ning näitab lõpuks, kes ta siis tegelikult on – OTJUUK! Samblavärvi ja haisev ja kole.
Ootame, kuni Erbeliuse kõikehaarava loitsu mõju on lahtunud, ja läheme laipa uurima. Erbelius ja Melangel on kahekesi kolli kallal ning nüsivad seda igapidi lõhki. Hais on nii jube, et Milvi hoiab eemale ja Tango läheb süda pahaks. Aga kolli kõhus on nii palju huvitavat, et ajapikku saavad kõik tülgastusest üle ja tulevad uurima.
Et oleks teada, mida üks keskmine otjuuk sisaldab, loen ma haldjate leiud siinkohal üles:
- Esiteks leiame suure hulga nooli, enamik neist vägagi tuttavad;
- Siis ühe tuutu, sellise, milles haldjad tavatsevad oma maagilisi kirju hoida. Hõbedane, ja ükssarviku märgiga (haldjate puhul viitab see Xavieli kojale);
- Siis ühe kõvera mõõga. Mõõgal on tume ruunidega kaetud tera, mis teatab “karude kaitseks ja pimeduse vastu”, ja käepideme nupp on karu pea kujuline ja silmadeks on tal safiirid.
- Siis ühe sõjahaamri. Üleni rauast, ainult käepidemel on nahast polster. Haamril on märgid, millest arvatakse, et see on hiiglaste-tapmise-haamer. Ja tehtud on ta vist khinasimaa päkapike poolt.
- Siis ühe jugapuust vibu. See on jäme nagu päkapiku käsivars ja raske ja tugev. Vibul on Neirdwynni koja märgid. Oskal proovib seda nööritada ja siis vinna tõmmata – saab hakkama küll!
- Ja lisaks igasugu pisemat pahna, nagu raudrüüde tükke ja muud ebahuvitavat poolseeditud puru.
Relvadest rohkem huvitab haldjaid see loitsutoru. Aga lahtitegemisel leiavad nad sealt nõiduse asemel täiesti mittenõiutud KIRJA, mis on täiesti mittehaldjapäraselt kirjutatud pärgamendile. Kiri on pikk ja kaunis käekirjas, aga ilmselt mitte eriti huvitav, sest haldjad teevad seda lugedes üsna põlglikke märkusi.
Kirja lugemine vallandab diskussiooni – mida teha edasi? Kes tahab Urga-Zaisse goblineid jahtima, kes tahab pealinna uusi nõidusi õppima, kes tahab siiasamasse puid istutama jääda.
Lepitakse kokku, et minnakse pealinna, aga minemise asemel hakatakse üheskoos varemeid puhastama. Selline sõnade ja tegude disharmoonia on muide väga haldjapärane, ei tasu imestada.
Haldjad rassivad pimedani. Songerdavad käppapidi mullas ja veeretavad musti kristallikamakaid siia ja tänna. Tavaliselt nii tasakaalukas Oskal on täna sama segi nagu kogu ülejäänud kamp ja tuhnib metssea kombel maad. Hea, et see nii haldjavaene koht on, möödakäija peaks neid vist gobliniteks või umbes nii! Milvi ise seletab, et sealt alt pääseb kuhugi teisele maale, kus olla parem õhk või nii.
Järgmine hommik algab Milvile raskelt, sest ta on kogu öö maganud, mitte nagu teised, ja nüüd tal pepu valutab ja selg ka. Melangel mudib teda ja Milvi mitte ei pirtsuta nagu tavaliselt, vaid hoopis oigab, ja poissi ära ei aja. Mudin teda ise kah – tal on kogu keha nagu lahingust läbi käinud ja valus.
Haldjad võtavad mullatöid tõsiselt ja puhastavad teinegi päev kivihunnikut kividest. Nende pingutusi kroonib seekord edu, nad saavad lahti käigu torni keldrisse. Keldris leiab Milvi veel suuri sisalike jälgi ja vist paar päkapiku saapajälge, aga oluline on, et käik läheb edasi, vastikult allapoole kaldudes, ja viib ühte suuremat sorti koridori. Koridoris on kaks ust: ühe tagant kostab leierkastimängu – sinna me ei lähe. Teise ukse tagant on tunda igavust – just selle ukse peale Oskal koputab.